OTSE POSTIMEHEST ⟩ Kaspar Oja: kahjuks ei too majanduskasv meid eelarvepuudujäägist välja

Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja rääkis Postimehe otsesaates, et majanduskasv meid eelarvepuudujäägi puhul ei aita, kuna riigil on palju indekseeritud kohustusi, mis kasvavad koos majanduskasvuga. Ta lausus, et rahandusministeeriumi prognoositud viieprotsendine defitsiit oli üllatav, sest Eesti pank prognoosis vaid nelja protsenti. 

Kui rahandusministeeriumi kevadprognoosist selgus, et Eesti majandus sellel aastal ei kasva, siis ilmselt ei üllatanud see ei poliitikuid ega majandusinimesi?

Ma arvan, et rahandusministeeriumi prognoos kasvu suhtes on isegi optimistlik, kui võrrelda teiste prognoosidega. Eesti Panga prognoos näitab selleks aastaks ligi pooleprotsendilist langust ja mõned kommertspankade prognoosid näitavad isegi protsendilist langust. Selle taga on suuresti asjaolu, et majanduslangus toimus ka eelmise aastal teisel poolel ning selle mõju kandus edasi sellesse aastasse. Selleks, et majandus tänavu kasvaks, oleks vaja kvartal kvartalisse keskeltläbi 0,4 protsenti majanduskasvu ja seda on kehva väliskeskkonda arvestades tegelikult palju. Samas ei saa seda päriselt ka välistada, sest need tegurid, mis peaksid hakkama majanduskasvu ühel hetkel toetama, võivad avalduda palju järsemalt, kui on prognoosis arvatud. Samas on konservatiivne lähtuda pigem ootusest, et vähemalt aasta alguse poole on majanduse olukord jätkuvalt väga tagasihoidlik ja selline kergem taastumine võiks tulla teisel poolaastal. 

Mis on see, mille peale me saame loota?

Kui mõelda selle peale, mis oli see, mis meie majanduskasvu alla tõmbas, siis meil oli väga kiire inflatsioon, suur energiahindade tõus ja tagantjärgi tuli ka kiirem palgatõus, mistõttu läks tootmine kallimaks. Samas on meie palgad siiski madalamad kui mujal Põhjamaades, nii et tööjõukulude konkurentsieelis peaks meil jätkuvalt mingil määral alles olema. Veel juhtus see, et kinnisvaraturg osutus Põhjamaades arvatust nõrgemaks ja see omakorda tähendas Eesti ettevõtetele, et nad saavad sinna vähem müüa.

Praeguseks on need tegurid kõik pöördunud. Inflatsioon on aeglustunud ja ostujõudu on inimestel rohkem. Seda pärsib küll intressikulude suurenemine, nii et eluasemelaenu eest tuleb rohkem maksta, aga praegu juba oodatakse, et intressimäärad võiksid hakata langema. Energiakulud on alla tulnud ja tööstusstatistikast on ka näha, et mõned energiamahukad sektorid, mis vahepeal oma tootmist piirasid, on taas kasvuteel. Ka ehitussektoriga seotud ettevõtted on hakanud saama uusi tellimusi. Ettevõtted, mis eksportisid varem Skandinaaviasse, on nüüd teinud lepinguid ka muudesse riikides. 

Milliste valikute ees on valitsus, kui praegune eelarve puudujääk on 3,5 protsenti, aga tuleval aastal juba 5,3 protsenti, kas tuleb kärpida, tõsta makse või teha mõlemat?

Keskpanga sõnum on siin ikka olnud, et see olukord tuleb viia tasakaalule lähemale. Kas seda teha läbi maksutõusude või kärbete, see on poliitikute otsus. Keskpank ei saa poliitikasse sekkuda ja öelda, kumba eelistada tuleb.

Rääkides eelarvedefitsiidi tekkimisest, siis siin on selline huvitav olukord. Kui me vaatame oma majanduse numbreid, siis reaalmahtudes me just nagu ei ole tükk aega kasvanud, meie tase on üsna sarnane sellega, mis oli enne koroonakriisi. Kui aga vaadata nominaalseid näitajaid, siis on praegune majandus siiski umbes kolmandiku suurem, kui ta oli 2019. aastal. Nii et see hinnatõus on igasuguseid käibenumbreid, kasuminumbreid ja ka palkasid küllalt palju paisutanud. Tundub, et mingil määral tõlgendati nii riigi kui osalt ka ettevõtete otsustes neid käibe kasvu signaale valesti. Kui oli näha, et maksutulu kiiresti kasvab, eelarve defitsiit on väike, aga samal ajal oli inflatsioon kiire, siis suurendati püsikulusid ja nüüd tõusevad tasapisi ka erinevate avaliku sektori teenuste hinnad. Ka avaliku sektori palgad on hakanud kasvama ja see on täiendav surve avaliku sektori eelarvele.

Paraku on aga nii, et ka majanduse taastudes on eelarvedefitsiidist väga raske välja tulla, on vaja hakata ikkagi tegelema nende vahepeal tõusnud täiendavate kulutustega. Mõelda, kas kärpida või siis leida sinna juurde täiendavaid tulusid. Loomulikult on muutunud ka väliskeskkond, kaitsekulud on kasvanud ja selge on, et neid praegu keegi kärpida ei soovita. 

Kui palju on meil selliseid kulutusi, mis on seotud indekseerimisega ja mis kasvavadki koos majanduskasvuga, riigikaitse on ju üks selline?

See on üks selline. Kui meil varem oli probleem selles, et kusagil 80 protsenti eelarve kuludest on indekseeritud ja valitsus ei saa just nagu poliitikat teha, siis kui see suhestada tuludesse, siis tõenäoliselt tuludega võrreldes on meil seda indekseerimist rohkem. Nüüd tulebki mõelda, kas suurendada tulusid või hakata mingites valdkondades ka neid indekseeritud kulusid vähendama. Kindlasti on siin mingisugused poliitilised prioriteedid ja mingisugused sotsiaalsed kaalutlused, mida saab teha ja mida ei saa. Kui aga rääkida kulude kärpimisest, siis ilmselt natuke siit-sealt mõnest ministeeriumist kokkuhoidmine ei aita, sest suured kulud on ikkagi mujal. Need on sotsiaalkulud, hariduskulud ja muu. 

Kas on oht, et meie eelarvepuudujäägi tõttu algatab rikkumismenetluse Euroopa Komisjon või selle vastu hakkab huvi tundma rahvusvaheline valuutafond?

Ma arvan, et valuutafond sekkub alles siis, kui väga halvaks läheb, siis kui me enam laenata ei suuda. Seda ohtu meil veel lähiajal ei ole. Nad võivad küll näppu vibutada, et eelarve peaks olema tasakaalule lähemal, aga niisugust tõelist sekkumist poliitikasse, nagu me nägime suure finantskriisi ajal mõnes riigis, ka Lätis, seda praeguses olukorras Eestis näha ei ole.

Euroopa Komisjoni puhul on see olukord natuke segasem, sest meil on olemas sellised vanad rahvusvahelised lepped, mille järgi me peaksime oma struktuurset tasakaalu parandama hakkama. Samas on praegune reaalsus Euroopa see, et meiesuguste riikide suhtes on need reeglid läinud pigem lõdvemaks. Paraku on ka nende reeglite puhul see viieprotsendiline defitsiit liiga suur, aga tõenäoliselt suudame me sellise puudujäägi siin riigis lahendada. Ma pigem arvaks, et sellist tugevat sekkumist praegu kusagilt näha ei ole. Loomulikult, kui me peaksime sinna viie protsendi peale jääma, nagu prognoos näitab, siis ilmselt tuleb ka Euroopast meie suunas tugevamaid sõnumeid, aga ma seda praegu väga tõenäoliseks ei pea. 

Mida siis valitsus kärpima peaks, kui ministeeriumite kärpimisest ei piisa?

Ma kindlasti ei taha öelda, et ministeeriumid ei peaks kärpima, aga sellest lihtsalt ei piisa. Kui vaadata pikaajaliselt, et kuidas need kevadised prognoosid on varem olnud, siis seal tavaliselt nähakse väga suurt defitsiiti, aga aja jooksul see defitsiit tegelikult väheneb. Täpsustatakse investeeringute prognoosi ja siis tuleb välja, et nii palju investeeringuid pole vaja teha, võib-olla seal oli natuke õhku sees ja see seis läheb paremaks. Mõneti oli see viieprotsendiline defitsiit ka üllatav, sest Eesti pange prognoos näitas nelja protsenti. 

Kui vaadata andmete maailma, on seal veel küllalt palju revideeritavat. Näiteks on erinevate andmeallikate järgi valitsuse investeeringud küllalt erinevates suurustes. Ilmselt tuleb sellist revideerimist ja täpsustamist järgmise poole aasta jooksul palju ka eelmise aasta kohta ja see teeb nende prognooside tegemise mõnevõrra täpsemaks. Ma ise tahaks arvata, et võib-olla osa sellest defitsiidi vähendamisest ei ole selliste konkreetsete muudatuste küsimus, vaid see on küsimus selles, et milliseid unistusi me eelarvesse kirja paneme. Võib-olla osa nendest investeeringutest või ootustest on ka sellised, mille realiseerimise tõenäosus väga suur ei ole.