Eesti Haridustöötajate Liidu esimees Reemo Voltri rääkis Postimehe otsesaates, et kuna riiklik lepitaja lõpetas täna õpetajate palgatüli eriarvamuste protokolliga, võivad õpetajad nüüd streikima hakata. See, kui pikalt õpetajad streigivad, sõltub tema sõnul valitsusest.
OTSE POSTIMEHEST ⟩ Reemo Voltri: kui pikk õpetajate streik tuleb, sõltub valitsusest (1)
Kas nüüd hakkate streigiks valmistuma, läbirääkimisruumi enam ei ole?
Tõesti ei ole, meie oleksime nõustunud viieprotsendilise palga alammäära tõusuga, aga valitsus pakkus 3,1 protsenti, mis on neli korda väiksem palgatõus, kui õpetajaskond ootab ja nagu koalitsioonileping lubab ning sellega me tõesti leppida ei saa.
Millal streik tuleb?
Selle me otsustame 12. detsembril. Täna tuli riikliku lepitaja lõplik otsus, nii et sellest hetkest katkeb töörahu. Streigist tuleb ette teatada kaks nädalat, aga see tähendab, et saaksime streikida kõige varem 21. detsembril ehk vaheaja esimesel päeval, mis ei ole ilmselgelt mõistlik tegevus. Just seetõttu peame lükkama streigi järgmisse aastasse.
Aga arutelu käib nüüd ikka selle üle, millal streik toimub, mitte kas toimub?
Praegusel hetkel ei ole enam küsimust, kas streikida või mitte. Eilsed uudised, kust selgub, et ka see lubatud 8 lisamiljonit ei olegi tegelikult riigieelarvesse jõudnud, tekitab küsimuse, et äkki olidki kõik lubadused hoopis teadlik hämamine ja õpetajaskonna petmine. Selle valitsuse erinevaid sõnumeid ei ole kahjuks siiani saanud usaldada. Nii et nii kaua, kui see seaduses kirjas ei ole, ei saa me neid usaldada. Seega õpetajate streigikindlus ja pahameel aina kasvab.
Kui pikk tuleb streik ja mis juhtub siis, kui te oma tahtmist ei saa?
Tegeleme teemaga päev korraga. Oleme eelkõige mures õpetajaskonna jätkusuutlikkuse pärast. Eile avaldatud PISA tulemused olid küll väga head, aga langustrendis. Selle üks põhjusi võib olla ka asjaolu, et meil on aina rohkem kvalifitseerimata õpetajaid. Kui pikk streik tuleb, sõltub kindlasti valitsusest – kas probleemist saab aru ikka kogu valitsus, mitte ainult haridusminister. Haridusminister ju leidis oma eelarvest 8 miljonit ja nüüd öeldakse, et riigieelarvest ei ole võimalik leida 10 miljonit. No andke andeks, ma ei ole nii sinisilmne, et sellist juttu uskuda. Kui oleks tahtmist, saaks selle raha leida. Paraku näitab see arrogantsust ja soovi mitte probleemi lahendada, vaid näidata, et meie oleme kunagi nii otsustanud ja meie ei muuda oma seisukohta.
Meil ei ole ju Eestis väga tõsiseid streike olnud. Kas te nüüd testitegi piire, mida seadus streikimisel võimaldab, nagu näiteks see, kes maksab streikimise ajal õpetajatele palga?
Palga võib kinni hoida, aga seda ei pea tegema. Siin on kindlasti väga mitmeid aspekte. See tegelikult näitabki, et Eestis ei ole streik tavapärane. Õpetajate streik oli Eestis viimati 11 aastat tagasi. Õpetajate valmisolek streigiks näitab, kui meeleheitel on õpetajaskond meie hariduse tuleviku pärast. Õpetajad on tegelikult väga suure missioonitundega inimesed ja me oleme tõepoolest mures selle pärast, et kui meie streigime, mis saab siis noorte haridusest. Paraku ei ole see siis enam meie kätes, see on juba valitsuse kätes, et streigi pikkus võimalikult minimaalne hoida. Kui streigi tõttu tekivad lastel tõesti õpilüngad, siis selle küsimusega tulebki valitsuse poole pöörduda, et kuidas seda kompenseerida. Kas õpetada õpilasi järele või eraldada vanematele raha eraõpetajate palkamiseks. Ma ei tea, mis see valitsuse lahendus peaks siis olema. Õpetajaskond Eesti Haridustöötajate Liiduga on teinud väga suuri samme kompromissi poole, samas pole valitsus neid üldse teinud.
Milleks peaksid lapsevanemad valmis olema? Äkki ei saagi pärast talvist koolivaheaega lapsi kooli saata?
Vastavalt seadusele peame me kaks nädalat ette teatama, millal streik algab. Kui Eesti Haridustöötajate Liit on kõiki koolide ja lasteaedade pidajaid teavitanud, et streik toimub, siis peavad nii lapsevanemad kui lasteaedade ja koolide pidajad olema valmis selleks, et vähemalt osa asutuse töötajaist teatab, et mina ühinen streigiga. Kas lasteaed ja kool on lahti või mitte, selle otsustab haridusasutuse pidaja. Aga ta peab ka lähtuma seadustest, kus öeldakse, millised peavad turvakaalutustest tulenevalt olema laste ja täiskasvanute suhtarvud, kui tahetakse koolimaja või lasteaeda lahti hoida. Selleks, et laste turvalisus oleks tagatud, oleks kõige mõistlikum, kui lasteaiad ja koolid hoitaks kinni.
Ilmselt ei ole tõesti otstarbekas, et lasteaeda või kooli tulevad lapsi hoidma vallamaja töötajad.
Eks siis vanemad peavad ka oma tööandjatega läbi rääkima, kas nad saavad olla lastega kodus või võivad lapsed tööle kaasa võtta. Kui selle olukorraga ei olda rahul, tulekski pöörduda valitsuse poole. Vaid valitsus saab teha kõik selleks, et ei tekikski olukord, kus vanemad ei saa tööle minna, tekitades nii kahju majandusele ja samal ajal tekib kahju ka laste haridusele.
Teil on ikkagi väga kõvad hoovad käes.
Aga ega me ei taha neid ju kuritarvitada, tegelikult me ei tahaks neid üldse tarvitada. Me tahaksime, et valitsus lihtsalt peaks oma sõna, et kui ta on deklareerinud, et õpetaja töötasu peab olema 120 protsenti riigi keskmisest, siis ei tohi tekitada esimesel aastal olukorda, kus me hoopis kaugeneme sellest. Kui ei soovita teha jõulisi samme selle eesmärgi poole liikumisel, siis ei tohiks vähemalt vastassuunas liikuda, sest see ei tekita usaldust. Rääkida, et järgnevatel aastatel me siis tõstame palka, ei ole usutav, kui isegi ei suudeta seda 8 miljonit eelarvesse õigel ajal kirjutada, väites, et unustati mingi kellaaeg ära. Kui valitsuse büroos ei teata tähtaegu, siis see tekitab õpetajates pettumust oma valitsuse suhtes.