EV 106 ⟩ Kersti Kaljulaid: me ei tee Eestis enam õigeid asju

Ajame Eesti Vabariigi 106. aastapäeva eel pikemalt juttu president Kersti Kaljulaidiga. Uurime, kuidas saab riigi heaks töötada riigipeaametist lahkunud president ja mida ta arvab meie praegusest poliitikast ning majanduselust. 

Kuigi oleme Eestis kõige suhtes kriitilised, suudame õnneks 24. veebruaril oma riigi üle ka rõõmustada. Mis teid Eestis praegu rõõmsaks teeb?

Juba ainuüksi fakt, et me saame 24. veebruari tähistada ka nüüd, mil maailmas on jälle ajad keeruliseks läinud. Nii nagu see oli teise maailmasõja eel ja ajal. Õnneks oleme seekord nii-öelda õigel pool raudset eesriiet. See kõik on põhjus, et iga päev tänulik olla.

Meie iseseisvuse taastamise esimese ringi riigijuhtidel, alates Lennart Merist ja Mart Laarist, oli ju kogu aeg kiire, aga nad ei uskunud kunagi juttu, et neutraalsus on meile ida ja lääne vahel selline kasulik asi. Sellise jutuga ei oleks me täna seal, kus me oleme. Me võiksime tegelikult olla maailma kõige koledamas kohas. Nii et see on kindlasti peamine.

Teised asjad ju ka. Meil on tõesti majanduslangus, aga meil ei ole siiani vastavat tööpuudust. Meil on majanduslangus, mis on meid viinud küll tagasi aastasse 2019, aga mitte aastasse 1992 ehk et vahe on ikkagi väga suur.

Meil on jätkuvalt koolisüsteem, kust kõik lapsed võivad minna ülikooli, kui nad seda ise tahavad. Ükski kool ei ole nii kehv, et sealt ei oleks võimalik saada head haridust. Meil on Ida-Euroopa parim ülikool, Tartu Ülikool ja meil on vinge ükssarvikutehas. Tegelikult on meil päris palju asju, mis on hästi.

Püüame maailmas nähtavad olla. Kui suur võimalus, aga ka kohustus on ametist lahkunud riigipeal esindada ikka veel Eestit ja rääkida seda meie juttu?

Kohustust kindlasti ei ole, aga kahtlemata tasub ära kasutada oma tuntust võrgustikus, mis korraldab suuri julgeolekukonverentse ja teeb muid selliseid asju. Tihti kutsutakse ametist lahkunud presidente ka väga suurtesse ettevõtetesse rääkima ja ka seal me ju saame rääkida seda meie juttu. Juttu, mis on meile vajalik.

Loomulikult pead sa selle jaoks hoidma ennast siseriiklikult infoväljas. Mina tegin ametist lahkumise järel endale riigisaladuse loa just selleks, et ametnikud ei peaks minuga suheldes mõtlema, et mis tasemel ma praegu saan rääkida. Ainult selle pärast, et mul oleks võimalik rääkida Eestist pädevalt.

Aasta tagasi olid Eestis parlamendivalimised, aga parlament ei ole siiani tööle hakanud. Mis meil siin valesti on?

Kui minu ametiajal oli riigikogu pidevalt tagaistmel, siis nüüd ta on roolis küll, aga hullab sellega, et kuhu minna.

Riigikogu ei võta vastutust. Kui minu ametiajal oli riigikogu pidevalt tagaistmel, siis nüüd ta on roolis küll, aga hullab sellega, kuhu minna. Riigikogu ei tee oma tööd ikkagi nii, nagu ta peaks seda tegema ja siin võib ju küsida, et kes on selles süüdi. Tegelikult peab iga riigikogu liige vaatama peeglisse ja mõtlema nende soovituste peale, mida Eiki Nestor aeg-ajalt oma tagasihoidlikul moel Hiiumaalt tänase päevani jagab.

Põhiline nendest soovitustest on see, et kohtle oma kolleegi nii, nagu sa räägid oma rahvaga. Nüüd oleme siis peaaegu aasta otsa näinud, kuidas meie poliitikud räägiksid oma rahvaga – kui oletame, et nad peavad täpselt Eiki Nestori soovitusest kinni. Selle vääriliseks nad meid peavad, nii kurb kui see ka ei ole.

Kersti Kaljulaidi sõnul ei tee riigikogu oma tööd nii, nagu peaks tegema. Foto: Eero Vabamägi

Praegu on mõneti sattunud vahekohtuniku rolli vabariigi presidendi institutsioon, kellest sõltub, kas mingi seadus kuulutatakse välja või mitte. Paraku ei ole riigipea võimalused piiramatud, ta saab seaduse välja kuulutamata jätta vaid siis, kui see on põhjendatud.

Seal peab olema siiski vastuolu põhiseadusega. Õnneks on põhiseaduses inimõigused, võrdne kohtlemine, sealhulgas ka põlvkondadevaheline võrdne kohtlemine, paika pandud. Nii et inimestele liiga teha ei saa. Kui see juhtub, on presidendil alati õigus seadus tagasi lükata.

Kas protseduurilistel põhjustel on seaduste tagasilükkamine pädev, seda me täna tegelikult veel ei tea. Olen senistest otsustest aru saanud, et riigikohus leiab, et riigikogu peab oma probleemid ise lahendama ja kui nad on seejuures ise leidnud mingisuguse tasakaalu koalitsiooni ja opositsiooni õiguste vahel, siis teistel ei ole siin midagi kaasa rääkida. Kuigi opositsioon võib tunda, et koalitsioon on kasutanud teerulli, siis on riigikohus selgelt öelnud, et see on nende omavaheline asi.

Arvan, et kui riigikogu peaks siiski tahtma praegu tekkinud võrdlemisi negatiivse energiaga komberuumist väljuda, siis ei olegi ühtegi teist teed, kui kõik peavad selle hea tahte endas üles leidma ja püüdma puhtalt lehelt edasi minna.

Meil demokraatlikus riigis ei saa seega olla seda ühte inimest, kes ütleb, kuidas on õige ja lahendab ära kõik need vastuolud?

Minu arvates on meil kolmekümne aastaga iga institutsiooni roll ka riigikohtus läbi katsutud, nii et tegelikult on täpselt teada, mida ühel või teisel institutsioonil on võimalik teha.

See ei ole demokraatlik riik, kus üks inimene teab, kuidas peab olema. Minu arvates on meil kolmekümne aastaga iga institutsiooni roll ka riigikohtus läbi katsutud, nii et tegelikult on täpselt teada, mida ühel või teisel institutsioonil on võimalik teha. Kui selles pealisehitises tekib ühel või teisel institutsioonil mingi uus olukord, nagu nüüd tekkiski, siis pöördus [vabariigi] president riigikohtu poole. Just nii me seda õigusruumi loome.

Samas oleks märksa parem hoida asjad paigas komberuumiga. See õigusruum on olnud ju samasugune 30 aastat ja just komberuum võimaldas selles õigusruumis toimida nii, et asjad said tehtud ja keegi ei tundnud, et maailm põleb ümberringi, aga riigikogu tegeleb iseendaga.

24. veebruaril on Ukraina sõja teine aastapäev. Sõja alguses ei uskunud keegi, et see kestab nii kaua. Kirjutasite oma Müncheni julgeolekukonverentsi kokkuvõttes, et lava oli peaministreid täis ja kõik rääkisid, et keegi peaks midagi tegema. Kes on see keegi, kes midagi tegema peaks?

Kõik olid küll nõus sellega, et tehakse vähe, aga keegi ei tahtnud aktsepteerida vastutust selle eest, et neil on selles olnud oma roll.

Mulle tuli meelde see, kuidas meil kodus ikka öeldi, et keegi ja mõni on suhteliselt kehvad koduabilised. See someone ja somewhere tegelikult ei tööta. Kõik olid küll nõus sellega, et tehakse vähe, aga keegi ei tahtnud aktsepteerida vastutust selle eest, et neil on selles olnud oma roll.

Loomulikult pidid Ameerika Ühendriikide senaatorid vastama otseselt nendele küsimustele, mis on seotud Ameerika abipaketiga ja no sealt kuulis kõike, et demokraatia ongi aeglane ja muud tavapärast. Mis nad ikka teha said, paistis, et kergelt oli piinlik. Võib-olla see aitab, kui sa peadki seisma ülejäänud maailma ees ja põhjendama oma otsust. See on nii ebaõiglane, mis on tekkinud selle Ameerika toetuspaketiga.

Paraku isegi siis, kui see Ameerika toetuspakett ära lahendada ja kui ka Euroopa abi 50 miljardit ei oleks mitmeaastane, vaid üheaastane, saame me napilt kokku selle meie kaitseministeeriumi väljamõõdetud abi 0,2 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT) ühel aastal, ja seda on ikkagi liiga vähe. Me peaksime siiski suutma liikuda natuke kõrgemale, et kulutada sama palju kui Venemaa.

Ausalt öeldes ei olegi ma teinud nii Davosis kui Münchenis muud, kui näidanud inimestele selle kaitseministeeriumi makropildiga peeglit. Enamus inimesi ei taju seda suurusjärku, kui väike see tegelikult on. Küsimus on, kas või või pommid. Me ei räägi kümnetest protsentidest, isegi mitte täis protsendist Euroopa Liidu ja Ramsteini koalitsiooni eelarvetes, me räägime väga palju väiksematest numbritest.

Palju te olete kokku puutunud Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõiga, kelle inimlik taluvuse piir peab ikka olema üüratu, kandes riigipeana sellist vastutust?

Kõik olid küll nõus sellega, et tehakse vähe, aga keegi ei tahtnud aktsepteerida vastutust selle eest, et neil on selles olnud oma roll.

See on muidugi imetlusväärne. Me ei kohtu president Zelenskõiga nii, et istume laua ääres ja vahetame jutupunkte, aga näiteks Davosi foorumil olime mõlemad Ukraina näituse avamisel. Davosis näidatakse juba mitu aastat suurele rahale, mis täpselt Ukrainas toimub ja seal me tõesti olime päris pikalt koos. See oli tema jaoks üks selline rahulikum õhtune hetk, nii-öelda omade keskel. Ta suudab endiselt veel lõõgastuda, olla sõbralik ja tore. Ta on selgelt jäänud inimeseks, sellist tohutut pinget ja närvilisust ma temas isegi ei taju. Mõne inimese puhul sa näed, et ta on pinges ja närviline isegi palju väiksemate stressifaktorite juures, aga tema on ilmselt õppinud elama päev korraga ja tegema oma tööd.

Ja mitte ainult tema, vaid ka tema välisminister Dmõtro Kuleba, kellest on saanud äärmiselt osav diplomaat, mida ta ei olnud kindlasti siis, sellesse ametisse tuli. Ta oli siis selgelt üsna nõudlik ja võib-olla tihtipeale liiga otsekohene. Nüüd on ta õppinud lääne inimestele ka pai tegema, aga seda on vaja.

Kui kaua suudab Ukraina vastu pidada, kui meie lääneriikides ei hakka kiiremini tegutsema?

Seda ei saagi niimoodi küsida, sest see vastupidamine tähendab ju tõenäolist ka Ukraina poole peal kolmekohalist hukkunute arvu pea iga päev, seda ei tohiks üldse niimoodi küsida. Münchenis kiputi ka päris palju küsima, et palju meil aega on. Sõbrad, meil ei ole aega, üldse ei ole! Need otsused tuleb teha kohe. Davosis olid kõik ameeriklased väga veendunud, et Müncheniks on abiotsus tehtud – aga see ei ole veel ikka tehtud. Nüüd keegi enam ei usu, kui nad ütlevad, et saab tehtud. Sõdurid rindel loevad ju ka lehti. Sa ei tea, milleni sa vastu pead ja see on palju keerulisem, kui oodata kaks nädalat või kuu aega.

Nimetasite intervjuu alguses, et on tore, et meil on koolisüsteem, kust meie lastel on võimalik minna ülikooli, aga koolisüsteemil on meil ka raske, elasime jaanuaris üle õpetajate streigi ja ega põhjused, miks streik tekkis ju lahenenud ole. Kas teie hinnangul minnakse nende lahenduste otsimisega õiget teed?

Siin on küsimus, et õiget teed mille jaoks. Kui me räägime eelkõige hariduse kvaliteedist ja sellest, et lastel oleksid ka head sotsiaalsed oskused, siis on meil vaja õpilaste kollektiivi ja võimalust suhelda omaealistega. Mitte ainult seda, et kooli oleks võimalik jala minna. Kui me mõtleme linnalastele, siis kolmveerandtunnine koolitee ei ole Tallinnas midagi ebatavalist. Nii et kui läheneda haridussüsteemi keskselt ja pakkuda tõesti heade valikuvõimalustega kooli, siis on meil vaja teha ühtesid asju.

Teine asi on see, kui me üritame samal ajal teha haridussüsteemi toel regionaalpoliitikat ja need kaks asja on meil selgelt segi. Mina tahaks, et me vaataks neid eraldi ja vastaksime neile küsimustele eraldi. Kas me teeme hariduspoliitikat või teeme regionaalpoliitikat läbi haridussüsteemi. See viimane variant tõenäoliselt ei ole meie laste hariduse huvides.

President Kaljulaidi fondi Demokraatia akadeemia üritab ka meie lapsi targemaks teha, kas sealt peaksidki tulema meie demokraatlikus riigis oskuslikult tegutsevad kodanikud?

Meil on üks lend alustanud ja kui see läheb edukalt ning me leiame ka rahastuse, siis üritame seda teha järgmisel aastal juba kahe klassiga. Samuti on meil arutleva kooli projekt, mis peaks jõudma rohkemate koolideni ja viima sinna väitlusoskust. Sellist oskust on meil väga vaja, et inimesed püsiksid teemas ja saaksid aru, et argumente kasutades on rohkem tulu, kui solvates oponenti ja kapseldudes oma maailma. Kuidagi on see meie arutluskultuur jõudnud sinna eelpuberteetikute aega. Sealt oleks nüüd vaja uuesti välja kasvada.

Meie lapsed elavad täna tehnogeenses maailmas ja neil ei ole seda loomulikku suhtluskeskkonda, mis meie põlvkonnal oli. Me pidime üksteisega suhtlema, sest muidu oleks olnud surmavalt igav. Nemad aga saavad väga hästi hakkama ka ilma teiste inimesteta. Paraku ei õpi sa nii inimeseks olemist. Sa ei õpi olema kaastundlik inimene. Sa ei saa piltlikult öeldes aru, kas teine inimene on rõõmus või kurb. Kui ta ütleb, et on rõõmus, siis meie põlvkond suudab kehakeele järgi otsustada, et vist ikkagi ei ole.

Ühes oma vabariigi presidendina peetud aastapäevakõnes suutsite te avalikkust šokeerida sellega, et ütlesite välja, et ka 24. veebruaril saab keegi kodus peksa. Olete te naistevastase vägivalla teemaga jäänud tegelema ka praegu?

Kui me tegime president Kaljulaidi fondi, siis mõtlesime rohkem küll digiühiskonna analüüsimisele, et vaadata, mida see teeb ühiskonnaga, kui meil on teistsugune omavaheline suhtlusmeetod. Sinna juurde sobivad need Demokraatia akadeemia ja Arutleva kooli projektid täpselt.

Aga paraku tuli lähisuhtevägivalla teema meile lihtsalt Kadriorust järele. Oli ootus, et me jätkaksime selle eestkõnelemist ka meie fondis, et mitte jätta inimesi tundega, et see pole oluline. See on tegelikult endiselt oluline. Palun väga vabandust, aga kindla peale esineb meil 24. veebruaril koduvägivalla juhtumeid, politsei statistika endiselt kinnitab seda.

Meie majandusel läheb praegu kehvasti, tegelikult ei ole meil kogu taasiseseisvuse perioodil väga suuri tagasilangusi olnud, aga millal meil võiks jälle hästi minna?

Meil ei läinud lihtsalt hästi, vaid me tegime otsuseid, mis viisid heade tagajärgede ja tulemusteni.

Lihtne vastus on, et meil ei läinud lihtsalt hästi, vaid me tegime otsuseid, mis viisid heade tagajärgede ja tulemusteni. Meil oli väga hea maksusüsteem, me otsustasime avada oma turu nii palju kui võimalik, me ei ole oma ettevõtteid kaitsnud, vaid oleme neid pigem erastanud, isegi suuri riigile kuuluvaid ettevõtteid. Näiteks oma telekomiettevõtet meil ammu juba ei ole, aga selle eest on meil telekomiettevõtete vaheline konkurents. Oma energiaettevõte meil on ja päris keeruline on aru saada, miks täpselt on vaja anda Eesti Energiale veel kord üle 100 miljoni, et ehitada Narva katlamaja. Selle asemel võiks korraldada riigihanke ja küsida, kes turul tahab seda katlamaja ehitada.

Me tegime tollel ajal lihtsalt õigeid asju, aga nüüd ei ole me ammu õigeid asju teinud. Eelkõige on see seotud energia kättesaadavuse ja energiaallikatega. Kui kuulata täna kas või [ettevõtjat] Viljar Arakat ja teisi, siis nad ütlevad, et mingit sõjahirmust tingitud tohutut kapitali väljavoolu meil ei ole. Nii et tegelikult ei ole see sõda, mis meie majandusele liiga teeb. Järelikult tuleb vaadata, mis see muu võib olla.

Me kuuleme, kuidas meie ettevõtted ei saa kusagil Norras, Rootsis või Soomes oma pikaajalist koostööd uuendada ja seda põhjusel, et nad ei saa end näidata keskkonnasäästlikuna, rohelist energiat ei ole. Mina kardan väga, et selle magatud kümnendi tõttu tuleb meil nüüd ka tööstuses selline kadunud kümnend. Meil kulub aega, et see asi uuesti järje peale saada.

Majanduses ei ole kunagi nii, et kõik on kaotajad. Kuskil tekivad alati võitjad ja kindlasti ka seekord.

Nii et ma praegu ei prognoosiks meile väga kiiret taastumist. Tõenäoliselt tähendab selline energianälg ka meie majanduse järjekordset ümberstruktureerimist, mis ei pruugi olla tingimata halb. See sunnib meil mõtlema välja, kus saab äri teha nii, et energiat väga palju ei kulu. Eelkõige ongi see teenussektor, ka start-up'id. [Infotehnoloogiaettevõtja] Sten Tamkivi on ammu ennustanud, et digisektor tõuseb kolmandikuni meie SKTst. Majanduses ei ole kunagi nii, et kõik on kaotajad. Kuskil tekivad alati võitjad ja kindlasti ka seekord. Majandus on võimas asi, ta kohaneb.

Valitsuse tasandil me tegeleme juba pikka aega sellega, kust võtta puuduvad 400 miljonit. Valitsus ütleb, et kokku hoida ei saa, valida on laenamise ja maksude tõstmise vahel. Kas sellest ringist oleks võimalik kuidagi välja vaadata?

Mina tegelikult usun, et meil on neid kohti, kus saab kokku hoida. Kui on rasked ajad, siis pead vaatama, et sul haridus, sotsiaalhoolekanne ja tervishoid oleks tagatud. Suur hulk muid teenuseid riigis on tegelikult nice to have. Kogu ettevõtluse toetamise süsteem –saage ise hakkama. Kui ettevõttel on valida, kas maksud tõusevad või kujutage ette, ei saagi enam alustava ettevõtte toetust või ei saagi enam messile sõitmise toetust, siis ma tean, mille nad valivad. Selliseid kokkuhoiu kohti meil siin riigis kahtlemata on.

Olete küll öelnud, et ei kandideeri europarlamendi valimistel, aga kui palju erakonnad teile siiski ettepanekuid teevad?

Poliitikutel on üks kummaline omadus, nad arvavad kogu aeg, et keegi tahab ilmtingimata nende ridadesse. Ma seletasin seda juba kusagil aasta tagasi, et vaadake, ma olen 12 aastat olnud Euroopa Kontrollikoja liige. Euroopa Kontrollikoja üks töö on saavutada oma otsustele mõju läbi Euroopa Parlamendi. Ma olen 12 aastat selle kehandiga iga päev suhelnud ja ma kindlasti ei taha samasse jõkke tagasi astuda. See ei paku mulle lihtsalt huvi.

Kersti Kaljulaid ütles, et tal pole mingit soovi kandideerida Euroopa Parlamenti. Foto: Eero Vabamägi/Postimees

Mul on palju huvitavam praegu tegeleda siin Eestis noorte demokraatia küsimustega ja lähisuhtevägivalla probleemi lahendamisega. Samamoodi töö, mida on võimalik teha Müncheni julgeolekukonverentsil või Jalta Euroopa strateegia raames. Mul on tunne, et olen sealtkaudu kuidagi kasulikum ja selle pärast ei ole mul mingisugust huvi kandideerida Euroopa Parlamenti.