AASTA 2023 ⟩ Kusti Salm: kui meie jõud raugeb, ei pruugi Ukraina selja taga olla enam kedagi

Kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm ütles aastalõpuintervjuus, et asjad meie ümber on läinud palju halvemaks, kuna Venemaa tahab suurendada oma mõjusfääri. Samas oli 2023 Eesti riigikaitse arengus kõigi aegade kõige parem aasta. 

• Juba eelmise aasta lõpus oli näha, et sõda ei lõpe kiiresti
• Liitlaste abi Ukrainale ei ole olnud piisav
• Eesti kaitsevõime on aastaga tublisti paranenud

Kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm ütles aastalõpuintervjuus, et asjad meie ümber on läinud palju halvemaks, kuna Venemaa tahab suurendada oma mõjusfääri. Samas oli 2023 Eesti riigikaitse arengus kõigi aegade kõige parem aasta. 

Suurem osa meist lootis selle aasta alguses, et Ukraina sõda lõpeb, olete keskmisest informeeritum inimene, kas teie uskusite, et sõda võiks sel aastal läbi saada?

Ma just meenutasin, et millega me eelmisel aastal samal ajal tegelesime. Eelmisel aastal samal ajal oli meeleolu Ukrainas üsna sarnane. Venemaa asus uuesti pealetungile, aga meie Eestis kutsusime kokku 11 kaitseministrit ning Tapal anti Ukrainale esimest korda tanke. Just siis otsustasime ära anda oma järelveetavad suurtükid. See oli see koht, kus kõige väiksem poiss klassis tõstis käe püsti ja ütles, et meie suudame ja see tõenäoliselt kandis jälle mõned kuud Ukrainat edasi.

Sarnase algatuse tegi meie peaminister ka aprillis, kui tuli teade, et laskemoona tootmisega on suuri probleeme. See kõik viitas asjaolule, et see sõda ei lõppe kiiresti. Mäletan, et kuidas me aasta tagasi ütlesime oma liitlastele, et pange tähele, Venemaa ei ole puruks lastud. Olgugi, et neil on sajad soomukid ja kümned tuhanded sõdurid surma saanud, siis ei tähenda see, et nad ei tule tagasi. Täna räägivad kõik liitlased sellest meile. Kui üldse mingi asja üle vaidlus käib, siis käib see selle üle, kas venelased taastoodavad end sõjaeelsele tasemele kolme, viie, kuue või kaheksa aastaga.

Selles, et venelased tagasi tulevad, on konsensus. Ainus küsimus meie ja lääneliitlaste jaoks on, kas me suudame teha seda kiiremini, kui Venemaa Föderatsioon.

Me ju teame, et relvade ja laskemoonaga on Euroopas probleeme, neid lihtsalt ei ole, kas kaitsetöötus astus mingigi sammu edasi?

Arvan, et täna ei ole Euroopas enam peaministrit või presidenti, kes poleks andnud kusagil intervjuud või pidanud kõnet teemal, kuidas kaitsetööstus tuleb käima tõmmata ja relvatööstust hoogustada, kuidas tuleb rohkem ostma hakata ja kaitsesse rohkem investeerima. Paraku on neid riike, kes seda päriselt teinud on, väga vähe. Eesti on üks nendest. Seda on teinud ka meie kõige lähemad naabrid.

Täna ei ole Euroopas enam peaministrit või presidenti, kes poleks andnud kusagil intervjuud või pidanud kõnet teemal, kuidas kaitsetööstus tuleb käima tõmmata

Loomulikult ei toimu see sellise tempo ja kiirusega, nagu meile sobiks, aga me peame endale pidevalt meelde tuletama, et liitlaste kallal tänitamisega ei võida midagi. Tuleb leida viise, kuidas inspireerida ja innustada neid rohkem kaitsesse investeerima.

Kui me räägime oma kaitsevõime tõstmisest, siis mille võrra me saime sellel aastal rikkamaks, kas me oleme rohkem kaitstud?

Sellel mündil on kaks poolt, päikeseline ja varjupool. Aasta 2023 on olnud riigikaitse arengus absoluutselt kõige parem aasta. Eesti kaitsevägi kasvas peaaegu poole võrra. Aasta alguses oli meil 26 000 võitlejat, täna on 44 000 mehitatud ja relvastatud üksustesse formeeritud kõrge motivatsiooniga sõdurit. Alles hiljuti lõpetasime taasiseseisvumise ajaloo kõige suurema õppuse Ussisõnad. Oleme hankinud uusi relvasüsteeme ning palju on juba ka kohal. Mõni aasta tagasi ei suutnud me sellest isegi unistada – õhutõrje, laevavastased raketid, mitmikraketiheitjad HIMARS, täpis pikamaa tankitõrje. Oleme investeerinud laskemoona varudesse viimase pooleteise aasta jooksul ja enamus nendest relvadest on sellised, mis suudavad vastasele väga palju haiget teha.

Arvan, et see on täiesti aus diagnoos, et Eesti on selle aasta jooksul Ukraina abistamise lääne indu eest vedanud. NATO on võtnud kasutusse plaanid, mida viimati tehti 40 aastat tagasi. Päris sõjapidamise plaanid. Nendel plaanidel on väga suured tindised näpujäljed meie kindral Martin Heremi ning diviisiülem Veiko-Vello Palmi poolt, mis on väga kõva sõna. Eesti kindralid kirjutasid NATO plaane.

Meil on Eestis pidevalt kohal 2500 liitlast, meil on kohal kolm tuumariiki ja meie oma diviis on ühe aastane. Eesti kaitsetööstuse eksport arenes 70 protsenti, Eestis on tuhanded ettevõtted, kes säilitavad reservväelaste palga ja võtavad töötajaid tööle selle kriteeriumi alusel, et nad on ajateenistuses käinud. Eestlaste kaitsetahe on ajaloo kõrgeim. Meil on sellel aastal ikka päris hästi läinud.

Täna ei ole enam kellelgi illusioone, milline on Venemaa Föderatsiooni tahe.

Sama mündi teine pool on, et meie ümber on läinud kõik asjad väga palju halvemaks. Arvan, et täna ei ole enam kellelgi illusioone, milline on Venemaa Föderatsiooni tahe. Ta on teinud selle selgeks Ukrainas, aga ta on on teinud ka kõikidele selgeks, et tahab suruda oma mõjusfääri sinna, kus see oli Nõukogude Liidu lagunemise järgselt. Venelased otsivad igapäevaselt võimalust, oma tahet ellu viia ja meie asi on see võimalus neil käest ära võtta. Nii et iga kivi alt, kuhu ta vaatab, vaataks talle vastu, et see kahju, mille ta saab, on mõõtmatult suurem sellest kasust, mida ta loodab saada. Aga see ei ole lihtne ülesanne.

Kui head on täna meie luureandmed, kui täpselt me teame, mis võib juhtuda nädala pärast või kahe nädala pärast?

Arvan, et me kindlasti saame seda ette näha. Tahan kiita Eesti inimesi ja Eesti ajakirjandust, sest arvan, et kui midagi peaks olema meist nädala või kahe nädala kaugusel, siis selleks ei ole meil isegi luureametit vaja, tõenäoliselt saab iga Eesti inimene juba aru, et läheb jamaks. See on ka Venemaa Föderatsiooni eesmärk, sa ei saa kellelegi kallale tungida lihtsalt tühja koha pealt, alati tuleb luua pinnas, õhustik, see põhjus, kuidas kõike ellu viia ja seetõttu on neil vaja neid infokampaaniaid. On vaja liitlased omavahel tülli ajada ja külvata siseriiklikku segadust.

Meie asi on käituda täpselt vastupidiselt. Kui meid tahetakse meie liitlastest lahku ajad, on meie asi koos püsida. Kui meid tahetakse Eestis omavahel tülli ajada, on meie asi minna ja rääkida omavahel, triikida ära need asjad, mis parajasti valesti on.

Selline mäng käib ja meie asi on hoida pea selge.

Kaitseminsteeriumi kantsleri Kusti Salmi sõnul on Eesti investeerinud laskemoona viimased poolteist aastat. Foto: Tairo Lutter

Mis ikkagi juhtus lääne relvaabiga Ukrainale, tundus, et Ukraina võiks saada nii tanke kui hävituslennukeid juba suvel, et ta saaks neid suvise pealetungi käigus kasutada, aga seda ei juhtunud. Kas sellest saadi valesti aru või olid muud põhjused?

Arvan, et täna on seda suppi süüa veel liiga kuum. Esiteks me ei tea kõiki asju ja teiseks ei ole selle supi söömisel nii, et pool rinnaesisele läheks, mõtet. Ei ole aeg hakata süüdlasi otsima, et miks see täpselt nii läks. Tõsi on see, et liitlaste ind ning liitlaste varud pole olnud vajalikul tasemel, muidu oleks Ukraina selle sõja juba võitnud.

Objektiivsed tingimused selleks on siiski olemas. Lääneliitlased Ramsteini koalitsioonis on kolmkümmend korda rikkamad kui Vene Föderatsioon, me investeerime kollektiivselt kaitsesse 13 korda rohkem, meie tehnoloogiline ülekaal igas kategoorias on mäekõrgune, nii et tegelikult ei tohiks olla probleemi. Aga paraku mängime me nende kaartidega, millega me mängime ja eks selles tules karastub ka liitlaste teras.

Lõpuks saame me läbi selle harjutuse ühtsemaks ning lõpetame nii, et Ukraina on ka ühtses Euroopa ning NATO peres.

Me ju päris täpselt ei tea, kui palju on Ukraina kaotanud sõdureid, aga selge on see, et neil on pidev vajadus uute sõdurite järele, kas me oleme piisavalt aidanud neid välja õpetada?

Me ilmselt ei ole seda piisavalt teinud, sest Ukraina ei ole seda sõda võitnud ja see on fakt.

Kui me aga puurime faktidesse rohkem sisse, siis Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid ning Britid oma operatsiooniga Interflex kokku välja õpetanud umbes 100 0000 Ukraina sõdurit ja enam vähem samas tempos me ka jätkame. Kui me suudame kollektiivselt väljaõpet natuke parandada, võtta arvesse kõiki neid asju, mida Ukrainas on õpitud ning võib-olla anda natuke rohkem üksuse ülemate tasemel väljaõpet, siis peaks Ukraina suutma hävitada rohkem Vene sõdureid, kui Venemaa neid peale toota suudab. Nii et selles suhtes on asi juba päris hästi.

Eestiski on olnud rohkem kui aasta pidevalt väljaõppel 200 Ukraina sõdurit ja me jätkame sellega.

Me peame sellel tasemel ka jätkama. Eestiski on olnud rohkem kui aasta pidevalt väljaõppel 200 Ukraina sõdurit ja me jätkame sellega.

Kas Euroopas jõuti mööduva aasta jooksul arusaamisele, et kui USA-d ei oleks kambas, siis on Euroopal väga raske ennast kaitsta?

Kui me kerime Euroopa ajalugu tagasi külma sõja aega, siis on Euroopa katsetahet motiveerinud kaks asja. Üks on oht ja läbi külma sõja oli see oht kogu aeg olemas. Teine on hirm, et Ameerika Ühendriikide tähelepanu Euroopa kohalt kaob ära. See on see koht, mis on eurooplasi mobiliseerinud tegema rohkem.

Arvan, et oleme sellele lähedal. Kuigi see võib kõlada natuke küüniliselt, aga Eesti jaoks on see kindlasti hea ja see on väga hea ka Ukraina jaoks. Arvan, et kui ameeriklased näevad, et Euroopa teeb rohkem, siis me jõuame liitlassuhtes lähemale, olgu see president seal siis kes tahes.

Eesti kaitse-eelarve suureneb rohkem kui kunagi varem, aga kas ta suureneb piisavalt?

Me oleme kaitseministeeriumis väga tänulikud selle eest, mida valitsus on teinud. Eesti kaitsekulud pole kunagi olnud nii suured. Me investeerime üle kolme protsendi sisemajanduse kogutoodangust. Kui me võtame ühe euro, siis 55 senti igast eurost läheb päriselt kaitsevõimesse, laskemoona ja relvastusse ja ülejäänud 45 senti on palgad, elekter, õppused ja ülevalpidamine. NATO-s ei ole mitte ühtegi riiki, kes suudaks seda ette näidata.

Kui läheme tagasi külma sõja aega, siis meiega võrreldavad riigid Belgia, Holland, Norra, Portugal ja Taani investeerisid kolm ning pool aastakümmet kolm protsenti ning rohkem, et Vene ohule vastu seista. Meie pole seda veel aastatki teinud. Olgugi, et meil on väga suur ja hirmutav naaber, olgugi, et oleme Euroopa ühes kaugemas otsas ja meie suuremad liitlased on meist pärsi kaugel, aga sellel hommikul kui on vaja, on meid ikkagi pärsi palju. 44 000 ja veelgi rohkem ning seda on ikka korralik mass. Täna on meil seis selline ja on igati aus loota, et iga sõdur, kes sellel hommikul välja tuleb, peab saama Eesti riigilt ja inimestelt kaasa lubaduse, et Vene sõdur ja relvastus saab enne otsa kui meie kaitsetahe ja laskemoon. Täna me veel seal ei ole.

Kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm kinnitas, et Eesti kaitsekulud pole olnud kunagi nii suured kui praegu. Foto: Tairo Lutter

Me peame veel pingutama, kuid samal ajal on julgustav, et see kõik on käeulatuse kaugusel. Kui me sinna ükskord jõuame, siis olgu see vastane nii suur ja kuri tahes, ei julge ta meie turja tulla.

Kas nendel kohtumistel, kus teie käite, räägitakse, kui pikaks sõjaks me oleme Euroopas valmis?

No eks ta natuke selline suur valge elevant keset tuba on, kõik küll näevad seda, aga rääkida keegi eriti ei julge ning mõni keerab pea eemale.

Kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm ütles, et just Eesti on Ukraina abistamist eestvedanud. Foto: Tairo Lutter

Arvan, et see teadmine jõuab kohale. Võib-olla on see teadmine on juba kohal, aga sellest teadmisest on vähe kasu, kui me piisavalt selleks ei tee. Ma rääkisin enne NATO kaitseplaanidest, need plaanid on imeilusad, täpselt sellised nagu plaanid olema peavad, aga nagu Albert Einstein kunagi ütles, siis plaan ilma elluviimiseta on hallutsinatsioon, meelepete. Meie töö on ikkagi läbi nende plaanide ja läbi nende tegevusete veenda Venemaa Föderatsiooni, et me oleme valmis, meie väed on valmis, meil on laskemoon olemas ning meie liitlased on valmis. Meie liitlased tulevad siia, kui vaja on. Me kommunikeerime seda pidevalt, et juba eos veenda oma vastast, et ta kõik oma kurjad mõtted peast ära pühiks.

Juba on näha, kui raske on kokku leppida Ukraina abistamises, sellel aastal ilmselt veel lepitakse kokku, aga see läheb üha keerukamaks?

See ongi kurnamissõja mõte. Venemaa tahab meid kollektiivselt veenda, et tema on tugevam, tema on suurem, tema toodab rohkem, tema kannatab rohkem. Kui aga vaatame aga seda, kui suur on Euroopa ja kui suur on NATO, siis see on ju tegelikult ebaadekvaatne lootus. Me oleme nii palju suuremad, me peaks sellega hakkama saama, meie peaksime Venemaad täpselt vastupidises veenma. Ei maksa arvata, et Venemaal on lihtne, see kindlasti ei ole nii. Eks tõelised liidrid selguvadki siis, kui on raske, kui sa oled üksi pimedas toas, mitte siis, kui on vaja kuhugi pjedestaalile ronida ja rahvas rõkkab.

Venemaa tahab meid kollektiivselt veenda, et tema on tugevam.

Need on Euroopa ajaloo selle generatsiooni võib-olla kõige keerulisemad kuud, aga ma olen veendunud, et me tuleme sellest välja, sest siin on kaalul oluliselt rohkem kui võib-olla konkreetsed episoodid selles sõjas. See on sõda, mida Euroopa ei saa lubada endale kaotada.

Me ajame juttu jõulueelsel nädalal ja jõulud on aastas selline püha, mida peetakse isegi kohtades, kus on sõda ja mida on alati peetud mõneti ka rindel. Loodame, et midagi väga halba jõulude ajal ei juhtu, aga ikkagi, milline argument võiks olla sõdijale ja kallaletungijale see, et on jõulud?

Arvan, et Eesti on olnud kõige suurem Ukraina toetaja, seda suurt südant ja tahet on väga raske purki panna ja kuidagi mõõta. Samas ma tajun, et oleme teinud asju väga hästi. Oleme olnud otsustavad ja julged siis, kui teised pole olnud. Meil on olnud pealehakkamist Ukrainat toetada, kui neil on raske ning võib-olla mitte küsida küsimusi siis, kui pole vaja. Väga uhke on öelda seda lauset, teeb nagu härdaks ka natuke, aga see on hästi tähtis nii inimestele rindel kui Eesti inimestele, kes on ka väga palju Ukrainat toetanud. Ja see on, et kui meie jätame toetamise, kui meie jõud raugeb, siis Ukraina selja taga ei pruugi enam kedagi teist olla. Ja ma arvan, et see on asi, mille peale Eesti inimesed võiks jõulude ajal mõelda.

Kusti Salmi jõulusalm

Laskemoona ja laskemoona,

palusime jõuluvanalt toona.

Tänavu on meie soovid jäänud samaks,

no et ei läheks päris jamaks.

Ja kui veel kingikotti mahuks, siis paluks,

laskemoona varuks.