Postimees kuulutas teisipäeval, 9. jaanuaril Postimehe aasta inimeseks 2023 Metsküla kooli direktori Pille Kaiseli. Kaisel tunnistab, et lõppenud aasta oli kogukonnale väga keeruline, kuid üksteist hoides ja toetades on inimesed vastu pidanud.
Mille najal te viimased pool aastat oma päeva alustate, kui kogu aeg on mure südames?
Ikka tänu teadmisele, et me ajame õiget asja. Kogukonna, lapsevanemate ja kogu Eesti toetus annab jõudu. Ja mitte ainult rahaline toetus, vaid kõik need head sõnad. Sajad inimesed on meile kirjutanud ja tunnustanud meid selle eest, mida teeme.
Kas olete selle aja jooksul ka mõelnud, et oli teil seda nüüd tarvis – kõik on ju nii raske ja vallavõimu poolt mõistmist ei tule?
Me oleme üldse väga vähe saanud vallavõimudega suhelda ja asja arutada. Hakkama saan tänu sellele, et mõistan, et see, mida ma teen, on väga vajalik. Kõik see on raske, aga vajalik.
Teie kogukond on ju väike. Kuidas käituvad inimesed, kes teie vastu võitlevad – kui kokku satute, keeravad pea kõrvale või räägite juttu ka?
Ma tõtt-öelda ei olegi nende inimestega väljaspool vallamaja kokku puutunud. Kui nad vastu tulevad, siis me teretame ja igaüks läheb oma teed edasi.
Aga kuidas te rahaliselt hakkama saate – töötajatele on ju vaja palka maksta ja ka te ise peaksite mingisugust töötasu saama?
Septembris töötasime kõik vabatahtlikena, aga kuu lõpuks oli kogunenud juba nii palju annetusi, et saime hakata oma õpetajatele palka maksma. Just eile vaatasime rahajäägi üle ja selgus, et praegusega tuleme märtsi lõpuni välja.
Kas ametlikult on teie lapsed koduõppel? Vahepeal kirjutati nad ju hoopis teise kooli nimekirja?
Nad on ühe teise kooli nimekirjas, kuhu nad pandi nii, et lapsevanematelt ei küsitud. Lapsevanemad ei esitanud avaldusi sinna kooli astumiseks, aga samas ei ole ükski neist teinud sinna kooli ka koduõppe taotlust. Nii et oleme sellisel hallil alal.
Aga peamine on see, et lapsed õpivad. Meil toimub tavapärane koolitöö, nii nagu kõik need varasemad 34 aastat, mis Metskülas on järjest kool olnud. Nii et lapsed ikkagi saavad õpetust, nii nagu vaja.
Ma ei usu, et leidub palju selliseid lapsevanemaid, kes tahavadki panna oma pisikese lapse tuhande õpilasega kooli. Väikesele lapsele võiks teie kool olla unistuste kool.
Seda ta paljudele ongi.
Kui kaugelt teil lapsed koolis käivad?
Meie kooli on tuldud iga päev ka 50 kilomeetri kauguselt. See näitabki meie kooli tugevust.
Erinevalt. Praegu on meil 12 last, kellele Metsküla ei ole kodule lähim kool, ja üheksa last, kellele on. Aga see, et lapsed käivad kaugemalt, isegi 25 kilomeetri tagant, pole veel maksimum. Meie kooli on tuldud iga päev ka 50 kilomeetri kauguselt. See näitabki meie kooli tugevust.
Teie kolleegid paljudes koolides valmistuvad streigiks – kas te mõistate neid?
Loomulikult ma mõistan neid ja saan ka sellest murest aru, aga meil ei ole ilmselgelt kellegi vastu streikida.
Metsküla kooli on külastanud ka president, kas ootasite temalt midagi enamat?
Ma isegi ei oska öelda, kui sinisilmsed me olime novembri alguses. Aga igatahes oli see, et president külastab kooli, mida pole olemas, omamoodi märk. Lootsime tõepoolest, et võib-olla hakkab midagi nihkuma. President tegi ju avalduse, et probleemi lahendamiseks peaksid haridus- ja teadusministeeriumi esindajad, kogukonna esindajad ja vallavalitsejad ühise laua taga kokku saama, aga seda ei ole tänase päevani juhtunud. Nii et kahjuks on asi soiku jäänud.
Kui kaua te niimoodi veel vastu peate, millele loodate ja mida usute?
Eks elu näitab. Me usume ja loodame, et saame tänu abistajatele selle õppeaasta ilusasti ära lõpetada ja jätkata uuel õppeaastal juba päris koolina.
Kui palju võiks 1. septembriks õpilasi juurde tulla?
Kaheksa kuni kümme, nii et see oleks jälle üks väga suur lend. Vallavalitsusel oli meie õpilaste prognoos (avalduste järgi) olemas juba rohkem kui aasta tagasi, kui nad sulgemisotsuse tegid.
Kas ka teiste koolide õpetajad on tundnud huvi ja soovinud õpetada just Metsküla koolis?
Pakkumisi on olnud. Mitu õpetajat on andnud teada, et kui oleme hädas ja vajame abi, siis ta võib vabatahtlikuna appi tulla. Vabatahtlikke tunniandjaid on meil juba ka sel õppeaastal päris mitu olnud.
Kahju, et Erasmuse projektid lõppesid
Metsküla kooli direktor Pille Kaisel ja tema õpilased teisipäeval Postimehe toimetuses. Ees vasakul Ruudi, tema kõrval Jürgen.Foto: Mihkel Maripuu
Metsküla kooli poisid Ruudi ja Jürgen, mõlemad 11-aastased, käisid teisipäeval Tallinnas. «Hommikul öeldi, et läheme Tallinna ja seal Postimehe majja – see on niisugune suur klaasmaja,» ütles Ruudi. Pärast toimetuse ruumidega tutvumist leidis poiss, et ajakirjanikuamet võiks talle tulevikus huvi pakkuda küll.
«Aga kõige rohkem tahan ma, et Metsküla kool jääks alles! Et ma saaksin kauem seal olla,» teatas Ruudi. «1. septembril algaks mul seal viimane aasta, sest siis ma lähen kuuendasse klassi.»
Praegu on lisaks Ruudile Metskülas kuuendasse klassi minemas Jürgen, aga võib-olla tuleb kuuendaks klassiks tagasi ka üks nende endine klassiõde.
Ruudi jutu järgi talle küll meeldib õppida, aga vahel tahaks ka niisama kodus olla.
«Mu klassivennale meeldib matemaatika, tal tuleb see välja ja ta on selles hea, minul nii hästi välja ei tule,» tunnistas Ruudi. «Kahju, et meil Erasmuse projektid ära lõppesid. Me käisime eri riikides, mina olen käinud näiteks Türgis ja see oli väga tore. Ja siis veel projekt Hull Teadlane.»
Jürgeni sõnul meeldis talle Postimehe maja. «Igavene suur maja. Arvasin, et see on väiksem ja kõik on nagu eraldi, aga on hoopis ühes majas koos,» rääkis ta ja lisas, et matemaatika kõrval meeldib talle kehaline kasvatus, eriti jalgpall.
«Sest see tuleb mul väga hästi välja! Metsküla koolis on hea õppida sellepärast, et meil on seal vähe inimesi. Ma sündisin kurdina, aga mul on aparaadid, millega ma kuulen. Ja mida vähem lapsi, seda paremini ma kuulen.»
Kuidas jõudsid sinuni jutud, et su kool tahetakse kinni panna?
«Üks asi oli vanematel… No see, et näiteks mu ema uurib telefonis neid uudiseid. Teine, et mu vanaema istub tavaliselt talvel toas ja teeb neid vanainimeste asju ehk vaatab telekat. Tema siis rääkis mulle,» vastas Jürgen.
Jürgenil on hästi meeles, kuidas president Alar Karis Metsküla koolis külas käis.
«Tundus väga raske töö tal. Väga ise ei tahaks president olla,» lausus poiss. «Ma elan maal, mu isa ja vanem vend tegelevad vahel põllumajandusega, nii et et minust võiks saada põllumajanduse inimene. See on üks hea töö, mida saab maal teha. Ja tervisele on hea – hingad seal värsket õhku.» Loora-Elisabet Lomp
Oma kool ja oma riik
Andrus Karnau, Postimehe ajakirjanik
Postimehe ajakirjanik Andrus Karnau.Foto: Sander Ilvest
Aasta inimene on vanalt Läänemaalt, ta on üks neist inimestest, kes on sel sügisel elus hoidnud Metsküla kooli.
Esimene, kõige olulisem asi on see, et iseseisev riik, mis meil on olnud nüüd natuke rohkem kui 30 aastat, koosneb ju väikestest osadest. Arvan, et Metsküla kandi inimestele kehastab kool esimesena oma vaba, iseseisvat riiki – sest see kool pandi kinni nõukogude võimu ajal ja tehti uuesti lahti siis, kui Eesti hakkas taas vabaks saama.
Siin on sobiv meenutada kaht inimest, kes on küll juba meie hulgast lahkunud: Ann ja Gunnar Polmat, kes toona kooli taasavamist eest vedasid. Üks märk selle kohta, et Metsküla kool on olnud väga elujõuline, on see, et nende lapselapsed käivad praegu samas koolis.
See on olnud läbi aastakümnete üks tugev kool. 1980ndatel hakkasid haritlased mingisugusel ainult neile teada oleval põhjusel Matsalu lahe lõunakaldale kolima ja seal lapsi kasvatama, nii et Metsküla kool on olnud ka omamoodi tippharitlaste kogukonna keskus.
Kui keegi kahtleb, kas ühes väikeses koolis on ikka võimalik head haridust anda, siis las ta tuletab meelde tõsiasja, et Gunnar Polmast sai varsti pärast seda, kui ta oli Metsküla kooli lahti teinud, Tallinna reaalkooli direktor. Nii et kui võtta inimeste järgi, on Metsküla kool sama hea kui Tallinna reaalkool, mille kvaliteedis keegi kunagi ei kahtle.
Et milleks meil väikseid koole vaja on? Jah, Eestis elatakse suurtes linnades, Tallinnas ja Narvas ja Tartus, aga elatakse ka väikestes külades, kus mõnikord on ainult mõnikümmend inimest. Mina arvan, et Eesti koolisüsteemi peaks mahtuma nii suured kui ka väikesed koolid. Arvamine, mida edendavad Lääneranna vallavalitsus ja haridusministeerium – et kõik Eesti koolid peavad olema suured, sest nii on odav lapsi õpetada –, on ekslik.
Praegu, kui Ukrainas käib sõda, on räägitud sellest, et ka Eestis peaks olema maakaitsevägi, on öeldud ka selliseid ilusaid sõnu, et iga põõsas laseb – aga kui seal põõsa lähedal enam keegi ei ela, siis ei saa sealt põõsast ka keegi lasta. Ja inimesed ei ela enam nendes kohtades, kus ei ole koole.
Sama Lääneranna vallavalitsus, kes püüdis kevadel tõestada, et lapsi on väga vähe ja koolid tuleb kinni panna, avaldas ühe kaardi, kus oli näidatud, millistes Lääneranna valla külades on viimasel ajal lapsi sündinud. Kui seda kaarti vaadata, siis tõepoolest, lapsi on vähe, aga sündinud on neid ainult nendes külades, kus on kool. Nii et tegelikult on see väike kool ka julgeolekuküsimus.
Olen aasta jooksul mitu korda Metsküla koolis käinud ja tean, et sinna viivat teed ääristab kiviaed. Ja kui ma selleni jõuan, tunnen, et see on kuidagi eriline. Ma ei tea täpselt, mis mõttes eriline, aga usun, et kõik on midagi sellist kogenud. Metsküla koolis tekib kuidagi selline lahke tunne.
Ma mõtlen, et lahke saab olla ainult see inimene, kellel on midagi. Laias laastus on võimalik omada kahte asja: raha/vara või midagi kahe kõrva vahel. Mulle tundub, et see erilisus, mis kunagi 1980ndatel Metsküla kandis alguse sai, kui noored haritlased hakkasid sinna kanti kolima, elab selles koolis edasi.
See ongi põhjus, miks ma olen ajakirjanikuna tahtnud sellest kirjutada. Tahan öelda kõigile inimestele, kellel on soov vaadata, kuulata ja lugeda, et võib-olla siiski ei peaks koole päris niimoodi kinni panema, et mõõdame joonlauaga ja siis arvutame Exceli tabeliga.
Metsküla vajab tuge
Priit Hõbemägi, Postimehe peatoimetaja
Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi.Foto: Mihkel Maripuu
Aasta inimese valimine on Postimehes pikk traditsioon, teeme seda juba 27. korda. Postimehe aasta inimeseks saab keegi, kes on oma tegudega meile eeskujuks, kelle teod pakuvad lootust ja usku paremasse tulevikku.
Meil ei olnud seekord raske valida, kuid selle inimese elu 2023. aastal ei ole olnud kerge.
Leidsime Postimehe aasta inimese ühest väikesest maakoolist, mille nimi on tänaseks tuttav juba kõigile eestlastele. Selle kooli õpetajad, lapsevanemad ja õpilased tahavad kõik väga-väga selles koolis jätkata ja on teinud selle nimel erakordseid pingutusi. Aga nad vajavad veelgi rohkem toetust ja abi.
Postimehe aasta inimesed
Postimehe aasta inimese tiitliga tunnustab Postimehe toimetus millegi olulise poolest silma paistnud inimest.
Tava sai alguse 1997. aastal.
1997 Ardo Hansson
1998 Linnar Viik
1999 Andres Metspalu
2000 Ilmar Petersen
2001 Ivar Must
2002 Andrus Veerpalu
2003 Alar Sikk
2004 Eesti sõdur Iraagis
2005 Tarmo Soomere
2006 filmi «Leiutajateküla Lotte» tegijad
2007 Marina Kaljurand
2008 Gerd Kanter
2009 Sofi Oksanen
2010 Tanel Laisaar
2011 Anne Sulling ja Hannu Lamp
2012 Urmas Dresen
2013 Mart Noorma
2014 Hirvo Surva
2015 Ivo Felt
2016 Tõnis Lukas
2017 Asko Lõhmus
2018 Kalle Vellevoog, Jaan Tiidemann, Tiiu Truus, Kirke Kangro, Lidia Zarudnaja
2019 Tanel Toom
2020 Arkadi Popov
2021 Katri Raik
2022 Johanna-Maria Lehtme (Postimees võttis tiitli ära 2023. aasta mais)
