AASTA 2023 ⟩ Marju Kõivupuu sõnul ei tohiks jõuludega üle pingutada

Folklorist Marju Kõivupuu jutu järgi on talvine pööripäev olnud eestlastele alati väga tähtis. Tänapäevaste jõulude korraldamisega ei soovita ta üle pingutada, sest see võib olla väga väsitav.

• Valguse puudust tajusid meie esivanemad palju teravamalt
• Jõulud on alati olnud perepüha
• Rohkem võiks kinkida elamusi

Folklorist Marju Kõivupuu jutu järgi on talvine pööripäev olnud eestlastele alati väga tähtis. Tänapäevaste jõulude korraldamisega ei soovita ta üle pingutada, sest see võib olla väga väsitav.

Kui palju jääb teil aega, et jõulude eel korraks maha istuda ja lihtsalt mõelda?

Seda aega kipub natuke väheks jääma, sest enne jaani ja enne jõule on ülikoolides kõige kiirem. Tarvis on vaadata läbi üliõpilaste seminari- ja kõik muud tööd, hinnata eksamitelemusi ja tegelda paljude probleemidega.

Jõululapse sünni ime kuulub kristlikku kultuuri, aga kui minna tagasi aegade algusse, siis kas eestlaste oma rahvapärimuses on ka püütud jõuluimet kogeda?

Me peaksime minema ajas tagasi Põhjala rahvaste mõttemaailma, kus talvine pööripäev oli väga oluline, eriti kui olid mustad, lumeta jõulud. Me ju märkame ka praegu, kui oleme jälle vööndiajas, et valget aega sama hästi kui ei ole. Tänapäeval ei taju seda enam kindlasti nii, nagu tajusid inimesed võib-olla tuhat ja rohkem aastat tagasi, sest praegu me räägime hoopis valgusreostusest. Valgust on meil väga palju ja küünaldel on rohkem emotsionaalne kui reaalne valgust andev tähendus. Jättes muidugi kõrvale need õnnetud inimesed Lõuna-Eestis, kes maadlevad elektriprobleemidega. Nii et tõenäoliselt oli see talvne pööripäev. Sellele osundab ka Põhjala rahvaste pühade nimetus.

Väga paljudes maades räägitakse, et kätte on jõudnud aeg, mida me nimetame Christmas, Kristuse missa, mis on seotud Kristuse sünnilooga ja kristliku maailmavaatega. Kui vaatame slaavi keeltesse, leiame sealt sellise pühade nimetuse nagu Roždestvo, mis siis omakorda osundab, et talvise pööripäeva läheduses on kokku lepitud, et tähistame Kristuse sünnipäeva. Kes siis vana, kes uue kalendri järgi.

Ajad on väga palju muutunud, aga kindlasti tähendavad jõulud ka tänapäeval neile inimestele, kes on hingelt ja südamelt kristlased, midagi muud.

Ajad on väga palju muutunud, aga kindlasti tähendavad jõulud ka tänapäeval neile inimestele, kes on hingelt ja südamelt kristlased, midagi muud kui nendele inimestele, kelle jaoks ongi jõulud selline aastat kokku võttev püha. Riigipüha, koosolemiste püha, emotsioonide jagamise püha, heategevuse püha ja kõik muu sinna juurde.

Ka jõulukirik, kuhu me läheme isegi siis, kui muul ajal kirikusse ei satu, on ju 19. sajandi teisest poolest traditsiooniks saanud. Varem jõuluõhtul kirikus ei käidud. Nii et jõulukombed on ka kristlikus kultuuriruumis koos inimpõlvedega arenenud ja eks me siin siis kombineerime neid sellega, mis oli enne kristlikku aega.

Marju Kõivupuu sõnul on jõulukombed ka kristlikus kultuuriruumis koos inimpõlvedega arenenud. Foto: Mihkel Maripuu

Olgu selleks kas või ilujõudu sisaldavate roheliste okste tuppa toomine. Tänapäeval me toome jõulupuu, aga kui Martin Luther selle ideega välja tuli, vaadati tema peale üsna viltu. Öeldi, et miks ta sellist vana kommet juurutab, et toome puu tuppa ja riputame häid söödavaid asju täis, kuidas siis niimoodi, siis jääb ju Kristuse sünnilugu tahaplaanile.

Miks on jõulude ajal koosolemine nii tähtis? Mõnikord võib lausa pahandus tulla, kui keegi jõululauda ei jõua.

Võib-olla seetõttu, et oleme praegu ju hästi hargmaised. Kuigi ka varasemal ajal, kui elati perega koos, olid jõuluõhtu ja esimene jõulupüha ikkagi perekonna ja selle talus elava suurpere tarvis. Pärast seda sõideti külla. Muistsel ajal oodati jõulude ajal koju ka esivanemate hingi. Neile jäeti toitu ja sauna sooja vett ning seepi. Uuemal ajal läheme kalmistule, süütame esivanemate kalmudel küünla ja meenutame neid hea sõnaga.

Aasta on ju tegelikult kokkuleppeline ring, me võtame aasta kokku, oleme inimestega koos, räägime, et siis jälle ülejäänud 11 kuud oma tegemisi teha. Kui me aga mõtleme end aega sadu aastaid tagasi, mil inimene sõltus sellest, mida ta ise toiduks kasvatas, siis toona oli see koosolemine ehk natuke teistsuguse tähendusega. See oli pikkadest väsitavatest töödest korraks aja maha võtmise periood.

Tänapäeval tõmbab inimene saba seinast välja, meil on laual hea toit, me saame mõelda minevikule, ennustada tulevikku ja vestelda. Meenutades lahkunuid, saame võtta välja fotoalbumi või vaadata videosid, samuti on meil meenutamiseks igasuguseid muid infotehnoloogilisi võimalusi. Kujutage nüüd ette mõnesaja aasta tagust aega – inimesed elasidki ainult mälestustes, temast ei olnud mingit visuaalset jälge. See on hoopis teistsugune filosoofiline maailm kui tänapäeval.

Palju te ise esivanemate peale mõtlete?

Eks ma ikka mõtlen, olen ka juba selles eas, kus julgen öelda, et minugi eluea jooksul on need pühad väga palju muutunud ja teisenenud. Sõltuvalt ühiskonnakorrast, sõltuvalt elukeskkonnast, kus ma olen olnud ja kust ma tulen. Juba ainuüksi see annab teatavad mõõtmed. Kui ma noore õppejõuna käisin üliõpilastega välitöödel pärimust kogumas, siis oligi kriteerium, et inimene, kellega sa räägid, peab olema vanem kui 60-aastane. See tähendab, et mina olen just see, kelle juurde noored võiksid juba küsima tulla, kuidas vanasti elati.

Meil ei ela ju põlvkonnad enam ühe katuse all ja paljud lapsed saavad vanavanematega väga vähe kokku.

Kui ma võtan puhtalt isiklikus plaanis, siis minul on selles osas vedanud. Paraku, nagu ma siin ka varem ütlesin, on põhjuseks hargmaisus. Samuti see, et tegelikult on väga palju abielusid, kus üks osapool on teisest kultuuriruumist, nii et me elame rohkem sellises globaliseeruvas maailmas, üleilmastunud maailmas, kus kombed ning kultuurid segunevad.

Tõsi on, et niisugust ühe katuse all elamist ju enam ei ole. Ega oskagi ka öelda, kas ja kui palju see tänapäeval töötakski, oleme ju kõik väga eriilmelised, eri arusaamadega. Seda sisulist lähedust saab ehk hoida ka siis, kui päris ühise katuse all ei elata. Varasemal ajal olid koos elamiseks paljuski pragmaatilised põhjused, talumajapidamist ei oleks olnud võimalik pidada kolme- või neljaliikmelise tuumikperega. See ei tulnud kõne allagi. Pere pidi olema oluliselt suurem.

Tänapäeval on meil muidugi võimalused olla ka läbi helendavate ekraanide üksteisega kontaktis, küllap see sõltub ka peredest. Just selle pärast ilmselt ongi läbi aegade üks jõulude aktuaalsemaid laule «Jõuluks koju». Sellest korraks koju sõitmisest, lähedaste ja juurte juurde minekust saab emotsionaalset tuge, mis on hästi oluline. Samas peaksime neid pühi võib-olla natuke vabamat võtma. Ärme väga üle pinguta, sest selle ülepingutamise käigus võib teinekord hakata siit-sealt ka sädemeid lendama. Nagu ikka, kui juhtmed on natuke suurema pinge all kui tavaliselt.

Tegelikult tunnistavad paljud inimesed, et nende jaoks ongi jõulud lihtsad pühad, saame kokku, sööme jõulutoitu, mõtleme oma mõtteid ja meenutame.

Äkki võikski kinkida rohkem elamusi. Kui me räägime tänapäeval tarbimiskultuurist, siis Ameerika kultuuriruumist teame, kuidas pärast jõule viiakse kingitusi tagasi ja vahetatakse. Nii et võib-olla peaksimegi kinkima üksteisele rohkem aega ja positiivseid emotsioone, mitte toetama seda kultuuri, mis paneb käima tootmisveskid.

Marju Kõivupuu arvates ei tohiks jõuludega üle pingutada. Foto: Mihkel Maripuu

Jõulude juurde käib ka piparkoogi ja hapukapsa lõhn, aga selleks tuleb neid ise teha. Oleme selle isetegemise osas mõneti saamatumaks jäänud, samas ei ole valmis saamine siin kõige suurem eesmärk, tähtis on ikka protsess.

See tähendab ka seda, et võib-olla me ei peaks alati kangelaslikult võtma toidutegemist iseenda peale, vaid see võikski olla meeldiv ühistegevus. Lastele ju väga meeldib piparkooke kaunistada, meeldib väga tegev olla, nii et miks mitte kaasata neid kõikvõimalike traditsiooniliste jõuluroogade valmistamisse. Siis ei saa selline nooremas keskeas inimene ohata, et talle ei ole keegi midagi õpetanud.

Võib-olla me ei peaks alati kangelaslikult võtma toidutegemist iseenda peale, vaid see võikski olla meeldiv ühistegevus.

Võib-olla me ei peaks võtma vastu külalisi nii, nagu udupeenes viie tärni hotellis, kus kõik on viimaseni kaetud, vaid teeme need jõulud ise. Teeme koos ja mis siis, kui nad võib-olla natuke lähevad ühest servast kõrbema, see annabki sellise ainukordse koduse koloriidi. Kuidas see Laura ütleski Tiit Piibelehele, kui hakkas tal lipsu sättima: see on liiga otse, see ei sobi sulle. Kodused asjad võivadki minu meelest olla sellised heas mõttes kiiksuga. Me eestlastena püüame ehk liigselt perfektsionismi poole, kõik peab olema tohutult ideaalne, ja see on teinekord väga väsitav.

Kuidas te ise jõule tähistate?

Laste ja lapselapsega koos olemine on ikka see kõige toredam, sest me kõik käime natuke omi radu ja koos veedetud aeg on hästi oluline.

Laste ja lapselapsega koos olemine on ikka see kõige toredam, sest me kõik käime natuke omi radu ja koos veedetud aeg on hästi oluline. Kõik minu lähedaste kalmud on Lõuna-Eestis ja ma ikkagi püüan seal käia. Võtan võib-olla natuke aega ka endaga olemiseks, et lugeda, vaadata mõelda. Vaadata, kuidas lumi langeb, kuidas tihased nokivad akna taga pekki ja seemneid. Võtta endale see pisuke mõtlemise aeg, et mida aasta on kaasa toonud. Ka mina olen selles eas, kus iga aasta viib juba kedagi lähedaste hulgast kaasa, ja see annab vanusele natuke teise mõõtme, sest inimesi, keda sa oled tundnud 50 aastat ja pisut rohkem, ei saa asendada.

Marju Kõivupuu rääkis, et pühade ajal võtab ta aega ka mõtlemiseks ja lugemiseks. Foto: Mihkel Maripuu

Oli teil hea aasta?

Arvan küll, see oli selline aasta, millega võib rahule jääda. Jagus kõike: jagus päikest, paitavaid tuuli ja võib-olla mõned päevad olid natuke vihmased ka.

Kas teie peres on kombeks, et tuleb ka jõuluvana?

Meil oli vahepeal selline aeg, kus jõuluvanaks oli võimalik protsessi käigus hetkeks moonduda ja siis jälle tagasi moonduda. Nüüd on meil aga juurde tekkinud inimesi, kellel võiks olla huvi jõuluvana vastu, nii et vaatame. Igal juhul me usume jõuluvanasse.

On teil endal jõulusalm või jõululaul peas?

See on mul peas juba peaaegu 60 aastat ja möödunud aastal ma õpetasin seda ka Ivo Linnale, kellel oli vaja väga lihtsat lastelaulukest. Kuna jõuluvana käib väga paljude laste juures, siis tõenäoliselt ei jaksa ta meeles pidada, et laulan sama laulu. Nii et ma olen seni jõuluvana ära petnud sellega, et püüan toetuda traditsioonidele. Sellised vanema põlve jõululaulukesed on ka osa meie kultuuripärandist.

Marju Kõivupuu jõululaul

Tere kallis jõuluvana,

leidsid meie juurde tee,

ootsime sind kaua kaua,

nüüd kõik rõõmsad oleme.

Kinkisid mul läinud aastal,

hobuse ja raamatu.

Juba loen ja sõidan ratsa,

ma ei ole saamatu.