MIS UUDIST? ⟩ Rein Lang andmekogudest: see on tegelikult ikkagi maa sees olev teemandivaru

Neljapäeval oli Postimehe saates «Mis uudist?» külaliseks jurist Rein Lang, kes jagas uudiseid andmekogudest, millele ei ole kõik personaalse riigi eestvedajad veel keskendunud. 

Tänases Postimehes saab lugeda lugu «Minister Sikkut valmistub pikaks võitluseks viinakuradiga», milles räägitakse, et terviseminister Riina Sikkut (SDE) valmistub eesti rahva tervise nimel lahingusse sööstma, relvastades ennast rahvusvahelise kogemuse ja uuringutega.

Saatejuht Mart Normet küsis Langilt, kas viinakuradiga võitlemise juures võiks olla abi sellest, kui meil on nüüd kogutud erinevaid andmeid. Langi sõnul kohe kindlasti võiks. Ta kuulas kolmapäeval Kuku raadiost intervjuud Tervise Arengu Instituudi vanemteadur Rainer Reile uuringu tutvustust, kus räägiti suurest alkoholi kogusest, mis Eestimaal ära juuakse. 

«Kui need andmed vastavad tõele, siin ei ole ka mingit põhjust kahelda selles, et siis ju nende riiklike strateegiate kujundamisel tuleks need strateegiad suunata sellele 20 protsendile, kes joob liiga palju. Mitte tegema elu põrguks sellel 80 protsendil, kellel tõenäoliselt alkoholiga probleemi ei ole,» rääkis Lang. Kuidas me teada saame, kes 20 protsenti inimestest on? «No vot, see ongi miljoni dollari küsimus, kuidas kasutada strateegiate väljatöötamisel ning nende suunamisel andmeid,» vastas Lang. 

Ta rõhutas, et Eesti on unikaalne maa ning 15 aasta jooksul on üles ehitatud andmekogud, mille kvaliteet on üsna kõrge. «Kui võrrelda näiteks arenenud maadega, nagu Šveits ja Põhjamaad, siis Eestil pole selle koha pealt häbeneda mitte midagi,» selgitas Lang. 

«Aga kui me iga päev suurendame nende andmekogude mahtu ning suurendame ka kulutusi nende andmete turvaliseks hoidmiseks, siis minul tekib see küsimus –kas neid andmeid millekski kasutada ka saab, et meie elu kuidagi paremaks teha?» rääkis Lang. 

Kõrge kvaliteediga andmekogud tähendab seda, et need andmed vastavad tõele. «Kuskil andmebaasis on kirjas, et Mart Normet on sündinud sellel kuupäeval, siis tegelikult see kuupäev vastab ka tõele. Mitte nii, et on erinevad andmebaasid, kus sinu sünnipäev on kolmes erinevas kogus erinevalt kirjas. Siis tekib ka konflikt, et milline on see õige päev,» rääkis Lang. 

Normeti sõnul eestlane ei mõtle liiga palju selle peale, kui palju meie kohta tegelikult andmeid on. «Saan aru, et tegeled praegu kodanikualgatuse vormis andmekogude juriidikaga. Kuidas me saaksime neid rohkem kasutada?» uuris Langilt Normet. 

«Minu arvates küll peaks neid rohkem kasutama. See ei tähenda muidugi kaugeltki seda nüüd, et me anname oma andmeid vabalt riigi, omavalitsuse või erafirma kätte, et neid saaks vabalt töödelda. Ei-ei-ei! Ütleme näiteks, et Mart Normet liigub punktist A punkti B, mis tänasel päeval salvestub kusagil mobiiliandmetes. Kindlasti sa ei taha, et kõik saaksid teada, et sa liigud punktist A punkti B. Aga kui see kõik ei ole personaalne! Sinu taga on tegelikult mingi kood ehk sind ja seda liikuvat objekti ei oleks võimalik kokku viia. Just nende andmete alusel saab planeerida igasuguseid asju, kuni linnaehituseni välja, rääkimata trammi- ja bussiliiklusest,» kirjeldas Lang. 

Kas poliitikutel on üldse julgust midagi muuta? «Nende andmete kasutamise suhtes, mis te olete kord loovutanud kellelegi – kuidas neid edasi võib kasutada? See on poliitilise otsuse küsimus paljuski, et mida võib ja mida ei või,» vastas Lang. Ta lisas, et poliitiline otsus tähendab seda, et seda tuleks ka seadusega reguleerida. «Kui riik või omavalitsus kogub inimeste kohta mingit teavet, mingisuguseid andmeid, siis tuleb ära sõnastada see eesmärk, milleks siis seda kõike kogutakse. Aga mis juhtub siis, kui see eesmärk ühel hetkel laieneb? Kas siis tuleb uuesti inimese käest seda nõusolekut küsida, mis on ju tihtipeale üsna absurdne. Ja see kõik on tegelikult poliitilise debati koht,» rääkis Lang. 

Lang tõi veel näiteks Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruse, mis jätab liikmesriikidele väga laiad võimalused selle rakendamisel, ent see kõik eeldab ikkagi seda, et riigid võtavad vastu seaduseid. «Meil nüüd sinnamaani väga jõutud ei ole. Õigusruum on küll olemas nende andmete kasutamise jaoks, kuid andmebaaside ristkasutuse osa on segane. Paadunud juristina leian, et oleks tarvis küll selles saada rohkem selgust,» märkis ta. 

«Andmekogud, see on tegelikult ikkagi maa sees olev teemandivaru. Kui seda teemandivaru nüüd mõistuspäraselt kasutada, siis meie elu saab olema parem, lihtsam suheldes nüüd omavalitsuse või riigiga,» selgitas Lang. Ta lisas, et ettevõtjatel tekib täiendav võimalus pakkuda turule mingeid tooteid ja teenuseid, mida inimesed saavad osta. 

«Personaalse riigi idee ja arendusidee on mulle väga südamelähedane. Iseasi on see, kuidas seda sisustada,» rääkis ta. «Aga see mõte, et üksikisikul lasub kohustus võtta vastu kõik need poliitikute välja mõeldud aktsioonid, kuidas inimesi õnnelikuks teha... See minu arvates ei peaks nii olema,» selgitas Lang. «Ei ole mõtet, et riik kohtleks erinevate vajadustega inimesi täpselt samamoodi. See oleks ressursi raiskamine,» lisas ta. 

Langi sõnul on personaalse riigi jutud jäänud kõlama tehnoloogiakeskselt. Nimelt tehnoloogia on võimeline tegema mida iganes, ent tehnoloogia kasutamisel peavad olema reeglid. «Neid reegleid demokraatlikus ühiskonnas saab kehtestada üksnes õigusega. Aga selleks, et õiguseni jõuda, peavad poliitikud jõudma kokkuleppele selle õiguse aluseks olevates juriidilistes printsiipides ehk poliitikas. Ja selles me oleme kümme aastat olnud ikka väga laisad,» leidis Lang. 

Ta tõi välja, et Eestil on digiallkirjad ja digitemplid, kogume muudkui andmeid juurde, kuid midagi muud ei tee. «Perioodiliselt tõusetuvad mingid skandaalid ja pahandused nende andmete kasutamise või mittekasutamise pärast. Aga seda õigusruumi ikkagi nagu üle vaadatud ei ole, nii et jah, siin grupp juriidilise haridusega ja juriidilise haridusele lähedalt mõtlevaid inimesi on arvamusel, et võiks nagu asja käima tõmmata,» lausus Lang. 

Juristina on talle huvitav – kas andmed on vara. «Minul on mingi hulk andmeid, mis puudutavad mind ennast, minu käitumist, minu tervist, minu hariduskäiku, minu oskusi. Kas need on vara, mida ma võin ise kasutada ja teha selle varaga mingisuguseid tehinguid? See küsimus on Eesti õigusest täielikult lahus,» rääkis ta. 

USAs käsitlevad firmad inimeste andmeid varana. Näiteks inimese terviseandmed, kui on mingi huvitav tervislik kõrvalekalle. Annate oma andmed kasutada Ameerika tehnoloogiafirmale või ravimifirmale, siis saate vastu näiteks eksperimentaalset ravi, mis võib parandada teie tervise olukorda. Võib ka olla rahaline vahetuskaup. 

Eesti seadusandlus on selles küsimuses aga väga segane. «2007. aastast on avaliku teabe seaduses terve peatükk andmekogude kohta ja seal on läbi lillede öeldud, et juhul, kui need andmed on juba olemas, siis uusi andmekogusid ei tohi luua. Kõik need inimesed, kes maailmas on käinud müümas Eesti e-riigi ja e-valitsemise teenust, on öelnud, et vot meil kehtib see üks kord printsiip, et andmeid küsitakse üks kord,» kirjeldas Lang. 

Lang tõi välja, et Postimehele antud intervjuus rääkis majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Sandra Särav, et tegelikult küsitakse mitu korda: «Kolmas on igasuguse halduskoormuse ja bürokraatia vähendamine, mille üle ettevõtted kurdavad. Üks Eesti digiriigi kõige suuremaid müüte on andmete ühekordse küsimise põhimõte. See ei vasta tõele.»

«Tegelikult küsib statistikaamet, kohalik omavalitsus neid samu andmeid inimeste käest korduvalt. Ja selles asjus tuleks kord majja lüüa. Me ei tea andmekogude kvaliteeti,» lausus Lang ja lisas, et kui inimene vastab samale küsimusele kolm korda, siis on väga suur tõenäosus, et ükskord keegi saab valesti aru ning sisestab valesti. Sellest tekib vaidlus, et milline on õige vastus. 

«Ja kui midagi on raskesti arusaadav ja raskesti seeditav, siis reeglina inimesed on väga alalhoidlikud ja ei tee midagi. Ehk see ongi see põhjus, miks need kullavarud on tegelikult kasutamata ehk siis neid andmekogusid ei kasutata uute ja innovatiivsete teenuste ja toodete väljatöötamisel. Kui me suudaksime luua õigusselguse, oleks kõigil parem. Tekiksid ärimudelid ja võimalused äri teha. Ja aga see on vist hirm, et keegi saab rikkaks ja see olevat väga paha,» rääkis Lang.