Kui juba üle kolme kuu topanud sõjalise abi andmine Ameerika Ühendriikidelt peaks venima veel kauem kui mõned nädalad, muutub olukord Ukraina jaoks väga kriitiliseks, sest otsuse tegemisest kuni hetkeni, mil vastav relvastus rindele jõuab, läheb samuti aega, rääkis rahvusvaheline kaitseuuringute keskuse direktor Indrek Kannik.
Kannik oli siiski mõõdukalt optimistlik, et see otsus lähiajal tuleb, mitte ei lükku järgmisesse aastasse, mil Ühendriikide uus president ametisse astub.
Eile otsustati EL ülemkogul anda lõpuks Ukrainale 50 miljardi euro suurune majandusabi, mis võimaldab neil eeloleval neljal aastal oma riiki käigus hoida. Kas Ungari peaminister Viktor Orban, kes pani detsembris abipaketile veto, hakkas kartma, et ta jäetakse edaspidi suurest mängust välja või oli tegu diplomaatia võiduga, kus mõlemad pooled tundsid, et said kõik, mida soovisid?
Ma arvan, et Orbanile tehti üsna üheselt selgeks, et tal pole üksi võimalik seda otsust blokeerida ja kui ta üritab seda teha, siis sellele järgnevad Euroopa Liidu finantsrepressioonid Ungari vastu. Ungari jaoks on EL abirahad väga olulised ja neil ei ole ruumi nendega riskida.
Euroopa Liidu liidritelt tulnud sõnumid ei olnud liiga diplomaatilised - need olid üsna otsekohesed, ja kuna seda öeldi ka avalikult, siis Orbani jaoks see taganemislahing rõõmustav ei olnud. Kuigi ta saavutas lõpuks selle, et igal aastal arutatakse rahalise toetuse edukust, aga seda oleks tehtud nagunii moel või teisel. Nii et see oli tema näiline võit, aga tegelikult pidi ta oma positsioonidelt lihtsalt taganema.
Kas Euroopa Liidul on juba praegu sahtlis lahendused valmis, kuidas tulevikus täpselt käituda, kui konsensust mõne asja puhul ei sünnigi või on need alles otsustajate peades visioonina?
Lahendusi on. Üks võimalus on hääleõiguse ära võtmine. See nõuab kõigi ülejäänud liikmesriikide konsensust. Ei ole kindel, et see Ungari puhul tekiks, sest kaasblokeerijaks võib osutuda Slovakkia.
Teine võimalus, mida on ka varem kasutatud, on see, et see abi ei tule EL abina, vaid liikmesriigid annavad samade summade ulatuses ise laenu (suur osa majandusabist antakse Ukrainale laenuna – toim).
Kui riigid hakkavad ükshaaval laenu andma, tuleb selleks küsida nõusolekut parlamentidelt, kuid see kulutab aega ja võib kaasa tuua üllatusi.
Isegi kui see ei tähenda üllatusi, siis ajakaotust kindlasti. Ma arvan, et kui kõik riigid ratifitseeriksid oma parlamentides neid otsuseid, mis pakuvad Ukrainale rahandusabi, siis selleks läheb kaks-kolm kuud kindlasti.
Siiani ei ole hiljuti ametisse astunud Slovakkia peaminister Robert Fico konsensust nõudvatel hääletustel Orbaniga kampa löönud. Kas Fico alles elab oma uude rolli sisse või on Slovakkial isegi rohkem kaotada kui Ungaril, sest tegu on veel vaesema riigiga?
Ma arvan, et põhiline põhjus on see, et Fico tähelepanu on esmajoones suunatud võimu konsolideerimisele riigi sees. Kui ma olen erinevate inimestega Slovakkiast rääkinud, siis on nende üsna üksmeelne prognoos olnud see, et lähimal paaril-kolmel aastal ta seetõttu suureks konsensuse rikkujaks EL-is või NATO-s ei saa.
Ka Orban on hakanud tõsiseks probleemiks kujunema alles viimasel paaril-kolmel aastal. Varem ta küll rääkis enne ülemkogu, et ma olen sanktsioonide vastu, aga kui otsuseid langetati, siis vaatas lakke või põrandale ega kasutanud vetot. Nüüd on ta hakanud seda mõnikord tegema, aga see juhtus pärast seda, kui ta võitis viimased parlamendivalimised ja uuesti oma võimu täielikult konsolideeris.
Täna möödus 104 aastat Tartu rahulepingu allakirjutamisest. Seda peeti toona suureks diplomaatia võiduks. Aga kas see on seda, kui nagu hiljem on selgunud, peab meie idanaaber lepingutest kinni vaid siis, kui tal on, tsiteerides kolleegi, «hambad parasjagu kurku löödud»? Ühel hetkel sõlmib ka Ukraina tõenäoliselt oma rahulepingu, aga mida peab seejuures teadma?
Venemaa teeb paraku jah lepinguid siis, kui tal muud võimalust ei ole. Nii ta tegi Eestiga lepingu ja nii ta teeb tõenäoliselt kunagi ka Ukrainaga lepingu. Aga see ei tähenda, et ta kavatseks sellest lepingust igavesti kinni pidada. Ta peab sellest kinni täpselt nii kaua, kuni tal muid võimalusi ei ole.
Ka Eesti ajaloost nägime, kuidas juba neli ja pool aastat pärast Tartu rahulepingut üritati Eesti riiki hävitada bolševike mässu abil ja on täiesti selge, et kui Vene-Ukraina rahule ei järgne Ukraina liitumist EL-i ja NATO-ga, siis Venemaa üritab mitte liiga kauges tulevikus Ukrainat uuesti annekteerida või vallutada sellest võimalikult suurt osa, sest nende mõtlemises ei ole Vene impeeriumit ilma Ukrainata. See on neile nii suur haav, et nad võtavad selle teema üles kohe, kui on kosunud – majanduse enam-vähem jalule saanud ja sõjaväe uuesti üles ehitanud.
Kuni me ei näe Vene ühiskonna kui terviku muutumist, imperialistliku mentaliteedi kadumist, ei ole küll põhjust Venemaasse ka peale seda sõda, isegi kui see lõpeb Ukraina jaoks hästi, suhtuda kuidagi positiivselt, vastupidi – seda tuleks teha umbusuga.
Pelgalt majandusabist Ukrainale ei piisa, et sõjaväljal edu saavutada. Mis seis valitseb praegu sõjalise abi andmises?
Eile arutati EL ülemkogul ka sõjalise abi andmise paketti, mida on tehtud paar kuud, ja seal olevat toimunud oluline edasiliikumine. Ma olen kindel, et varsti jõutakse ka abis kokkuleppele.
USA (kallihinnalisema paketi) puhul on olukord keerulisem. Seal on alates oktoobrist Ukraina, Iisraeli ja Taiwani abi seotud Ühendriikide oma lõunapiiri kindlustamisega ja see seisab puhtalt sisepoliitilise kemplemise taga. Eile teatas Senatis enamuses olevate demokraatide liider Schumer, et järgmisel nädalal toimub ülemkoja hääletus, kus kokkulepe tõenäoliselt sünnib. Kas selle kiidavad heaks ka Esindajate kojas ekspresident Trumpile märksa lähemal seisvad vabariiklased, kellel on seal enamus, ei julge ma veel kindel olla. Seal on kaalumisel erinevad võimalused – kas võetakse vastu praegune versioon või lahutatakse sõjaline abi lõunapiiri küsimustest.
Kuid selline venimine on piinlik ega näita, et USA suudaks läheneda Ukraina sõjale strateegiliselt ja igal juhul nõrgestab see nende liidripositsiooni kogu maailmas.
Mis saab, kui abi andmist ei otsustagi enne uue presidendi ametisse astumist järgmise aasta alguses?
Ma oleksin siiski mõõdukalt optimistlik, et abi otsus selle aasta jaoks tehakse ühel hetkel ära, aga juba nüüd on Ukrainal teatud moona vähem kui oleks hea. Praegu ei ole olukord veel väga kriitiline, aga see juhtub kevad-suvel. Ja kui USA otsus ei tule lähima paari nädala jooksul, läheb asi väga kriitiliseks, kuna pärast otsuse tegemisest vastava relvastuse ja varustuse jõudmine rindele võtab omakorda aega.
See tähendab, et ukrainlaste olukord rindel muutub problemaatiliseks, nad peavad tegutsema veel rohkem kaitses ja olema valmis ka taganemisteks teatud rindelõikudes.
Miks ma arvan, et asi lähikuudel siiski laheneb, on see, et vabariiklased ei taha oma valijatele ja ka hiinlastele jätta muljet, et nad reedavadki oma liitlasi.
Kes peaks praegu sõjalise abi andmise plaane juhtima, kui Ameerika Ühendriigid seda ei tee?
EL kindlasti suurendab oma abi. Ameerika nõrkus on mingil määral sellele isegi kasuks tulnud – Euroopa on oma strateegilisest ja sõjalisest autonoomsusest rääkinud aastaid, nüüd on esimest korda näha, et selles suunas tegelikult midagi tehakse, aga need protsessid võtavad aega. Kaitsetööstuste ülesehitamine võtab aega, tööstusel peab olema kindlus, et tellimusi ei anta neile vaid paariks aastaks.
Praeguses geopoliitilises olukorras on ju selge, et relvi on vaja kauem. Miks lääneriikide juhid ei sõlmi pikaajalisi lepinguid?
Lääneriikide valitsuste peades valitseb ikka veel lootus, et äkki läheb mööda ja ei pea naasma külma sõja aegsesse perioodi, kus riigi kaitsekulud olid 2,5 - 5 protsenti SKP-st, mitte 1 – 1,3, nagu vahepeal teatud riikides oli ja ülejäänud raha sai kasutada muudeks asjadeks, millega paremini valijate hääli püüda.
Suured abi mahud saavad tulla suurtelt riikidelt, Eesti-Läti-Leedu-Soome võivad pingutada, aga sõja võitmiseks on vaja Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Suurbritannia pingutusi.
Kas kellestki nende hulgas võiks kujuneda liider, kes inspireerib ülejäänuid?
No suurte Euroopa riikide liidrite hulgas ma täna Ronald Reaganit või Margaret Thatcherit siiski ei näe, see peab ikka koos teadvustatud edasi liikumine olema ja mõnes mõttes tundub, et avalik arvamus enamikes riikides on selleks muutuseks isegi rohkem valmis kui poliitiline klass seda on. Tavaliselt toimuvad poliitilised muutused siis, kui inimesed nende vajadusest aru saavad.
Millest saates veel juttu tuli, saab järele kuulata saatest.
:format(webp)/nginx/o/2020/07/02/13185122t1h76d1.jpg)