OTSE POSTIMEHEST ⟩ Ülle Madise: nii Laaneti kui Heldna rikkumised oleksid pidanud välja tulema juba sisekontrolli käigus (21)

Ulla Länts
, ajakirjanik
Copy

Õiguskantsler Ülle Madise rääkis Postimehe otsesaates, et nii Kalle Laaneti kui Eerik Heldna rikkumised oleksid pidanud välja tulema juba sisekontrolli käigus ja kindlasti pidanuks takistama asjade valesti minekut. Rääkides Tallinna võimukõnelustest, kus tehakse kokkuleppeid, mis ei ole kohaliku võimu pädevuses, ütles õiguskantsler, et kõik valijaskonnaga manipuleerimised kipuvad kätte maksma. 

Kui korrektne on kohaliku asjaajamise kontekstis tegelda asjadega, mis kohaliku voli alla ei kuulu?

Varem on seda peetud ebasobivaks ja seda on alati kritiseeritud.

Reformierakond on lubanud välja tulla eelnõuga, võtta ilma põhiseadust muutmata Venemaa ja Valgevene kodanikelt kohalikel valimistel valimisõigus. Kas nii saab teha?

Kahtlemata on õigus see eelnõu algatada ning küllap siis on presidendil ja õiguskantsleril kohustus viia vastuvõetud seadus põhiseaduslikkuse järelevalveks riigikohtusse. Senine arusaam on tõesti olnud, et põhiseaduse järgi peaks kõigil püsielanikel olema õigus kohalikel valimistel osaleda.

Esimeses riigikogu koosseisus kohe peale iseseisvuse taastamist, kui kohaliku volikogu valimise seadust arutati ja justiitsminister oli Kaido Kama Isamaast, oli kõne all hoopis kandideerimisõigus. Selles, et hääleõigus on olemas, polnud mingit kahtlust. Meenutan, et toona olid okupantide väedki siin veel sees. Aga kui see seadus vastu võetakse, eks siis igaüks teeb oma tööd ja ega me ju ette ei tea, mida riigikohus otsustab.

Paraku tundub siiski, et igasugused diilid, mis ei puuduta mitte seda kokkulepet, mille üle arutletakse, vaid mis on tehtud mingil muul eesmärgil, ei ole head. Kunagi tehti ju otsus suurendada Tallinna volikogu 79 liikmeni just selleks, et mõjutada valimistulemust, mingit praktilist vajadust selle järele ei olnud.

No eks see mõte tollal, vähemalt nii seda ajakirjandus kajastas, oligi see, et oleks suurem võimalus tõrjuda peamiselt Lasnamäe maksumaksjate esindajad valitsevatelt positsioonidelt. Paraku see niimoodi ei läinud. Tõesti, seadusega tõsteti volikogu liikmete arv suuremaks ning kõik need aastad on see nüüd niimoodi olnud. 

Milline protseduur järgneb sellele, kui riigikogu tõesti otsustab võtta valimisõiguse põhiseadust muutmata?

Siis otsustab vabariigi president, kas ta kuulutab selle välja. Varem on president Karis öelnud, et ka tema leiab, et niisugune muudatus on põhiseadusega vastuolus. Kui president on oma meelt muutnud, siis on järg õiguskantsleri käes viia see kontrolliks riigikohtusse. See on normaalne riigielu asjade käik.

Tasub lihtsalt meeles pidada, et demokraatia üldpõhimõtteid on ka pikas perspektiivis väga tark järgida, sest ükskõik kui suur ei ole hetkel ka viha või hirm või vaimustus, siis kõik sellised valijaskonnaga või valimisringkonnaga või valitava kogu suurusega manipuleerimised kipuvad kätte maksma.

Uus justiitsminister on lubanud, et teenistuslik järelevalve prokuratuuri üle jätkub. Mida sellise järelevalve käigus võib teada saada?

Teenistuslik järelevalve on päris tavapärane juhtimisvõte. Kuna prokuratuuri puhul on tegemist täitevvõimu asutusega justiitsministeeriumi valitsemisalas, siis tähendab see, et  just justiitsministeerium vastutab selle eest, et selle asutuse tegevus oleks õiguspärane, otstarbekas, tulemuslik ja kooskõlas õigusriigi põhimõtetega. Nii et sellistes üldistes küsimustes on õigus esitada küsimusi, paluda dokumente ja teha nende alusel järeldusi.

Mingisugust erilist ajendit selleks vaja ei olegi, sest teenistusliku järelevalve alustamine ei saa rikkuda kellegi õigusi. Erandiks on see, kui ministeerium hakkab alluvat asutust tõesti kiusama, hakates pidevalt küsima dokumente ja selgitusi. Sedapuhku on teenistusliku järelevalvega asi selge ja siin praegu neid märke ei ole, et see oleks kiusamine.

Teistmoodi on aga distsiplinaarjärelevalve puhul ja minu teada seda praegu algatatud ei ole. Distsiplinaarjärelevalve jaoks on tõesti vaja ajendit ehk siis seda, et on selgunud, et ametiisik on jätnud oma ametikohused täitmata või on käitunud vääritult. Prokuröride puhul on lisaks teenistuslikule järelevalvele ja distsiplinaarjärelevalvele ette nähtud ka kriminaalvastutus. Näiteks kui prokurör läheb kedagi süüdistama, teades, et see inimene süüdi ei ole. Sellisel juhul on see kriminaalkuritegu. Samuti nagu seegi, kui teades, et inimene on süüdi, jäetakse asi uurimata ja kohtusse viimata.

Antud juhul on probleem selles, kas eelmine justiitsminister sekkus konkreetsete kriminaalasjade lahendamisse, andes kellelegi kohustuse mingi asi algatada või lõpetada. Seda ei tohi teha. Kui minister ka andis selliseid suuniseid, siis ei tohi neile alluda. Kui selline kahetsusväärne asi on siiski toimunud, tasub see dokumenteerida ja pöörduda kohe riigisekretäri või õiguskantsleri või riigikontrolöri juurde ja rääkida lugu ära. 

Kui aga keegi teadis Kalle Laaneti eksimust korteri üürimisel juba varem ja tuli sellega välja sobival ajal või varasemast näiteks Eerik Heldna eksimust pensioni arvutamisel ja ootas ära selle hetke, kui ta läks pensioni vormistama, siis on sääraste andmete kogumine ja nendega nii-öelda õigel ajal väljatulek siiski natuke hirmutav. 

Sellega saab ainult nõustuda. Ma ei tea nende juhtumite asjaolusid ja ei ole näinud, milliseid andmeid on kogutud, aga minu arusaam on tõesti see, et kuritegu tuleb võimalusel ära hoida. Kui seda saanuks ära hoida, siis minu meelest oleks tulnud seda teha.

Kui oli teada, et justiitsminister ei tohi lasta sellisel viisil oma korteri kulusid hüvitada või et niisugune rotatsiooniskeem, mida kasutati Eerik Heldna ja paljude teiste puhul, et seda ikkagi ei tohi kasutada, siis minu arusaam riigiõiguse vaatenurgast on, et see oleks pidanud tulema sisekontrolli käigus välja. Igal juhul oleks tulnud takistada asjade valesti minekut.

Üldiselt ei tohiks eesmärgiks seada seda, et inimesi võimalusel kinni püüda ja süüdistada, vaid minu arusaam Eesti riigist on see, et me peaksime toetama üksteise õiguskuulekat elu. Vahel inimene ei tahagi midagi halba, ta lihtsalt ei tea ja siis tasub seda talle öelda. 

Kui vaadata veel Kalle Laaneti juhtumit, siis kas justiitsministril on õigus prokuratuurilt küsida, miks mingil juhul algatatakse kriminaalasi, miks mingil puhul uuritakse asja hästi kiiresti ja miks on mõned asjad, millega viivitatakse või nad ei tule lõpuks üldse uurimise alla?

Selles sõnastuses minu arvates on. Kui aga tegemist on juba ühe konkreetse asjaga, kus on kuriteole viitavad asjaolud, konkreetne inimene, näiteks võib-olla mõni erakonna liige, erakonna rahastaja, siis seal tasub ikkagi olla väga ettevaatlik. Kui on tõepoolest sellised süsteemsed vead või tundub poliitikule või ministeeriumile, et prokuratuuri tegevuses on puudujäägid, siis tulebki teenistusliku järelevalve korras välja selgitada, kas töökorralduses on midagi, mida tuleks muuta.

Kui vaadata nii rahvusvahelisi dokumente kui Eesti seadusi, siis süsteemseid soovitusi tohib anda ka ministeerium. Mitte konkreetses asjas, aga näiteks 2005. aastast on Laulasmaa deklaratsioon, kus justiitsminister ja siseminister leppisid kokku, milliseid kuritegusid lahendatakse, uuritakse ja viiakse kohtu ette võimalikult kiiresti. Seal on väga õigesti kirjas, et näiteks lastevastased kuriteod ja laste toime pandud kuriteod peavad jõudma kohtusse väga kiiresti. Nii et selliseid kokkuleppeid võib teha.

Samas on prokuratuuris peaprokuröril ja juhtivatel riigiprokuröridel õigus siiski küsida ka konkreetseid küsimusi. Eesti seadus ja prokuratuuri põhimäärus näeb ette, et prokuratuuris sees tuleb töö kvaliteedi, põhiõiguste austamise, seaduslikkuse ja otstarbekuse küsimusi kogu aeg esitada ning vaadata ka konkreetseid asju. Kõrgemal seisval prokuröril on isegi õigus teatud alama astme prokuröri otsustusi tühistada ja teisiti teha ning anda ka siduvaid suuniseid. 

Ma mõistan, miks ajakirjanikud jälgivad seesuguses protsessis eriti tähelepanelikult just poliitikute tegutsemist, sest selliseid lugusid on ju olnud, kus ettevõtjast saab minister ja siis ta vallandab kähku selle ametkonna esindaja, kes uuris tema ettevõtete tegutsemise seaduslikkust. 

Kahjuks on olnud ja ma väga loodan, et kuna need asjad tulid ju välja ja üldiselt mõisteti need hukka, siis minu teada praegu selliseid olukordi enam ei ole. Ma väga palun, et keegi väljastpoolt ei läheks prokuröre ega politseid konkreetsetes asjades mõjutama ja ei käsiks neil seadust rikkuda. Kui aga ametnikule tuleb seadusevastane korraldus, siis seda ei tohiks täita. See tuleks sellisel juhul kirjalikult fikseerida ja kohe ära rääkida. 

Kommentaarid (21)
Copy
Tagasi üles