OTSE POSTIMEHEST ⟩ Andres Parmas: prokuratuur tõenäoliselt vaidlustab Tallinna Sadama kohtuotsuse

Riigi peaprokuröri Andres Parmas ütles Postimehe otsesaates, et prokuratuur ilmselt vaidlustab Tallinna Sadama kohtuasjas tehtud esimese astme kohtuotsuse, sest piisavalt palju olulisi küsimusi on lahenduseta.

Sellist otsust, et Tallinna Sadama kohtuasi lõpetatakse aegumise tõttu, prokuratuur ei oodanud?

Kahtlemata mitte.

Kohus põhjendas kohtuasja aegumist sellega, et süüdistatavad ei tegutsenud avalikus sektoris ja seetõttu on tegemist teise astme kuriteoga, mis aegub varem. Kas prokuratuur sai asjast teisiti aru?

See on olnud tõepoolest Eestis seadusandja otsus, et altkäemaksu andmine kvalifitseeritud kuriteona on esimese astme kuritegu ja esimese astme kuritegude puhul on aegumistähtajaks kümme aastat, mis teatud tingimustel võib veel olla pikendatav. Teise astme kuritegude puhul, mille hulka seadusandja on lugenud erasektoris altkäemaksu andmise, on aegumistähtaeg poole lühem - viis aastat. Miks seadusandja on sellise valiku teinud, et erasektoris altkäemaksu andmine on kergem kuritegu, on õiguspoliitiline küsimus neile. Prokuratuuri hinnangul ei ole see väga mõistlik valik.

Asi on selles, et avalikkuse huvides tegutsemise ja erahuvides tegutsemise vahel vahe tegemine ei ole alati nii lihtne. Kui me räägime politseiametnikust, kes teeb oma tööd, siis tema teostab kõigile mõistetavalt riigivõimu. Aga kui me räägime riigi äriühingust ja riigi äriühingu juhtidest ning nende tegevusest, siis kuhu tõmmata piir, et millistel juhtudel riigi äriühingu juhtorgani liige tegutseb nii nagu iga teine äriühingu juhtorgani liige ehk siis ettevõtjana ja millisel juhtumil ta tegutseb täites avalikke ülesandeid avalikes huvides. Selle piiri tõmbamine ongi see, mille üle siin vaidlus käib. See on kindlasti vaidlus, millele peabki oma hinnangu andma kohus. Ka prokuratuuris on selles osas olnud erinevaid arvamusi. Pole mingi saladus, et ka mina olen enne praegusesse ametisse astumist avaldanud kohtunikuna Tallinna Sadama asjas arvamust, et pigem selles süüdistuses mainitud olukorras võiks tegemist olla tegutsemisega erahuvides. Aga see ei ole üheselt selge ja kohus peabki sellele oma hinnangu andma.

2015. aastal alguse saanud Tallinna Sadama kriminaalasi jõudis kohtusse 2019. aastal, kas viiest ja poolest aastast tõesti ei piisanud kohtupidamiseks või raisati see aeg mõneti lihtsalt ära?

Asi on hullem, see ei olnud ainult viis ja pool aastat. Süüdistusakti saatis prokuratuur Tallinna Sadama asjas kohtusse 2017. aasta sügisel. Siis juhtus nii, et alguses kohtunik, kellele see asi määrati, leidis, et süüdistusakt ei vasta nõuetele ja saatis selle prokuratuuri tagasi. Nii et kõigepealt peeti ära see vaidlus, mis võttis mitmeid kuid aega, kuni kohtunikule ikkagi tehti kõrgemate kohtuastmete poolt selgeks, et see süüdistus vastab nõuetele ja selle järgi tuleb asja arutama hakata. Kohtunik aga ei hakanud asja ikkagi arutama, vaid istus sellega veel mõned kuud, marineeris ja siis läks pensionile. 2019. aastal määrati uus kohtunik, kes jõudis eelmisel nädalal otsuseni.

Aga isegi 2019. aastast tänaseni on väga pikk aeg. See on liiga pikk aeg selleks, et ühte kohtuasja esimese astme kohtus menetleda. Siin on terve rida objektiivseid põhjusi, miks see asi kohtus venis ja siin on terve rida kohti, kus ka prokuratuur menetlusosalisena on rahulolematu, kuna asja oleks võinud teha kiiremini, teisiti, tõhusamalt. Aga Eesti kodanikke, maksumaksjaid see ei huvita. Nad ei taha sellist asja näha, et riik ei suuda toimida. Asi ei ole kindlasti normaalselt kulgenud.

Kas prokuratuur kaebab selle otsuse edasi?

Esimese astme kohtulahendi peale on meil võimalik esitada apellatsioon. Apellatsiooni tähtaeg on 30 päeva, nii et prokuratuuril on veel aega oma mõtteid selles osas koondada ja välja valida, mida ning millises ulatuses vaidlustada. Ma julgen küll praeguse seisuga öelda, et prokuratuur vaidlustab Tallinna Sadama kohtuasjas tehtud esimese astme kohtuotsuse, sest siin on piisavalt palju olulisi küsimusi, mis on lahenduseta ning teisiti, kui on olnud prokuratuuri arusaam. On ka üsna üllatuslikke lähenemisi, mida kindlasti tasub ja tuleb meil teises astmes üle küsida.

Eesti inimesi häirib ka see, et kui kohtuasi ei lõppe mitte millegagi, tuleb kohtualustele maksta siiski päris kopsakad summad, üle miljoni euro.

Tõsi, õigeksmõistva kohtuotsuse või kriminaalasjas kohtumenetluse lõpetamisel aegumise tõttu need kulud kaasnevad. Sellised õigusemõistmisega kaasnevad kulud on mõnes mõttes paratamatud. Aga mida me siis soovime, kas me soovime seda, et ukse taha tuleb troika, kellel on kõik selge, kes loeb koos süüdistusega ette juba ka otsuse ja viib karistuse täide või me soovime seda, et on tagatud kaitseõigus, on võimalik esitada omapoolseid tõendeid ja argumente. Miks need kulud nii suureks läksid, on kindlasti seotud sellega, et see kohtuasi venis niivõrd pikaks. Loomulikult tuleb seetõttu järjest juurde töötunde kaitsjate poolel, mille eest maksta. Nendes kuludes ei kajastu riigi enda tehtud kulud, nii selle asja uurimiseks kui ka süüdistuse poole esindamiseks kohtus. Aga need kulud ei ole ka väiksed

Kas prokuratuur oleks saanud selle kohtuasja puhul midagi teisiti teha?

Kui me räägime kohtumenetlusest, siis prokuratuur on oma osa teinud igati viisakalt. Prokuratuuri tõttu ei ole selle asja menetlus veninud. Kohus on väga põhjalikult käsitlenud ka mõistlikku menetlusaega ja muu hulgas toonud välja, kelle tõttu ning kui palju kohtuistungeid on ära jäänud. Neid kohtuistungeid, kus prokuratuur võiks silmad maha lüüa, on ära jäänud kolm. Aga kokku on selles asjas kohtuistungeid ära jäänud sadu. Põhiliselt on see olnud kaitsjate ja süüdistatavate tõttu. Ma ei tee siin mingeid etteheiteid, inimesed on olnud haiged või hõivatud teiste asjadega. Üsna palju on kohtuistungeid ära jäänud ka kohtust endast tulenevatel põhjustel. Kõige vähem on seda juhtunud prokuratuuri tõttu.

Muidugi võib alati püstitada küsimuse, et kas prokuratuur oleks pidanud olema nii ettenägelik ja tulema välja teistsuguse süüdistusega, näiteks kohe erasektori altkäemaksu süüdistusega, aga mis see muutnud oleks. Ega see ei oleks asja menetlust kuidagi moodi kiiremaks teinud. Vastupidi, siis oleks võinud see aegumise moment lihtsalt varem kätte jõuda ja inimesed oleksid ikkagi pettunud, et sellises mastaapses kriminaalasjas ei jõuta lahenduseni.