SÕJASTUUDIO ⟩ Rainer Saks: Ukraina üritab F-16 hävitajate kohalejõudmist igati varjata

Julgeolekuekspert Rainer Saks rääkis Postimehe «Sõjastuudios», et ukrainlased ei soovi ilmselt teada anda täpset aega, millal F-16 hävitajad kohale jõuavad. Ta lausus, et mõne rünnaku puhul Donbassis on märke, nagu oleks neid juba kasutatud, aga päris kindel selles olla ei saa. 

Ameeriklased teatasid nädala algul, et nad siiski ei luba rünnata nende antud relvadega Venemaa territooriumi ja see piirang puudutab ka F-16 hävitajaid. Kui segased need piirangud ikkagi on?

Piirang on segane eelkõige selles plaanis, et mõned riigid neid ei sea, aga tavaliselt ei sea piiranguid riigid, kes ei ole ka tarninud sellist relvastust, millega saaks väga kaugele Venemaa territooriumile tulistada. USA on selgelt väljendanud, et ei luba tulistada Venemaa territooriumil olevate objektide pihta.

Natuke segaseks jääb, kuidas on nende HIMARSi ja teiste süsteemidega, mis on Harkivi piirkonnas. Seal nagu oleks lubatud 30–40 kilomeetri sügavusse Venemaa territooriumile rünnakuid korraldada. Seda keeldu justkui pole maha võetud.

Hea näide segasusest on Suurbritannia, kus valitsus vahetus. Kui varasem valitsus ütles, et nad ei sea piiranguid või vähemalt avalikult ei räägitud sellest, siis uus valitsus andis väga segaseid signaale. Nad pidid seda analüüsima. Nii et ei ole väga täpselt aru saada, et kui F-16 hävitajad tulevad, siis kui kaugele nendega Venemaa territooriumile tulistada võib. 

Harkivi puhul oleksid piirangud tähendanud, et Ukraina ei saa üldse rünnata, sest Venemaa piir on nii lähedal.

Oleks väga keeruline jah. Ukraina saab muidugi rünnata enda toodetud relvastusega ja sellega, mille ta on suutnud iseseisvalt hankida ning millel ei ole piiranguid. Aga ukrainlased peavad ründama Vene tagalat ka lõunas, mitte ainult seal Harkivi piirkonnas ja Ukrainal lihtsalt ei jätku seda relvastust piisavalt.

Kuidas on lood F-16 hävitajate jõudmisega Ukrainasse?

Siin käib ju selline meediaoperatsioon mõlemalt poolt, nii Venemaalt kui Ukrainast. Ühtpidi üritab Ukraina varjata seda, kuidas, mismoodi ja millal need hävitajad täpsemalt kohale jõuavad. Venemaa omakorda üritab seda takistada raketi- ja droonirünnakutega. Samal ajal valmistab Ukraina ette võimalusi nende lennukite kasutamiseks, olles fokusseerunud viimased pool aastat väga tõsiselt Venemaa õhutõrjesüsteemide hävitamisele.

Siin tulevad samuti mängu need piirangud. Okupeeritud aladel Krimmis, Lõuna-Ukrainas ja Donbassis on võimalik selleks kasutada USA-lt saadud relvastust, aga kaugemal on nad pidanud läbi ajama oma droonide ja väheste rakettidega, mida nad on suutnud toota.

Nii et selles mõttes me ei saa ilmselt ette teada, kui need hävitajad Ukrainasse jõuavad ja kui neid kasutama hakatakse. Tõenäoliselt näeme seda üllatusena. Praegu jääb mulje, et need hävitajad peaksid kohe kohale jõudma, aga selles ei saa päris kindel olla.

Aga märke veel ei ole, et nad võiksid juba Ukrainas olla?

On paar sellist rünnakut, mis nagu viitaks sellele, et neid on kasutatud, aga see on oletus, selle kohta kindlat infot ei ole. Donbassi põhjaosa rindelõigus on olnud mõned rünnakud, mis jätavad mulje, et need võisid olla tehtud F-16 hävitajatega.

Lennukite andmisest Ukrainale on teatanud mitmed riigid. Palju neist esialgu võiks kohale jõuda?

Praegu on Norra, Taani ja Hollandi koostöös leitud kusagil 40 kuni 100 lennukit, mis võiksid lähemas tulevikus Ukrainasse jõuda. Ka Belgia on üks doonoritest, aga nende lennukid vist vabanevad hiljem.

Probleem ei ole üldse selles, et Ukraina piloodid ei suuda nendega lennata, vaid nende hoolduse korraldamises. Ukrainas sellisele standardile vastavat tagalat varem ei olnud. Nüüd on seda ehitatud, aga samal ajal on Venemaa rakettidega neid lennuvälju rünnanud. Pole küll täpselt teada, kui edukad need rünnakud on olnud ja kas nad on suutnud takistada selle taristu loomist.

Tõenäoliselt tuleb esimese hooga kaheksa lennukit ja siis hakkab nende arv tasapisi suurenema. On arusaadav, et sõja tingimustes ei ole neid kerge kasutusele võtta.

Mis toimub rindel?

Rindel jätkab Venemaa oma päris aktiivset pealetungi ja arvata võib, et ta üritab seda teha nii kaua, kui tal jõudu on, sest Venemaa presidendil on vaja kahte asja. Esiteks võimalikult kiiresti territooriume juurde haarata, mis on siiani täielikult ebaõnnestunud. Venemaa tahab tekitada maailmas arusaama, et Ukraina ei suuda oma territooriumi kaitsta. Samuti on seda vaja selleks, et motiveerida oma armeed üldse seda sõda jätkama. Suurte kaotuste tõttu on Vene sõdurite motivatsioon ääretult kõikuv. Seda on näha nendest postitustest, mis rindelt tulevad.

Teine põhjus, miks nad üritavad seda pealetungi jätkata, on soov jätta Ukraina toetajatele mulje, et Ukraina ei ole võimeline edukalt sõdima ja kutsuda sellega esile vaherahu läbirääkimised. Seda üritab Venemaa juba aasta aega ja see ei ole tal õnnestunud.

Venemaa näeb, et tema agressiivne käitumine kutsub esile teatud otsustamatust eelkõige Washingtonis ja see sunnib neid survet eskaleerima. Risk, mille Venemaa on võtnud, on väga suur, kuna mobilisatsiooni välditakse ja väed kuluvad kiiresti. Samas üritatakse jätta maailma meediasse mulje, et neil on värbamisega väga hästi, kõik sujub ja nad suudavad toota vägesid rohkem, kui kulub ning sama on sõjatehnikaga. Ometi ei näe Vene armee rindel väga võitlusvõimeline välje. Arvestades, kui palju neid Ukrainas võitleb, on edusammud peaaegu olematud.