AASTA 2023 ⟩ Kristjan Port: oleme inimestena lihtsalt terve hulga võimalusi käest lasknud

Spordibioloog Kristjan Port ütles aastalõpuintervjuus, et sugulastega tuleks ka aasta jooksul rohkem kokku saada, siis ei ole pühade ajal nii suur šokk, kui keegi jõululauda tulemata jääb. Tema hinnangul oleme inimestena lihtsalt terve hulga võimalusi käest lasknud ja kui jõulude ajal tuleb need üles korjata, siis ei saa me sellega hakkama. 

• Jõulud muudavad meid maailma suhtes tähelepanelikumaks
• Muutused on praegu kiiremad, kui oleme harjunud nendega hakkama saama
• Isegi siis, kui meil on paremad teadmised, ei ela me kauem

Spordibioloog Kristjan Port ütles aastalõpuintervjuus, et sugulastega tuleks ka aasta jooksul rohkem kokku saada, siis ei ole pühade ajal nii suur šokk, kui keegi jõululauda tulemata jääb. Tema hinnangul oleme inimestena lihtsalt terve hulga võimalusi käest lasknud ja kui jõulude ajal tuleb need üles korjata, siis ei saa me sellega hakkama.

Kuidas teile jõulud mõjuvad?

Alati hästi, mitte ainult kingiootuses, vaid kogu see meeleolu, mis muudab nii teiste inimeste olekut kui iseenda suhtumist. Sa muutud tähelepanelikumaks maailma suhtes, samuti looduse ja loomade suhtes. See on selline tore periood. Olen küll ilmaliku kasvatusega ning mul ei ole selles sellist kristlikku või religioosset narratiivi, aga sellegipoolest on see püha periood.

Küsisin seda seetõttu, et juba tükk aega enne jõule hakatakse inimestele nõu andma, kuidas saada hakkama jõulustressiga. Kuidas saada hakkama, kui su ümber on jõulude ajal liiga palju sugulasi ja kuidas saada hakkama siis, kui oled päris üksi. Miks me jõuludesse nii tõsiselt ja murelikult suhtume?

Arvan, et oleme inimestena lihtsalt terve hulga võimalusi käest ära lasknud. Jõulud on teatud mõttes selline aeg, kus tuleb need uuesti üles korjata ja siis ei saa me sellega hakkama. See on nagu treeninguga, kui seda pidevalt edasi lükata ja arvata, et see kõik on lihtne, hakkame aga uuest aastast peale, aga siis tuleb välja, et see ei ole nii.

Peaksime sugulaste ja teiste lähedaste inimestega ka aasta jooksul rohkem kokku puutuma.

Inimestvaheliste suhetega on samamoodi. Üks kuulus kirjanik on öelnud, et teised inimesed ongi põrgu. Just nii me seda ise tekitamegi. Peaksime sugulaste ja teiste lähedaste inimestega ka aasta jooksul rohkem kokku puutuma, siis see ei ole see jõulude ajal nii suur šokk ja kellegi puudumine ei ole samamoodi suureks traumaks. Me peame kõikide asjadega tegelikult natuke rohkem kokku puutuma, mitte ainult tööga.

Kusagil viis aastat tagasi rääkisite Postimehe arvamusliidrite lõunal, et tehisintellekt tuleb ning see võib olla meile nii hea kui ka kohutavalt halb sündmus. Praegu on see käes. Mis me siis saanud oleme?

Oleme saanud teadmise, et tegemist ei olnud udujutuga. Samuti oleme teada saanud, et need muutused on kiiremad, kui me oleme harjunud nendega toime tulema. Arvatavasti hakkame üha rohkem aru saama, et vanast ajast ei ole suurt midagi õppida. Kui tarkus tuli vanematelt ja vanavanematelt, olid muutused aeglased. Need muutused on aga hästi kiired ja nende muutuste tulemusena tekib maailma midagi, mida varem ei eksisteerinud.

Halba ei sünnita mitte tehisintellekt, vaid inimesed, kes ei oska sellega hakkama saada. Aga ka inimesed, kes levitavad hirmutavaid sõnumeid, mis ei ole adekvaatsed ja teevad kõigile kahju.

Öeldakse, et põlvkondade vahed ei ole kunagi olnud nii suured kui praegu. On see nii?

Meie ajastu kipub olema selline, kus kõik lapsed peavad olema koos samavanustega.

Ühest küljest on, samas bioloogiliselt ju ei ole. Endiselt algab iga generatsioon siis, kui sünnib uus inimene. Põlvkondade erinevus tuleb vahest sellest, et kontakte on vähem. Lastel lastakse olla omaette ning peres ei ole seda kolmandat generatsiooni, vanavanemate põlvkonda, ta asub kuskil kaugemal ja ligipääs on ekraani kaudu. Puudub vahetu arusaam maailmast ja inimestest ning teistsugustest inimestest, samuti vanematest inimestest, isegi endast natuke vanematest poistest ja tüdrukutest. Meie ajastu kipub olema selline, kus kõik lapsed peavad olema koos samavanustega. Natuke vanemad tunduvad juba ohtlikud.

Inimesed saavad asjadest ikka väga erinevalt aru. Kust tuleb arusaam, et Venemaa ja Valgevene sportlased võivad osaleda olümpiamängudel?

See on hästi valus küsimus, sest me ei saa hukka mõista kõiki inimesi pelgalt selle pärast, et nad kuuluvad kuskile gruppi. Need on suured riigid, kus on alati helgeid inimesi. Kõik ei ole sinna kohapeale jäänud, osa on sealt ära läinud. Teisalt see on ka nende riigi liikmete vastutus, mida riik teeb. Keegi kuskil peab ju vastutama.

Kristjan Pordi hinnangul ei saa me valida seda, mis maailmas juhtub. Foto: Konstantin Sednev

Sport on mäng, kus kõigil on võimalus keskenduda inimlikule panusele, aga sellest mängust on saanud selline poliitiline tööriist ja me tahaksime selle tagasi võtta. See on see koht, kus tuleb teha kompromisse. Meil on ka väga suurepäraseid inimesi, sportlasi, kes nendest mängudest osa ei saa võtta pelgalt trauma tõttu. Kas me siis lõpetame mängud ära seetõttu, et nemad ei saa osa võtta ja oleme ebaõiglased. Me peame ühel hetkel ajama selja sirgu ja ütlema, et meid huvitab rohkem mängude olemuslik kaitse, kui see, et me teeme poliitikat mingisuguses konsensuses.

Dopingut ei vaja mitte ainult sportlased, inimesed vajavad seda ka oma igapäevaelus, et asjadega hakkama saada. Kus on see piir, kus igapäevaelu doping on veel õigustatud?

Dopingu mõte on kasutada midagi, mille puhul me oleme kokku leppinud, et ärme seda kasuta. Meie kultuuris on ka küllalt kaua süvenenud käärid bioloogilise tegelikkuse ja kultuuris olevate väärtuste vahel. Need kärisevad ja ühel hetkel me teame, et tuleb teha korrektuure. Ajaloos on korduvalt näidatud, et see korrektuur tuleb teha kultuuri suhtes, sest juhul, kui see tehakse bioloogia suhtes, siis surrakse välja.

Meie kultuuris on küllalt kaua süvenenud käärid bioloogilise tegelikkuse ja kultuuris olevate väärtuste vahel. Kui bioloogiline annab järele, siis me sureme välja.

Oleme praegu olukorras, kus populatsiooni taastootmise piiri ei ületata ehk populatsioonid arenenud riikides on läinud väljasuremise teed. Siin peab üks pool järele andma. Kui bioloogiline annab järele, siis me sureme välja. Praegu on kõik märgid sellest nii Eestis kui ka mujal. Ei maksa end pidevalt uinutada teadmisega, et kusagil on valges kitlis onu või tädi, kes lõpuks tuleb ja võtab selle probleemi ära. Ei ole, see sõltub meist endist.

Tänu geeniuuringutele ja personaalmeditsiinile on need valgetes kitlites onud ja tädid varsti nii targad, et ütlevad täpselt ära ka päeva, millal me sureme, iseasi on, et kas me ikka tahame seda teada.

Ma arvan, et sellisel juhul on see koonduslaagri onu või tädi. See on illusioon. Mida rohkem me maailma tundma õpime, seda targemaks me saame. Isegi geneetikas on näha, et tegelikult teadmatus kasvab, teadmatus ei muutu vähemaks. Meie enesekindlus tuleb hilisest ajaloost, kus meile tundub, et kui meil on paremad teadmised, siis me elame kauem. Paraku praegu me ei ela ju kauem.

Tervishoiusüsteem on ajalooliselt olnud egalitaarne, sest nakkushaigusi oli vaja ravida nii feodaalil kui sulasel. Paraku hakkab tsivilisatsiooni põhjustatud haiguste ravi triivima üha rohkem elitaarsuse suunas. Nii et kellel rohkem vara, see saab endale rohkem lubada. Ta saab lubada endale ilusamas kitlis abilise, aga see ei lahenda meie suurt probleemi ära. Lõpuks jääb hästi väike hulk vanu inimesi alles ja siis ongi kõik. See ei ole lahendus.

Maailm on ju muutunud tehnoloogiliselt võimekamaks – miks me siis ikka töötame veel kaheksa tundi päevas ja viis päeva nädalas?

Tegelikult me ei ole võimekamad. Kui vaatame inimest hästi suures vaates, siis meil kõigil on olnud raskusi lugema ja kirjutama õppimise ning peast arvutamisega. Mitte ükski inimene individuaalselt ei saaks arstiks, teadlaseks ega autojuhiks, ikka peab olema teiste inimeste teadmisi. Alles siis, kui me kombineerime kõikide inimeste teadmised kokku, hakkab inimene muutuma väärtuslikuks.

Kristjan Port kinnitas, et kui sa kasutad keha, siis kontakt maailmaga suureneb. Foto: Konstantin Sednev

Me oleme tõesti palju saavutanud, oleme sõitnud Kuule, aga samas käitume väga rumalalt. Me ei käitu nagu täiskasvanud. Täiskasvanu arvestab tulevikuga, ta teab, mis on õige ja tegutseb selle nimel, et tema järgmine samm tooks kasu. Meie selle asemel peame sõdu, jagame tööhüvesid ebaõiglaselt ja oleme suhteliselt pinnapealsed. See aga näitab, et ega me tegelikult tsivilisatsioonina väga arenenud ole.

Kui me ühiskondlike protsesside puhul peame tegema koostööd, siis oma isikliku elu korraldamine on enamasti meie endi kätes.

Kõike me siiski valida ei saa. Me ei saa valida, millal telefon heliseb või naabrite või lemmikloomaga midagi juhtub. Ma ei saa valida ka seda, mis juhtub maailmas. See, kas maailm nõuab rohkem või annab vähem, ei ole meie valida. Me saame vaid teha vailikuid nende valikute keskel. Paraku oleme me mugavad. On palju mugavam olla kusagil ekraani taga ja juua kohvi ning öelda, mis maailmas valesti on.

Liigutades kohvitassis lusikat või ekraani ees arvutihiirt oleme ühtlasi paigal, me ei liigu.

Kui me vaatame lapsi, kes istuvad ekraani ees väga kaua ja heidame seda neile ette, siis tuleks vaadata, mis toimub ekraanil. Seal toimub tohutu liikumine. Keha tegelikult naudib seda liikumist, aga ekraanil tuleb see hästi odavalt kätte. Ei pea külma kätte minema, ei pea riideid vahetama ja pärast ei pea pesema.

Aga kui me vaatame näiteks, kuidas 40-aastased mehed panustavad päris kalli ratta peale ja sõidavad suht keskpäraselt, siis see näitab, et meil on kehas teatud igatsus liikumise järele. Tean naisi, kes lähevad Taru maratonile just eelkõige ennast teostama. See ei ole mitte selle pärast, et nad oleksid sportlased, vaid nende keha ütleb, et sul on oluline võime ja see on keha kasutamise võime.

Kristjan Pordi arvates peaksime kõigi asjadega natuke rohkem kokku puutuma, mitte ainult tööga. Foto: Konstantin Sednev

Kui sa keha kasutad, siis sinu kontakt maailmaga suureneb. Kui ma lähen välja, siis minu kontakt loomade, looduse ja teiste inimestega kasvab ja see omakorda stimuleerib intellektuaalset protsessi ning inimene muutub rikkamaks. Tsiviliseeritud inimene ei istu – tsiviliseeritud inimene osaleb elus.

Varsti hakkab käima ukselt uksele jõuluvana. Kas me peaksime tegema kõik selleks, et meie lastele tuleks jõuluvana?

Jah, isegi see müütiline jõuluvana. Jõuluvana müüt on ju nii maagiline. Arvan, et kõikidel täiskasvanud inimestel on see tunne alles, ükskõik mis vahepeal ka juhtunud pole. Paraku kipub meil olema nii, et jõuluvana tuleb sinna, kus lapsi enam ei ole, see on see traagika. Meil peaks olema lapsi, kellele seda jõuluvana teha.

Kristjan Pordi jõululuuletuseks on Hando Runneli «Keldrikakand»

Keldrikakand kena kakand,

keldris söönd ja keldris kakand.

Pole keldrist väljas käinud,

pole välisilma näinud.

Kõik, mis kehtib keldri õhus,

kehtib ka ta peas ja kõhus.

Ta ei ole isehakand,

ta on sünnist saati kakand.

Keldrist väljas pole käinud

välisilma pole näinud.