SÕJASTUUDIO Riho Terras: võime küll rääkida Ukraina abistamisest, aga tegelikult tahame hoopis tõsta õpetajate palka (6)

Ulla Länts
, ajakirjanik
Copy

Endine kaitseväe juhataja ja europarlamendi saadik Riho Terras (Isamaa) rääkis Postimehe «Sõjastuudios,» et kuigi Ukraina abistamisest räägitakse emotsionaalselt, ei ole ühiskond selleks tegelikult valmis ei Eestis ega ka teistes riikides. 

NATO tippkohtumise lõppdeklaratsiooni sai kirja, et Ukraina tee NATOsse on pöördumatu, kas Ukraina peaks sellega rahul olema?

Ukrainlased kindlasti lootsid enamat, aga näha oli, et president Zelenskõile oli pandud peale nii-öelda lobisemiskeeld, et ta ei kutsuks üles mingisuguseid kurje vaime ja ta käitus viisakalt. Võib-olla täna on neil NATO-Ukraina nõukogus omavahel otsesemad sõnavahetused, aga see «pöördumatu» on siiski suhteliselt tugev sõnastus.

Rahul võib olla ka sellega, NATO otsustas oma lipu nii-öelda Kiievisse välja panna, luues sinna organisatsiooni, mis hakkab koordineerima väljaõpet ja toetust. Hea sõnum on seegi, et riigid otsustasid toetada Ukrainat vähemalt 40 miljardiga aastas. Halb on see, et see on kolmandik sellest, mida Ukrainal vaja oleks. 

NATO tippkohtumise piltidelt vaatab teiste seas vastu ka äsja Moskvas viibinud Ungari peaminister.

Jah, vaenlane oli samuti seal. Ma loodan, et teised riigipead andsid Orbanile väga selge sõnumi, et see, mida ta tegi, oli vale. Eeldan, et nad lihtsalt ei rääkinud temaga. Ma pole ka sotsiaalmeedias näinud ühtegi tema kraaksatust, oli vait nagu kult rukkis. Eks me näe, mis sellest tulema hakkab. Ma ise algatasin Euroopa Parlamendis kirja, millele on tänaseks alla kirjutanud juba 40 inimest ja millega me soovime võtta Ungarilt ära hääletusõigus Euroopa Nõukogus. Vaatame, kas see õnnestub.

Kas Ukraina abistamise otsuseid võis emotsionaalselt mõjutada ka venelaste rünnak Kiievi lastehaiglale?

Kaks nädalat enne 24. veebruari 2022 käis Orban Putiniga kohtumas ja algas sõda. Nüüd käis Orban Putiniga kohtumas ja Putin lasi raketi lastehaiglasse ehk see «rahutuvi» ilmselt ei tööta. Loomulikult on see emotsionaalne punkt olemas. Tore on see, et ka lõppkommünikees on liitlased aru saanud, et tuleb suurendada õhukaitsevõimet, tuleb suurendada kaugtulevõimet ja tuleb suurendada laskemoona hulka ning sellele peaks järgneval perioodil olulist tähelepanu pöörama.

Samas on murettekitav, et kui tahetakse anda Ukrainale õhutõrjesüsteeme, siis tuleb need nagu legoklotsidest kokku panna, sest ei ole süsteeme, mida anda. Minu jaoks on kogu selle tippkohtumise probleem, et kaitsekulude suurus oli küll arutelul ja sellest räägiti, aga ühtegi kohustust ei võetud. Kõik rääkisid, et natuke tõstame. Kanada lubas tõsta oma kaitsekulutusi pea kahekordseks, millega nad jõuavad võib-olla 1,75 protsendini SKTst. Sealt ei tulnud sõnumit, et mida siis teha riikidega, kelle kaitsekulud on märkimisväärselt väikesed. Üks Eesti eesmärke oli kaitsekulude suurendamine, aga seda otsustesse sisse ei saadud. Kiideldi hoopis, et 23 riiki on jõudnud kahe protsendini. 

Kui palju kaitsevõime tugevdamise üle siiski arutleti?

Küllap ikka arutleti, aga see ei jõudnud üldse välismeediasse. Saksa, Prantsuse või Briti meedias sellest ei räägitud. Ka Ameerika meediast ei suutnud ma selle kohta midagi leida. USA meedia fookus oli hoopis sellel, kas Biden kõnnib veel või ei kõnni enam. Nii et sellest räägiti ja ka nendes kommünikeedes toodi see olulisena välja. Samas, mida sa sinna ikka rohkem kirjutad, kui mõni riik ikka ei taha kaitsekulutusi tõsta. See kõik on siiski raha küsimus, see ei ole ju tahtmise küsimus. Seda tahtmist, et tuleb parandada, väljendasid kõik riigid. Seekordset NATO tippkohtumist iseloomustas suhteliselt suur ühtsus. Kõik olid ühtsed, isegi Ungari oli vait, ega haukunud kogu aeg vastu, nagu ta teeb igal pool mujal.

Ainult raha ju ei sõdi, kas kaitsetööstus oli ka kõne all?

Kaitsetööstusele pöörati siiski tähelepanu, sest kõik on aru saanud, et asi on nadi. Põhiline mure on laskemoona tootmiseks vajalike materjalide hulk, eriti halvas seisus on lõhkeaine tootmine, seda pole lihtsalt kusagilt saada. Me oleme väga palju panustanud Hiinale, aga hiinlased ei ole lihtsalt väga usaldusväärne partner erinevate suurtükimürskudeks vajalike elementide saamiseks. Hiina on üldse problemaatiline ja esimest korda toodi ka välja, et Hiina on NATO jaoks probleem.

Millegipärast ei räägita enam üldse sellest tähtajast, millal saaks venelased Ukrainast välja lüüa, kas see polegi võimalik, ükskõik kui palju me abi anname?

Kui me annaksime piisavalt abi, siis oleks see võimalik. Me lihtsalt ei anna seda abi. Põhjuseks on, et meil pole, mida anda ja samuti ei ole meie ühiskonnad selleks valmis. Me näeme seda ju ka Eestis, võime emotsionaalselt küll rääkida, et oleme ukrainlaste poolt, aga kui on vaja anda reaalset sõjalist abi ja raha, siis tekivad kohe õpetajate palgad ja kõik muu. Eks teistes riikides on sama ja mida kaugemal sa Venemaa piirist oled, seda keerulisem on mõista.

See ei olegi väga lihtne, aga samas see ongi riigijuhtide ülesanne, öelda oma kodanikele, et probleem on laiem kui ainult Ukraina ja Venemaa sõjaline konflikt ja Venemaa okupatsioon Ukrainas. On olemas üldine probleem – Hiina, Iraan, Põhja-Korea. Nüüd näeme, et ka India ei oska poolt valida. Just selle tõttu on kaitsekulude tõstmine ja Ukrainale suurema abi andmine oluline, aga ma ei näe, et kusagil sellist muutust tekiks, et Ukraina saaks nii palju abi, mis on vaja selleks, et venelased Ukrainast välja lüüa. Krimmi vabastamine tundub mulle isegi lihtsam ülesanne kui Donetski ja Donbassi vabastamine. Krimm on venelaste jaoks emotsionaalselt oluline, Donbass on majanduslikult oluline ja seal on nad palju tugevamini barrikadeerunud. Kindlasti on see võimalik, kui liitlased üheskoos panustaksid suurusjärgu võrra rohkem.

Tagasi üles