OTSE POSTIMEHEST ⟩ Koolidirektor Meelis Kond: just haridusministeerium peaks vaatama, kas kõik kulutused on ikka vajalikud

Tallinna 21. kooli direktori Meelis Kondi arvates peaks just haridusministeerium mõtlema, kas kõik kulutused on ikka vajalikud. Ta lausus, et selle asemel, et streigi ajaks koolimajad kinni panna, langeb neil päevil põhiraskus hoopis koolijuhtide õlgadele. 

Kuidas te direktorina seda esmaspäevast koolipäeva ette kujutate?

See streik ei ole selline, nagu on tavapärane streik läänemaailmas. Selle streigi murdmisega on tegeldud igal tasandil ikka päris kõvasti. Lõpuks on pandud põhiülesanded streigi ajaks hoopis koolijuhile. Kui tuua võrdlus Piiblist, peab koolijuht olema nagu Kristus, kes söötis viie leiva ja kahe kalaga viis tuhat inimest. Nii et koolijuht peab nüüd vaatama, mis ressurssidega ta hoiab 1.–3. klassis nii-öelda alternatiivsed tegevused nendele lastele, kes mingil põhjusel ei saa kodus olla. Samuti tagama nende õpetajate töökorralduse, kes ei osale streigis ja õpetavad distantsilt. Siin on ju vahepeal olnud veel igasuguseid sõnumeid, et õpilastel on õigus haridust saada, aga me peame silmas pidama ikka seda, et streigi ajal vähemalt lääne õigusmaailmas igasugused õigused teatud ajaks katkevad. Mul võib küll olla liikumisõigus, aga sel ajal, kui piloodid streigivad, lennukid lihtsalt ei lenda. Ega siis õigust haridusele ära võeta, vaid see katkeb teatud hetkeks.

Tegelikult peaks õpetajate streik tähendama ikka seda, et koolimaja uksed on kinni, kas nii ei tohi teha?

Ei tohi. Siin on olnud nüüd ka koolipidajalt oma nõudmised, et tekiks selline kirik keset küla, et oleks natuke streiki ja natuke kooli ja eks taoliselt me asju korraldamegi. Meie koolis on 1.–3. klassini alternatiivsete tegevustega seotud ligi 40 õpilast, kes tulevad neil päevil kooli. Igal päeval küll mitte sama arv õpilasi, vaid mõnel päeval ka vähem. Need andmed oleme vanematelt saanud. Üldse osaleb meie koolis streigis 68 õpetajat ja 5 õpetajat ei osale ning neid me kasutamegi erinevate tegevuste läbiviimiseks.

Nii et õpetajad tunde ei anna, vaid tegelevad pigem lastehoiu teenusega?

Tegutseme erinevalt, näiteks ajalooõpetaja õpetab ikka ajalugu, aga distantsilt ja kunstiõpetaja õpetab neid lapsi, kes on koolis. Vaatame koolisiseselt, kuidas saada paremini hakkama.

Teil on koolis ligi 1400 õpilast, see on ikkagi tohutu töö suhelda streigi eel nii laste kui vanematega, et teada saada, mida keegi sellel ajal teeb?

Ega see nüüd nii üle jõu käiv ka pole olnud, sest oleme vanematelt elektrooniliste küsitluste keskkondi kasutades tagasiside saanud. Iga vanema või õpilasega personaalvestlust tõepoolest pidada ei jõua, aga üldine töökorraldus on kõigil teada. Õpetajad ise informeerivad, mis päeval ja mis kella ajal on nad vastavalt tunniplaanile valmis teamsis kohtuma.

Kui palju tuleb lapsi reaalselt koolimajja?

Kusagil 40 on neid õpilasi, kes on seotud alternatiivsete tegevustega. On ju nõue, et koolimaja peab olema avatud ja millegi pärast on väga sõna võetud ka selles osas, et toit oleks tagatud. Seda kõike me teeme. Samas on tihtipeale tõesti tunne, et kool oleks pigem nagu sotsiaalhoolekande asutus kui haridusasutus. Aga tegelused on meil koolis tagatud, näiteks ettevalmistused robootikavõistluseks ja neid viivad läbi üksikud õpetajad ning ringijuhid, kes streigis ei osale.

Kas umbes samasugust stsenaariumi kasutatakse ka mujal Tallinna koolides?

Selles osas on üldine konsensus Tallinna koolijuhtide vahel olemas ja taolise skeemi järgi on siis ka töökorraldus.

Kogu see segadus on mingi 10 miljoni pärast, mida mitte kusagilt ei leita, olete töötanud nii haridusministeeriumis kui Tallinna haridusametis ja teate täpselt, millised rahad selles süsteemis liiguvad, kas seda raha tõesti pole võimalik leida? 

Tuleks siiski vaadata, mis on prioriteedid. Samas, kui me räägime prioriteetidest ja midagi esile tõstame, tuleks vaadata ka, mis on ressursid. Haridusvaldkonnas on paraku nii, et me võtame alguses vastu seaduse ja siis hakkame vaatama, mis see maksab. Me oleme võtnud vastu uusi õppekavasid, oleme propageerinud ja seadustanud kaasavat õpet, aga keegi ei oska öelda, kui palju see siis täpselt maksab. Kui meil uute õppekavade puhul ei ole ressurssi õpetajate näol ega raha näol, siis on küsimus, kas see õppemaht on ikka optimaalne või peab seda kokku tõmbama. Minu arvates ütles peaminister õigesti, et hariduse eelarve on suur ja sealt seest tuleks ka vaadata. Peaks mõtleme, kas need lõputud tasemetööd ja testimised, mida Harno teeb, on ikka vajalikud. Keegi ei tea siiani, mille jaoks need on ja mis nende tulemustega pihta hakatakse. Samuti tuleks mõelda, kas nii palju ametnikke ikka on vaja. Kui mina veel haridusministeeriumis olin, see ametnikkond kindlasti nii suur ei olnud. 

Tallinna näitel saab küsida, kui riik ehitas siia mitu riigigümnaasiumi, aga lapsed võtab sinna teistest Tallinna koolidest, kas see muudab midagi ka paremaks või kulutati lihtsalt ära suur hulk raha?

Küsimus ongi, kas meil ikka on vaja juurde nii palju uusi glamuurseid koolimaju. Haridusminister on seda käsitlenud küll negatiivse näitena, samas on haridusministeerium üks initsiaator, kes on nii palju haridusraha betooni pannud. Tallinnas on nüüd olukord, kus gümnaasiumisse astujate õppekohti on rohkem, kui on põhikooli lõpetajaid. Pretsedenditu olukord ja kindlasti ka ebamõistlik. Üks riigigümnaasium loodi lihtsalt ühte majja, ilma spetsiaalse koolimajata, jääb arusaamatuks, milleks seda vaja oli.

Kui pikaks streikimiseks te valmistute?

Mina olen rääkinud meie streigijuhiga, et meie vähemalt praeguse teadmise juures arvestame ühenädalase streigiga.