SÕJASTUUDIO ⟩ Rainer Saks: ballistiliste rakettide rünnakud tehti Kiievile maapealsetelt platvormidelt ja see lühendab eelhoiatuse aega

Julgeolekuekspert Rainer Saks rääkis Postimehe «Sõjastuudios,» et venelased on hakanud tegema rünnakuid Kiievile Brjanski oblastist maapealsetelt platvormidelt ja see lühendab eelhoiatuse aega. Ta lausus, et kuna üle 50 inimese sai vigastada, siis ilmselt ei jõudnud inimesed lühikese aja jooksul lihtsalt varjendisse. 

Venelased ründasid öösel droonidega Odessat ja rakettidega Kiievit. Ukraina õhutõrje hävitas küll kõik raketid, kuid alla kukkunud raketirusud tekitasid siiski kahju.

Ballistilist trajektoori pidi lendavaid rakette saab alla tulistada suhteliselt lühikeses lennufaasis. Sellisel juhul tavaliselt jäävad nendest mingid rusud alles, mis kukuvad maapinnale ja võivad põhjustada tulekahjusid ja purustusi. Ilmselt ei jõudnud seetõttu ka kõik inimesed varjendisse minna. Praegu tulistab Venemaa rakette Kiievi pihta Brjanski oblastist maapinnalt. Varem tulistati rakette lennukitelt ja siis oli eelhoiatusaeg pikem. Nüüd on see lühem.

Teine oluline moment on see, et ukrainlaste väitel ei tulista venelased mitte ainult Iskander-tüüpi ballistiliste rakettidega, vaid ka S-400-tüüpi õhutõrjerakettidega, millega saab tulistada ka maapealseid sihtmärke ja nende tabamine on õhukaitsele erakordselt keeruline. See on tegelikult Ukraina jaoks väga suur väljakutse, aga nad on sellega toime tulnud. Kiiev ei ole ühtegi otsetabamust saanud.

Ilmselt tahtis Venemaa sedapuhku näidata, et sel ajal, kui Zelenskõil on kohtumised USAs, suudab ta tabada Kiievit, aga ei suutnud. See on järjekordne tõend, et lääne õhutõrjesüsteemid on Vene rakettide vastu väga tõhusad. See on hea uudis mitte ainult Ukraina jaoks, vaid lääneriikide jaoks laiemalt.

Praegu on näha, et lääne tehnika töötab paremini kui Vene raketid. Probleem on vaid see, et Ukraina ei suuda sellega katta kogu oma riiki. Samas me näeme, et Venemaal on rakette suhteliselt vähe. S-400-tüüpi rakettidega ulatub napilt tulistama Kiievit Brjanski oblastist. Kaugemale palju ei ulatugi. 

Rakettide puudus on ilmselt põhjuseks, miks venelased pole alustanud eelmise talvega võrreldavat raketirünnakut Ukraina energiataristu pihta?

Tõenäoliselt on siin mitu asjaolu, mis langevad kokku. Üks on see, et rakette on vähem kui eelmisel aastal, neid ei ole ikkagi suudetud toota. Praegu ei ole väga usaldusväärseid andmeid selle kohta, kui palju Venemaa suudab rakette toota.

Venemaa ise kindlasti lekitab meediasse infot, et ta suudab neid rohkem toota. Samas ei saa välistada, et nad koguvad rakette mingiks suuremaks rünnakuks. Kindlalt võib aga öelda seda, et iganädalaste õhurünnakute korraldamiseks pole rakette piisavalt.

Teiseks saavad venelased aru, et Ukraina õhutõrje on tugevnenud ja et nad peavad olema seetõttu kavalamad. Kasutama rohkem droone, mida on ühikute mõttes enam käes. Just neid Iraani päritolu droone. Me pole siiani näinud veel Venemaal toodetud droone, mida suure suuga lubati.

Tegelikult on siin üks nüanss veel – kuna Ukraina on ikkagi kevadest saadik kasutanud oma käsutuses olevaid väheseid täppisrelvi selleks, et Venemaa juhtimissüsteeme rünnata, siis ma kipun arvama, et ka see on avaldanud mingit mõju. Ukraina on ilmselt suutnud paralüseerida venelaste planeerimis- ja juhtimisvõimet, mis omakorda takistab suurema mastaabiga rünnakute tegemist.

Me räägime juba paar nädalat sellest, et Venemaa on intensiivistanud tegevust rindel, aga kui suured need edasiliikumised siiski on?

Venelaste edasiliikumised pole kaardil tegelikult üldse märgatavad. Samuti pole  ka Ukraina vasturünnakud olukorda liiga palju muutnud. Me võime ikkagi rääkida sellest, et kevadest saadik, kui Bahmuti lahingud lõppesid, on rindejoon muutunud väga vähe. Venelaste edenemist on näha vaid sadade meetrite kaupa paaris-kolmes punktis.

Vene poolel on vägede kvaliteet tugevasti langenud igas elemendis, aga nad punnitavad väga, et suudaksid sõjategevust jätkata.

Kuid Ukraina korraldab ka vasturünnakuid, nii et ta suudab siiski aeg-ajalt Vene väed mõnes kohas jälle tagasi lükata. Kokkuvõttes võib öelda, et Donetski ümbruses ja võib-olla veel kuskil on Vene väed mõne kilomeetri edeneda suutnud, aga põhimõtteliselt ei tähenda see olukorra muudatust rindel.

Ameeriklased avaldasid venelaste kaotuste raporti. Mida me sealt teada saame?

See raport kinnitab Venemaa kaotusi, mis on seni olnud teada peamiselt Ukraina allikatest, teised ei ole arusaadavaid arvandmeid eriti avaldada suutnud. Tegelikult ei seleta ka USA lahti, millistel allikatel tema arvutused põhinevad. Kas need on analüütilised või kindlal allikal põhinevad.

USA puhul lihtsalt tähendab see seda, et kui nad on varem olnud skeptilised ja hindasid venelaste kaotusi väiksemaks, kui Ukraina sellest rääkis, siis praegu läheb see suurusjärk sama arvu suunas, nagu ukrainlased sellest kõnelevad. See aga tähendab, et Vene vägedel on varsti vaja uut mobilisatsiooni, juhul kui nad tahavad sõda Ukrainas pealetungisõjana jätkata.

Kas järgmisel aastal võiks Ukraina sõda lõppeda?

Ta võiks lõppeda, aga me ei tea, kas ta lõpeb. Väga palju loeb praegu see, kuidas mõlemad pooled suudavad talve jooksul kaotusi taluda. Reserve värbavad mõlemad pooled juba kolmandat korda. Vene poolel on vägede kvaliteet tugevasti langenud igas elemendis, aga nad punnitavad väga, et suudaksid sõjategevust jätkata.

Kuskilt maalt jõuab ka Venemaa juhtkonnale kohale, et nad ei suuda Ukrainat vallutada, praegu nad ignoreerivad seda. Põhimõtteliselt saavad nad aru, aga üritavad seda fakti siiski ignoreerida.

Ilmselt nad eriti ei loodagi sõjalise jõu peale, vaid pigem selle peale, et Ukraina võimekus sõda jätkata sõltub väga paljuski lääneriikide toetusest. Praegu on see toetus hakanud ilmselgelt langema. Mis iganes põhjustel, aga lääneriigid ei taha piisavalt pingutada. Paraku see, kui lääneriikides peetakse debatte selle üle, kuidas sõda lõpetada, tuleb Ukrainale kahjuks.