OTSE POSTIMEHEST ⟩ Jonatan Vseviov: Eestis saavad venelased Putinit valida vaid Vene saatkonna territooriumil

Välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov ütles Postimehe otsesaates, et Venemaa presidendivalimised ei ole ühelgi moel legitiimsed, kuna opositsioonil pole seal võimalustki. Ta selgitas, et kuna Eesti ei saa sekkuda sellesse, mis toimub Vene saatkonna territooriumil, võivad venelased seal hääletamist korraldada, mujal Eestis aga valimisjaoskondi püsti panna ei saa. 

Sel nädalal täitub kaks aastat täiemahulise sõja algusest Ukrainas. Kas me peame täna tunnistama, et lääneriigid on Ukraina abistamisel läbi kukkunud?

Ei pea, probleemidega tuleb tegelda nende ilmnemise järjekorras ja praegu on arusaadavalt meie fookuses Ukraina aitamine, selle agressiooni seljatamine. Läänel on olnud strateegia olemas algusest peale, kuigi enamik pole tahtnud seda sõnadesse panna. Meie oleme selle omalt poolt ka sõnadesse pannud, defineerinud nii võidu kui selle, mida me üritame teha. Me oleme neid asju ka teinud, aga on tõsi, et oleme neid teinud natuke liiga aeglaselt ja kulutanud selle käigus ka märkimisväärselt ressurssi. Ukrainas ka inimelusid. Nii et tasub õppust võtta.

Nüüd tuleb tegutseda lihtsalt kiiremini, aga samas suunas. Kiiremini Ukraina aitamiseks sõjaliselt, kiiremini ülesehitamisel, kiiremini ja otsustavamalt Venemaa vastaste sanktsioonidega, kiiremini külmutatud Venemaa varade kasutuselevõtuga. Peame edasi minema kõige sellega, mis on olnud meie poliitika seni. Ma arvan, et nii edasi liikudes saab ka neile, kes Kremlis otsuseid teevad, selgeks, et aeg nende kasuks selles sõjas kindlasti ei tööta.

Kui võrrelda 2014. aastaga, siis on lääs siiski kõva edasimineku teinud, tookord ei reageeritud ju üldse.

Reageeriti vähem, kui oleks pidanud. Juba enne 2014. aastat oli näha, et kurss, millel Vladimir Putin seilab, on meie huvidega otseses vastuolus. Juba 2007 nägime seda Eestis küberrünnakutena, me nägime seda 2008. aastal Gruusias, 2014 oli Krimm ja Donbassi sõda. Nüüd on siis käimas 2022. aastal alanud laiaulatuslik agressioon. Need kõik on ühe ja sama loo erinevad peatükid, aga eesmärk on sama. Me näeme praegu, et oma eesmärke pole Putin ka praegu muutnud. Tõsi, ta eeldas, et 2022. aastal läheb sama libedalt kui 2014. aastal, et lääs mõistab hukka ja siis pakib ennast üsna kiiresti kokku ning aktsepteerib uut reaalsust. Ehk hakkab isegi temaga läbi rääkima, mitte Ukraina üle, vaid terve Euroopa üle.

Seda muidugi ei juhtunud ja sellega me üllatasime Putinit. Oma visa vastupanuga üllatasid teda ka ukrainlased. Nüüd on tal alles jäänud vaid uskumus, et aeg töötab tema kasuks. Autokraadid on ju ikka uskunud, et kui demokraatiates tulevad valimised, siis minetavad nad oma fookuse, ei suuda püsida ühtsena ja seejärel toimub mingisugune kollaps. Me peame selle argumendi nüüd seljatama. Leidma mooduse, kuidas rakendada selliseid poliitikaid, mis juba iseenesest kommunikeeriksid meie pikaajalist püsivust. Ma arvan, selle saavutamiseks on meil üksjagu asju ka töös. Kui me selle «aeg töötab tema kasuks» argumendi suudame veenvalt ümber lükata ja näidata, et pikas perspektiivis töötab aeg just demokraatiate kasuks, siis küllap jõutakse ka Venemaal järeldusele, et valitud kurss on perspektiivitu ja nõnda nad oma eesmärke ei saavuta ning neil tuleb kurssi vahetada. Meie eesmärgid ei ole ju laiaulatuslikud, meie eesmärgid ei puuduta midagi enamat kui Venemaa tagasiminemist Venemaale. Ei midagi rohkemat. Aga ei midagi vähemat ka.

Kui palju on Euroopas veel neid, keda tuleb veenda, et aega enam ei ole, Ukrainal on laskemoon otsas, nüüd tuleb tegutseda kiiresti?

Veenma enam eriti ei pea. Ma arvan, et Euroopas on sellest aru saadud. On aru saadud nii sellest, mida kujutavad endast Putini eesmärgid Ukraina jaoks, aga ka meie endi jaoks. Aru on saadud ka sellest, mida me tegema peame. Mõningane mure oli mõned kuud tagasi, kui esimest korda kerkis küsimus, kas Ameerika Ühendriikide sõjalise abi jätkusuutlikkus on garanteeritud või mitte. Täna me teame, et enamus USA kongressist tegelikult toetab Ukraina abistamise jätkamist, paraku on seal aga valimiskampaania täie hooga käima läinud ja nõnda ei olegi sealne abipakett hääletusele jõudnud. Kui ta hääletusele jõuaks, siis ma usun, et see kiidetakse heaks. Nii et korraks kerkis tõesti küsimus, et mis järelduse teeb sellest Euroopa, kas ta teeb õige järelduse või vale järelduse.

Ka Müncheni julgeolekukonverentsi sõnavõtte kuulates, aga samuti kuluaaris peetud vestlustes selgus, et oleme teinud õige järelduse. Meid eurooplasi on ka üle 400 miljoni. Loomulikult oleme me tugevamas seisus siis, kui Ameerika Ühendriigid täiel mahul meid toetavad, aga me peame ka ise hakkama saama ja omal kahel jalal seisma. Nüüd on vaikselt näha ka reaalset muutust Euroopa riikide kaitsekuludes, samuti Euroopa tööstuspotentsiaali rakendamises. Küsimus ei ole selles, kas me liigume õiges suunas, küsimus on praegu tempos, et kas me anname Ukrainale abi piisavalt kiiresti. Meie töö on täna utsitada ja eeskuju näidata, juhtida tähelepanu kõikidele puudustele. Aga veenma, nii nagu kaks või kaks ja pool aastat tagasi, me täna enam nii palju ei pea.

Venemaal algavad kohe «presidendivalimised». Kas me vaatame lihtsalt pealt, kuidas ka Eestis elavad Venemaa kodanikud saavad siin hääletada Putini poolt?

Venemaal ei toimu muidugi valimisi selle sõna otsese tähenduses, need ei ole ühelgi moel legitiimsed. Opositsiooni kandidaate ei lubata kandideerima, rääkimata sellest, et neil oleks mingisugunegi võrdne platvorm. Sisuline opositsiooni liider tapeti just neil päevil Venemaa vangilaagris, nii et mitte ühegi sõna või teoga ei anna me sellele protsessile, mida nemad valimisteks nimetavad, legitiimsust. See, mis toimub Venemaa territooriumil, ei ole meie kontrolli all. Sealhulgas ei saa me kuidagi sekkuda saatkonna territooriumil toimuvasse. Nõnda nagu ei saa vahele segada, kui nad seal tähistavad oma erinevaid pühi. See aga ei tähenda, et me kuidagi seda heaks kiidaksime.

Nii, et venelased saavad valida presidenti ainult Vene saatkonna territooriumil, mitte kusagil mujal Eestis?

Jah.

Kui ohutu on praegu meie oma saatkonnal Moskvas?

Moskva ei ole meie diplomaatidele kindlasti lihtne lähetuse koht, aga meie diplomaadid on harjunud sellega, et mitte iga lähetus ei vii neid liitlase pealinna. On teisigi keerulisi kohti. Kõige keerulisem on meie diplomaatidel praegu kindlasti Kiievis, sest rakettide tõttu peavad ka nemad keldritesse vajuma, kuna rakett ei tunne diplomaatilist puutumatust.

Moskvas on muidugi pinev ja mitte selle pärast, et oleks füüsilisi riske, vaid see üldine õhustik on seal pinev. See mis toimub Venemaal täna, on meile küll ajaloost tuttav, aga samas ka õõva tekitav. Hirmu õhkkond on seal juba aastaid selgelt tajutav ja tuntav ning meie käsitlemine vaenlasena. Igasugune Euroopast või Põhja-Ameerikast pärit esindajate käsitlemine vaenlasena on inimestele kohapeal muserdav ja kurnav. Õnneks saavad meie diplomaadid käia kerge vaevaga kodus puhkamas. Kuna lende ju Venemaalt täna Euroopasse ei toimu, on neil, kes on kaugemalt, keerulisem kui meie inimestel. Samuti pole see kõik meile ka midagi uut. Kui mõned sümbolid välja arvata, siis on täna Venemaal toimuv nagu kordus. Aga ei õnnestunud see nõukogude projekt, ei õnnestu ka see praegune.

Piisavalt palju on välja öeldud, et kui Venemaad ei peatata, siis võib ta järgmisena rünnata meid. Kas me peame seda kartma?

Ei pea ja üldse ei maksa karta. Olukord on erakordselt tõsine ja ma ei taha seda kuidagi pisendada. Venemaa on oma eesmärgid selgeks teinud juba aastaid tagasi. Ta tahab kogu Euroopa julgeoleku arhitektuuri pea peale pööramist. Vahetult enne laiaulatuslikku kallaletungi Ukrainale pandi meile ju lausa paberi peal lauale, mida ta soovib – NATO tagasitõmbamist 1997. aasta piiridesse. See aga tähendaks Euroopa mõjusfääride tagasitulemist. Olukorda, kus suured lepivad kusagil laua taga väikeste saatuse kokku. Me oleme eurooplastena näinud, kuhu need protsessid viivad, nad viivad katastroofini. Nii et selles mõttes ei ole siin midagi ilusat, olukord on tõsine, aga me ei ole ka kunagi varem olnud nii tugevad ja nii ühtsed nagu me praegu oleme. Karta ja iseennast pisendada küll ei maksa. Pigem tuleb ennast kokku võtta, mobiliseeruda, mitte muretseda, vaid tegutseda. See peaks olema meie sõnum. Mis selle murega ikka peale hakata.