SÕJASTUUDIO ⟩ Ramon Loik: Putini tagasivalimisega võib Kremlis suurema mõju saavutada võimuladviku agressiivsem pool

Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi hübriidohtude analüütik Ramon Loik rääkis Postimehe «Sõjastuudios,» et pärast pühapäeval toimuvat Putini ametisse tagasikinnitamist võib Kremlis mõjukaks muutuda veelgi agressiivsem fraktsioon, kes nõuab täieliku sõjaseaduse kehtestamist Venemaal.

Kas Vene armee võiks saada valimistenädalal käsu intensiivistada lahingutegevust Ukrainas?

Küllap neile sellised suunised ja korraldused on antud, aga praegune seis rindel näitab, et ega neil mingisugust suurt võitu ette näidata ole. Küll aga toimuvad olulised protsessid Vene armees endas. Venemaa on kuulutanud välja armee reformi. Muidugi võib olla osa sellest reformist vaid kommunikatsioon väljaspoole, et vaadake, just nii me reageerime NATO laienemisele. Näiteks tuli täna hommikul uudis, et Venemaa mereväelaevastiku ülem taandati oma ametikohalt. Paraku ei näita rinde seis, et neil oleks valimisteks mingisugust suurt võitu võimalik reaalselt saavutada. Samas saavad nad seda propagandistlikult välja mängida ja seda venelased kindlasti ka teevad ning üsna jõuliselt. 

Pigem võivad ukrainlased sellel valimiste päeval üllatada venelasi, rünnates Venemaa territooriumi.

Ilmselt saadetaksegi järjekordse droonirünnakuga Vene avalikkusele sõnum, et Venemaa on agressioonisõjas ja neil ei lähe seal nii, nagu nad tahaksid.

Mis juhtub Venemaal pärast Putini tagasivalimist presidendiks?

Selline konservatiivne hinnang on, et olukord jätkub sellisena, nagu ta meile praegu paistab ehk ilma suuremate muutusteta. Põhiline muutuja on siin ikkagi olukord Ukraina rindel, kuidas seal sõda läheb. Loomulikult ei ole mingisugust alust arvata, et president Putinit taas ametisse ei kinnitata, valimisteks seda ju nimetada ei saa. Kõik vähegi arvestatavad kandidaadid on ellimineeritud, nii et Kreml on aktiivselt tegelenud nende valimiste kontrollimisega. Nüüd on huvitav jälgida seda, mis hakkab peale Putini mandaadi taaskinnitamist juhtuma Venemaa võimuladvikus. Seal on olemas teatud rahulolematute grupeering, keda ei rahulda Ukraina sõja käik. Nii et suurema mõju võib saavutada selline veelgi agressiivsem fraktsioon, kes võivad nõuda täielike sõjaseaduste kehtestamist Venemaal. Võimatu ei ole ka see, et peale valimisi saab Kreml mõnes mõttes vabamad käed, et kuulutada välja täiendav mobilisatsioon ja minna värbamisega intensiivsemaks. 

Kui palju dikteerivad Venemaa tegemisi eriteenistused?

Eriteenistused on ajalooliselt olnud ebaproportsionaalselt hästi rahastatud. Kuna nad tegutsevad Kremlile lojaalselt, on neil suhteliselt vabad käed tegutseda ka välismaal. Me juhime ka oma ülevaates «Venemaa võimalike arengute mõjust Eesti julgeolekule» tähelepanu sellele, et Vene eriteenistuste agressiivsus lääne vastu on oluliselt kasvanud ja vahendeid nad ei vali. Nii et me peame tõsiselt mõtlema, kuidas oma sisejulgeolekusse rohkem panustada, et nende väljakutsetega toime tulla. Sest ükskõik milline stsenaarium nendest meie poolt selles raportis kirjeldatutest ka ei realiseeruks, tähendab see jätkuvalt julgeolekuväljakutseid Eestile.

Venemaa puhul ühtegi head arengut meie jaoks ilmselt ei tule?

Meie jaoks küll mitte. Putini stsenaarium on, et Venemaa saaks selliseks autokraatseks suurvõimuks, mille analoog võiks olla Hiina Rahvavabariik. Venemaa kasutab väga agressiivset mõjutustegevust, et lõhkuda lääne ühtsust ja pidurdada abi Ukrainale. Me näeme kahjuks, et nad on olnud selles ka mõneti edukad. Nii et kõik sellised Putini impeeriumi taastamise sammud on need, mida Kreml oma vaimusilmas näeks ja kuhu nad praegu ka liiguvad.

Meil joonistus välja ka kaks radikaalsemate muutuste stsenaariumi, mis on seotud Ukraina sõja arengutega. Kui Venemaal peaks Ukrainas väga halvasti minema, siis võib toimuda selline asi nagu smuta või lagunemine, nagu me Venemaa ajaloost teame. Taolised asjad on 20. sajandi jooksulgi juhtunud paar korda, nii et see ei ole võimatu stsenaarium. Nägime Prigožini mässu ajal, et tegelikult ka Kremli režiim kardab midagi. Mässu alguses oli suhteline vaikus pool päeva või rohkemgi, siis ilmus Putin rahva ette ja ütles, et see on noahoop selga ning seejärel hakati juba kindlustama Moskva kaitsmist. Seega reaalselt kardeti sütikut, mis võib viia niisuguse stsenaariumini. 

Sõja esimesel aastal viivitasid lääneriigid Ukraina abistamisega, kuna nad kartsid sõja eskaleerumist tuumasõjaks, kas Venemaa tuumarünnak on võimalik?

Mitmed eksperdid on seda meelt, et suuresti on see tuumamäng, mida Putin mängib just lääne avalikkuses hirmu tekitamiseks, sest demokraatlikes ühiskondades ikkagi avalikkus mõjutab ka poliitilist tasandit ja seal tehtavaid otsuseid. Nii et selline hirmutamise taktika on kindlasti selle tuumamängu üks oluline osa. Ilmselt on tehtud ka mingeid reaalseid samme, nagu taktikalise tuumarelva viimine Valgevene territooriumile. Ei ole ise küll juures olnud, aga mõni aeg tagasi teine diktaator Aleksander Lukašenka kinnitas seda. Samas võis see olla ka kokkumäng, osa sellest strateegilisest tuumahirmutamise mängust.

Kindlasti ei tasu aga unustada täiemahulise invasiooni alguses Zaporižžja tuumajaamade ümber toimunut. Me mäletame, kuidas Vene väed hõivasid Zaporižžja objekti ja ähvardasid vähemasti keskkonnakatastroofiga. Nii et me nägime, kuidas selline tuumahirmu faktor töötab. Selle käigus ilmselt ka testiti lääne reaktsioone. Nii et seal on väga palju muutujaid. On olemas ilmselt mingisugused punased jooned ja neid on ka maha tõmmatud. Alles eile tuli uudis, et Ameerika luure oli 2022. aasta novembris saanud informatsiooni, et Venemaa kaalus tõsiselt tuumarelva kasutamist. Puudub võimalus seda informatsiooni kuidagi kontrollida, aga näha on, et Putin kasutab seda tuumanupu ähvardust selgelt selliste piirideni, mis lääne vaates ei ole kuidagi aktsepteeritavad, aga tema jaoks ei ole see mitte mingisugune tabu.