SÕJASTUUDIO ⟩ Jaak Tarien: Ukraina on ilmselt toonud õhukaitseseadmed rindele lähemale, võttes riske need kaotada

Endine Eesti õhuväe ülem Jaak Tarien rääkis Postimehe «Sõjastuudios,» et ilmselt on ukrainlased pidanud Vene lennukite allatulistamiseks viima ka oma õhukaitseseadmed rindele lähemale ja riskima nendest ilmajäämisega. Ta lisas, et kuuldavasti on seetõttu kaotatud ka üks Patriot-laskeseadeldis. 

Venelaste rünnakud on üsna intensiivsed, kui palju suudetakse nende rünnakute käigus kahjustada Ukraina õhukaitset?

Kui rääkida droonirünnakutest, siis siin on eesmärgiks õhukaitse kurnamine, et Ukraina kasutaks oma piiratud ressursse selliste odavate droonide vastu. Sihtmärgid on põhiliselt siiski tsiviilobjektid, need droonid ei pääse militaarselt kaitstud objektideni. Samas on droonid kujunenud selliseks vaese mehe relvaks, kuna neid saab toota sõja mõistes suhteliselt odavalt. Paarikümne tuhande dollari eest tehakse droon, mis elumajja lennates tekitab olulisi purustusi, nii et tema vastu tuleb end kindlasti kaitsta. Nende vastu kasutatav õhukaitse rakett maksab aga 200 000 dollarit või rohkem, nii et see ressursside vahe on siin ründaja kasuks. 

Kas venelastel on võimekust lõhkuda Ukraina õhukaitse?

Tundub, et nende Shaheed-droonide tootmisvõimekus on nüüd ka Venemaal olemas, võib-olla tuleb neid seni veel ka Iraanist. Nende arv ei ole küll piiramatu, aga ta ei ole ka lõplikult piiratud, nagu Iskanderide või tiibrakettide puhul. Samas need Shaheed-tüüpi droonid ei pääse siiski õhukaitserajatistele lähedale. Nii et selle vastu Ukraina suudab ennast kaitsta, need piirkonnad on piisavalt kaitstud. Õhukaitse lõhkumiseks peaksid venelased kasutama Iskandereid või teisi rakette, aga ukrainlased on õppinud olema piisavalt mobiilsed. Samas on ka mitteametlikke kuuldusi, et mõned Ukraina õhukaitse objektid on siiski Iskanderi rünnaku alla jäänud, nii et midagi ei ole teha.

Venelased on viimasele ajal kaotanud mitmeid lennukeid, kuna lennuvägi on hakanud võtma riske, tulles rindele lähemale. Kas ukrainlased on pidanud nende tabamiseks tulema tehnikaga samuti rindele lähemale ning ka nemad on seetõttu oma tehnikat kaotanud?

Lühike vastus on jah. Kuna ka Vene poolel napib suutükimoona, siis on nad hakatud kasutama rohkem õhutoetust. See on olnud efektiivne, aga tuleb koos riskidega ja Vene pool on kaotanud lennukeid. Kuidas täpselt on Ukraina neid lennukeid taevast alla võtnud, see on õnneks veel uduloori taga, sest muidu suudaks ka Vene pool oma toimetusi vastavalt ümber seada. Mitteametlikult on kuulda olnud ühe Patriot-laskeseadeldise kaotusest Ukraina poolelt ja just rindele suhteliselt lähedalt. Kui see tõele vastab, siis võib eeldada, et just Patriotiga neid Su-34 ja Su-35 lennukeid alla lastigi. Nii et ka Ukraina on pidanud võtma riske ja tooma need väga tähtsad õhukaitseseadmed rindele lähemale, kus nad on haavatavad.

Ka siit võib välja lugeda, et Ukraina armee uus juht on hakanud rohkem riskima, kuna talle on pandud ülesandeks, et rindel tuleb midagi saavutada?

Väga raske on seda analüüsi teha ja midagi eeldada või arvata. Võimalik, et see juhivahetus oli lihtsalt poliitiliselt vajalik käik, näitamaks, et mingi muutus on ette võetud pärast eelmise suve vasturünnaku ebaõnnestumist. Kogu maailm ootas sellelt suviselt pealetungilt ju väga palju, paraku ei saanud ukrainlased siiski Vene väga põhjalikult ehitatud kaitserajatiste teistest ja kolmandatest liinidest üle. Ilmselt teavad isegi Ukrainas vaid väga vähesed inimesed seda, kas uus Ukraina kaitseväe juhataja sai mingid konkreetsed suunised selle kohta, mida ta peab ellu viima või oli see selline poliitilise tasandi ümbermängimine ja uuel juhatajal on siiski vabadus planeerida tegevusi lähtuvalt sõjalistest prioriteetidest ning otstarbekusest.

Kui palju suudab praegu Ukraina õhuvägi toetada seda tegevust, mis toimub maismaal?

Lääne antud tiibrakettide väljalaskmine toimub Ukraina lennukitelt. Otsest sellist rindeläheduses toimuvat õhk-maa toetust nad ilmselt ei kasuta. Ma ei ole seda vähemalt lugenud sõjablogidest ega uudistest. Olgem ausad, Ukraina lennukipark ja ka piloodid on olnud viimased 40 aastat väga alarahastatud ja alamehitatud. Kui alates 2014. aasta  Venemaa sissetungist Krimmi on maavägede arengusse ressursse siiski suunatud, siis õhuvägi on olnud üsna alarahastatud valdkond. Lennukid on vananenud ja pilootidel on olnud suhteliselt vähe lennutunde, mis tähendab, et nende kompetents on kahanenud. Nad ehitavad oma lennuväge nüüd sõja käigus üles, aga see on ääretult raske tegevus. Ma ei ole kuulnud, et nad oleksid viimasel aja teinud nii riskantseid asju, nagu vahetult rindejoonele toetuseks minek. Jah, nad on seda varem teinud ja seetõttu on olnud ka kaotusi, nii et ma ei usu, et nad seda praegu jätkaksid.

Kui kaugel rindest paiknevad Ukraina lennuväljad?

Ukraina on siiski väga suur riik ja seal on piisavalt turvalist maa-ala, kus saab lennuvälju opereerida. Sõja esimese kolme päeva löökidega üritas Venemaa praktiliselt kõiki lennuvälju kahjustada või hävitada. Kuidagi suutis Ukraina õhuvägi siiski enamiku oma lennuvahendeid säilitada. Kas nad olid varuradadel või osaliselt õhus, aga see oli selline geniaalne manööver, tänu millele nad esimestel sõjapäevadel üldse ellu jäid. 

Kui palju kannatavad venelased seetõttu, et nad on kaotanud radarlennukeid?

See on neile väga oluline kaotus. Viimaste hinnangute kohaselt on neil järel 5–6 sellist lennukit ja see on väga tundlik strateegiline reserv. Eks Venemaa tunnetab ohtu ka oma teistel piiridel, ta peab seda reservi säilitama ja neid mujal ka hoidma. Selle lennuki peal on silmad ja kõrvad ning kogu juhtimine käib sealt. Kui saata üksik lennuk missioonile rindele pomme viskama, on suur oht, et see saab alla tulistatud. See lennuk peab kasutama üksinda rohkem oma radarit, mis teeb ta vastasele nähtavamaks. Ta ei saa tagant, nii öelda kaugelt lendava juhtimislennuki käest käske, kuhu lennata. Põhiline on just mitme ründelennuki omavaheline koordinatsiooni puudumine. Nad peavad kasutama raadiosidet, neil ei ole sama olukorrateadlikkust nagu juhtimiskeskuses, nii et rünnak on vähem tõhus. Nad on suuremas ohus ja nende sihtmärgid ei ole nii koordineeritud. See on praegu väga oluline lünk Vene võimekuses.