OTSE Postimehest ⟩ Rain Laane: haiglate ravijuhud on tõesti kahanenud

Igal aastal jääb rahapuudusel Eestis ravimata 100 000 inimest. Lisaks sellele, et tänapäevane ravi kallineb kiiremini, kui kasvab riigi üldine jõukus, on tervisekassale kuue aastaga lisatud 22 uut muud kohustust 200 miljoni euro eest. Seda on rohkem, kui on antud nende täitmiseks raha, mis halvendab olukorda ravimisel veelgi, rääkis tervisekassa juht Rain Laane. 

Kuigi asutuse juht peaks sellisetele katsetele vastu astuma, siis Laane sõnul tema parlamendi tahte vastu ei saa. Kuid mitte alati ei kammitse tervisekassa juhtkonna leplikkust seadused. Mõnikord tuleb Laane sõnul silm kinni pigistada, kui samal ajal on tervisekassale antud mõni tegevustoetus varuga - näiteks läheb tänavu nii vanglameditsiini korraldamisega 125 miljoni eurose koroonatoetuse varjus.

Koroonatoetus lõpeb tuleval aastal, aga vanglameditsiini korraldamine jääb alles ja selleks kuluvaid miljoneid eurosid tuleb tervisekassas osaliselt katma hakata raviraha arvelt.   

Kui seitsme aastaga on tervisekassa eelarve pea kahekordistunud ja jõudnud 2,4 miljardi euroni, riigieelarve aga kasvanud peaaegu poole võrra aeglasemalt, siis miks arsti juurde pääseb halvemini kui varem?

Elu on kogu maailmas läinud kulukamaks. Positiivne pool on see, et me juba mitu aastat ei räägi sellest, kuidas Eesti tervishoiutöötajad lähevad Soome, tänu sellele, et tervishoiutöötajate palgad on kasvanud veidi kiiremas tempos kui üldine palgatõus (mullu kevadel 20 ja tänavu 10 protsenti - toim). Aga tervisekassa on saanud ka uusi kohustusi juurde, alates kiirabikorraldusest, mis anti meile üle 43 miljoni euroga ja mille kulu on praegu 86 miljonit aastas. Kokku 22 teenust, mille kogukulu on umbes 200 miljonit aastas. Seda tuleb ka arvestada.

Teie olete asutuse juht. Kas te ei peaks vastu hakkama ja ütlema, et kui te tahate tervisekassale lisada kohustusi, andke selleks ka raha, et see ei käiks raviraha arvelt?

Siin on kahte tüüpi asju. Ühed on need, mis pannakse meile seadusega. Näiteks viimane näide on, et alates selle aasta 1. juulist vastutab tervisekassa vanglameditsiini korralduse eest. See võib-olla ei ole kõige...kuidas see viisakas väljend on .... parem õiguspraktika, et natuke nagu jõupositsioonilt seda tehti. Aga see on parlamendi otsus.

Tervisekassale anti selleks raha poole vähem, kui see teenus maksma hakkab. Miks te sellest avalikult rääkinud ei ole?

Ja aga me oleme sellest päris põhjalikult rääkinud nii haldusala sees kui ka kolleegidega justiitsministeeriumist, aga natuke peab ka üldist pilti vaatama – on kohti, kus me saame aidata ja on kohti, kus me abi vajame.

Ent rääkimisest kasu ei olnud?

Me lähtume pragmaatiliselt. Viimased neli aastat oleme me riigi käest saanud lisarahastust – tegevustoetust - alates 2021. aastast vastavalt 144, 133, 125 ja 125 miljonit eurot. Mure on selles, et seda koroonaaegset toetust ei ole pikendatud. See on ka üks põhjustest, miks järgmisest aastast alates on eelarves 170-200 miljoni euro suurune auk.

See tegevustoetus anti koroonaga toimetulekuks. Aga vanglameditsiinile saite poole vähem raha kui kuluma hakkab. Kas te lasite selle läbi, sest raha koroona eest oli parasjagu käes?

Meil on demokraatlik riik, eelnõudele anname tagasisidet. Meie ei toimeta niimoodi, et kirjutame kõigepealt asjadest ajakirjanduses, vaid me üritame majade sees ja majade vahel läbi rääkida ja kokku leppida. Kui seaduseandja, kelle on rahvas valinud, niimoodi otsustab, siis see on meie rahva valik.

Uusi kohustusi tervisekassale kavatsetakse veel lisada – plaan on tõsta tervisekassa alla praegu sotsiaalkindlustusameti ja töötukassa poolt pakutavad rehabilitatsiooniteenused. Kas see on tõsi?

Mõte on üllas, Soomes on ka nii. Tervishoid on alarahastatud, aga sotsiaalhoolekandes on see seis veel kehvem...

Ehk alarahastatud valdkond liidetakse tervisekassale, ehkki ka tervisekassas on rahast puudu?

Olgem ausad, et sotsiaalvaldkonnas on teatud tervishoiuteenuseid, mille kokku panek ongi mõistlik. Võib-olla ei peaks seda tegema sellises ulatuses ja sellise rahastusega. Selles osas kavatseme kindlasti läbi rääkida ja siis saab riik otsustada. Tervisekassat saab mõjutada seaduste abil.

Kas ma saan õigesti aru, et te viitasite samale põhimõttele, nagu on rääkinud riigikontrolör: kui riik ei suuda olemasoleva tulubaasiga kõiki teenuseid pakkuda, siis peaks üleliigse üle parda lükkama?

Täiesti nõus ja järgmise aasta eelarve tegemise ajal ütleme selgelt välja, millist mõju 170 miljoni euro suurune puudujääk tervisekassas Eesti inimestele avaldab, et arusaam oleks parem. Siis me ei pea ajakirjanduses kuulama seda, et me ei suuda seda, teist või kolmandat teha.

Milline on teie kriisiplaan, kui tervisekassa raha ei saa?

Kõigepealt sellest, et meil on olemas optimistlik plaan. Kui meil on 170 miljonit eurot puudu, siis kuidas seda katta? Praeguses olukorras ei kujuta ette, et keegi tõstaks täiendavalt makse, millest laekuks 170 miljonit. Räägitud on magusate jookide maksust, aga sealt saab heal juhul 10 protsenti vajaminevast rahast. Kindlasti natukene riik saab, võib ja peab toetama.

Kuid on ka asju, mida me saame ise teha. Aastatel 2025-2027 saab kasutada tervisekassa ja töötukassa reserve, mida on kokku suurusjärgus 500-600 miljonit eurot. Ei ole mõistlik seda 2-3 aastaga huugama panna, aga natuke saab sealt võtta.

Edasi on kaks kokkuhoiukohta: esiteks kassa tegevuskulud, mis on alla ühe protsendi tervisekassa käibest. Võrdluseks, teistes riikides on sama näitaja 4-5 protsenti, aga natuke on alati võimalik kokku hoida.

Teine koht on klassikaline: õige patsient õigel ajal õige arsti juurde. Seal on digilahenduste pool, teadmise pool, harimise pool ja tõhusam kontroll raviasutustes.

Kui palju sellega saab kokku hoida? Kui kellelgi ikka väga valutab, aga see pole eluohtlik, siis teda ei huvita, kui talle öeldakse, et oota, sest asi pole väga hull.

Me oleme seda analüüsinud, kus meil on pikad järjekorrad. Kuna me suudame tervishoiu hinnatavast nõudlusest rahastada 94-95 protsenti, siis 5 protsenti jääbki meil rahastamata. Need ei ole elukriitilised erialad.

Me rahastame erakorralise meditsiini osakondi 100 protsenti, sünnitusi, lapsed on prioriteet, samuti ka onkoloogilised, hematoloogilised patsiendid. Aga on teatud asju, mis ei ole eluohtlikud.

No näiteks?

Kui ma nüüd kedagi nimetan, siis seal on alati väga palju inimesi, kes tunnevad end puudutatuna. Ma ühtegi eriala hea meelega ei nimetaks.

Nahahaigused, ortopeedia - sellised, kus inimene ikkagi ära ei sure, ta lihtsalt vaevleb ja kannatab?

No jaa... õige suund.

Siis on ka ravimid, kus me oleme saanud parema koostöö ravimitootjatega. Kõik riskijagamise skeemid, kus me võidame raha, mida saab kasutada teiste ravimite ostmiseks. Aga hinna osas oleme sageli läbirääkimistel eri pooltel. Meie tahame sama raha eest saada rohkem, aga ravimitootjatel on teine vaade. Aga see on loomulik, sest see on äri osa.

Viimane asi. Kui me suudame astuda suure sammu, räägin tehisintellektist, siis see on ka kulude leevenduskoht.

Kui arst võtab 20 minutit vastu ja sellest ajast 10-15 minutit ta otsib arvutist infot ja kirjutab pärast sinna haiguslugu, et kui selle töö teeks näiteks arvuti ära, siis see aeg, mis sealt vabaneb, võimaldab patsiente kordades rohkem vastu võtta ja siis me räägime juba säästust, mille numbrid hakkavad miljonitega. Aga sinna läheb veel paar aastat aega.

Ainult paar aastat? Kas see tähendab, et 2026-2027 on juba asjad muutumas?

Me oleme esimesed katsetused juba teinud. Ma ei tea, kas see juhtub lõpuks kolme või kolmeteistkümne aastaga, seda saame tulevikus näha.

Aga põhimõtteliselt, kui meil on 150 miljonit eurot tervishoius puudu, siis 100 000 inimest jääb ilma abita. See on üks Eesti linn või kaks linnatäit inimesi. See kordub iga aasta seni, kuni me ei suuda tervishoiule kestlikku rahastust kokku leppida. Näiteks nagu Leedus, kus riik annab tegevustoetust lisaks pensionäride eest nagu meil, ka laste ja noorte eest. See kokkulepe tuleb teha, aga kohe tekib küsimus, kust see taha tuleb. Kuid kokku leppida võib alguses ka väiksemas protsendis, mis aja jooksul tõuseb 13-ni (töötasult sotsiaalmaks, mis läheb tervishoidu - toim).

Järjest süveneb vana mure - inimesed jäävad kindla perearstita. Ei aidanud ka see, kui tervisekassa võttis 1,5 aastat tagasi perearstide leidmise töö terviseametilt üle. Nüüd on ringlemas eelnõu, et võiks nõudeid leevendada – ühel perearstil võiks olla oluliselt suurem nimistu. Mis teie arvate, kas see on hea mõte?

Me usume, et see on mõistlik. 300 perearsti on praegu pensionieas, 14 inimest lõpetas kevadel peremeditsiini, kellest 4 olid nõus võtma nimistu. Kui 2023. aasta alguses oli 64 nimistut, kuhu me ei leidnud konkursiga perearsti, siis aasta lõpuks oli neid juba 77.

Samuti ei täitu perearsti residentuuri kohad.

Seda probleemi saab lahendada ainult ühel viisil, et me võtame kasutusele tehnoloogilised vahendid ja kasvatame nimistus patsientide arvu. Aga see tähendab, et sellisele nimistule tuleb juurde võtta ka täiendavaid abiarste jt spetsialiste.

Lahendus, mida me proovima läheme, on see, et kui tervisekassal on kusagil konkurss kaks korda ebaõnnestunud, siis meil on õigus sõlmida leping äriühinguga, kellel peab olema tööl vähemalt üks perearst, kellel pole veel ühtegi nimistut ja kes pole kusagil mujal ka asendusarst. Sellise perearsti ümber moodustub meeskond, sest tal on tervisekassast raha, et juurde võtta vähemalt kaks abiarsti, samuti ämmaemand, füsioterapeut jt. 4500 või 8000 inimest saavad niimoodi teenindatud ja perearstikeskuses on alati keegi, kes neid aitab.

Kas ei teki ohtu, et meeskonnajuhist perearst tegeleb sel juhul ainult bürokraatiaga?

Ei, ma arvan, et see pole asi, mida me kardame, sest me teeme lepingu äriühinguga, kus on inimesed, kes korralduslikud küsimused ära lahendavad. Vastupidi – sellel perearstil peaks olema võimalikult palju aega patsientidega tegelemiseks.

Kuidas te selle tagate?

Läbirääkimiste, lepingute, kontrollimise ja juhendamise abil. Alguses me proovime ikkagi heaga. Ühe hanke me juba tegime.

Tõrvas?

Just. Praegu on sellest veidi vara rääkida, aga paari kuu pärast võib juba küll.

Kas sellised ühe perearsti hiidnimistud tulevad väiksematesse kohtadesse?

Tallinnas ja Tartus oleme me siiani asendusarstid leidnud, aga vaadates riigi demograafilist pilti, siis ei saa välistada, et ühel hetkel oleme ka kahes kuldses ringis samalaadse väljakutse ees.

Ja lõpetuseks, haiglatele paistab eelarves tänavu jaguvat teistest vähem raha?

Me oleme haiglate lepingud ära teinud ja seal on seis selline, et ravijuhud on tõesti kahanenud.

Aga kui 1. aprillil tervishoiutöötajate palgad tõusevad, siis lepingumahud rahas ka mõnevõrra kasvavad.