SÕJASTUUDIO ⟩ Leo Kunnas: on väga raske ennustada, kas Ukraina suudab järgmise aasta jooksul oma territooriumi vabastada

Sõjandusekspert ja riigikogu liige Leo Kunnas rääkis Postimehe «Sõjastuudios,» et läbimurre Ukraina sõjas võib toimuda alles järgmisel suvel. Selleks peab Ukraina saavutama ülekaalu õhus, tegema paremat koostööd relvaliikide vahel ja suutma murda läbi venelaste kaitserajatistest.

Avdijivka ümbruses käivad rängad lahingud ja kuna ka ilm on läinud kehvemaks ning maapind mudasemaks, on olukord eriti raske. Kui palju seal kumbki pool üldse edasi liikuda suudab?

Lahingute raskuskese on praegu tõesti Avdijivka piirkonnas. See on selline võtmeala, kust saab tulega kontrollida Donetski ümbrust ja seepärast on see mõlemale poolele tähtis. Lahingud on väga ägedad, aga edasiliikumine toimub sadades meetrites, nii et vallutatud või vabastatud ala suurus piirdub mõnesaja ruutkilomeetriga.

Paraku on see sõda olnud selline eelmise aasta novembri keskpaigast saadik. Kuigi rinne on juba üle aasta olnud suhteliselt staatiline, on mõlema poole kaotused suured. Ka minul on raske adekvaatselt hinnata, kui palju on kumbki pool kaotanud. Vene pool on tõenäoliselt kaotanud surnutena praeguseks umbes 160 000 kuni 200 000 inimest. Ukraina poolel on need arvud samuti väga suured. Sõjaväelaste puhul 100 000 kuni 130 000.

Kuigi viimasel ajal on olnud venelaste kaotused oluliselt suuremad kui Ukraina omad, kandis Ukraina pool jälle suvise vastupealetungi käigus tuntavaid kaotusi. Praegu ongi Ukraina taktika selline, et nad ise uut suurt pealetungi ei ürita. Võideldakse nii, et kui Vene pool saavutab mingis punktis sissemurde, siis Ukraina üritab vasturünnakutega kaotatud positsioone tagasi võtta.

Nii võideldaksegi põhimõtteliselt iga maja ja iga ruutmeetri pärast. Suuri pataljonide või brigaadidega pealetunge kumbki pool ei tee, tegevus käib ikkagi rühma ja kompanii tasemel. Pori tõttu ei ole nüüd võimalik võidelda ka mehhaniseeritult ja see omakorda raskendab mõlemal poolel lahingutegevust.

Venelaste õhurünnakud Ukraina energiataristu pihta on muutunud intensiivsemaks. Kui palju paremaks on võrreldes möödunud talvega läinud Ukraina õhukaitse?

Eelmisel talvel ei läinud asi küll nii hulluks, et inimesed oleksid surnuks külmunud, aga venelased suutsid siiski poolt Ukraina elektri infrastruktuurist kahjustada. Me juba näeme märke selle kordumisest eeloleval talvel.

Ukraina õhukaitse on küll sellel talvel parem, sest ka lääne sõjalisest abist on oluline osa läinud just Ukraina õhukaitse tugevdamiseks, aga on selge, et see ei kata kogu riiki. Kiievit ja selle lähiümbrust püütakse õhust hästi hoolikalt katta, samuti teisi suurlinnu, aga kogu riigi territooriumi on raske katta.

Eks Ukraina püüab teha nüüd mitut asja korraga. Ta püüab, nii palju kui saab, tugevdada oma õhukaitset, aga ka infrastruktuuri. Kui alajaam on purustatud, siis ei ole ju mõtet seda maa peal enam uuesti taastada. Nii ülekandeliinid kui alajaamad lähevad lihtsalt maa alla. Seal on venelastel neid raskem kahjustada.

Õnneks ei ole nad üritanud ukrainlaste käes olevaid tuumajaamu rünnata. Paraku on soojuselektrijaamad ja hüdroelektrijaamad saanud sõja käigus kogu aeg kannatada. Samasugune infrastruktuurivastane sõda tuleb tõenäoliselt ka sellel talvel.

Kas plahvatus Baikali-Amuuri raudteel võiks takistada relvatarneid Põhja-Koreast Venemaale?

See ilmselt ongi olnud selle diversiooniakti eesmärk. Loomulikult tegutseb seal ka Ukraina sõjaväeluure, aga Venemaal on siiski palju nii ukrainlasi kui Ukraina toetajaid, kes on üritanud Venemaal ja Valgevenes raudteevõrku saboteerida.

Baikali-Amuuri magistraali kahjustamine on tõenäoliselt seotud relvasaadetistega, mis liiguvad Põhja-Koreast rongidega, sest ega seal muud transpordivõimalust ole. Põhja-Korea abi on Venemaale oluline, seda ei saa kuidagi alahinnata. 

Kas järgmisi suuremaid liikumisi rindel on oodata alles kevadel?

Tõenäoliselt tuleb järgmine suurem mõõduvõtmine järgmisel suvel. Nüüd ongi küsimus, et kui see suvi ei toonud mingit otsustavat läbimurret, siis mida peaks Ukraina pool tegema, et seda läbimurret saavutada.

Siin on palju tegureid, millest kõige tähtsamad on lokaalne õhuülekaal pealetungi suunas, mida oleks vaja nii hävituslennukite kui lahingukopterite puhul. Hävituslennukite puhul on see võib-olla järgmiseks suveks saavutatav, aga lahingukopterite puhul mitte.

Siis relvaliikide palju parem koostöö, mis sõltub sellest, kuidas Ukraina pool suudab oma väljaõpet parandada. Maailmas on väga vähe armeesid, kes suudavad relvaliikide omavahelist koostööd hästi teha ja kindlasti Ukraina püüab siin õppida.

Olulised on Vene poole kaitserajatised, millest läbimurdmiseks on vaja pioneeriüksusi. Selleks, et pealetung oleks edukas, on loomulikult vaja ka laskemoona. Vaja oleks ka mingit strateegilist üllatusmomenti, aga seda on praktiliselt võimatu saavutada.

Et lõpetada positiivse noodiga, siis on Ukraina tõrjevõidu nagunii saavutanud, selle nad saavutasid kohe sõja alguses. Raske küsimus on täielik võit ehk siis kogu territooriumi vabastamine. See jääb Ukraina eesmärgiks, kui palju suudetakse selle eesmärgi poole liikuda järgmise aasta jooksul, seda on praegu väga raske ennustada.