SÕJASTUUDIO ⟩ Kalev Stoicescu: Gazasse tungimine on Iisraeli armee jaoks üliriskantne operatsioon

Iisrael ei ole siiski tunginud maavägedega Gazasse ja Hamas on vabastanud mõned pantvangid. Ukraina rindel olulisi muutusi ei ole, ekspertide arvates Venemaa enne talve suuremat pealetungi ei plaani. Nii Iisraelist kui Ukrainast räägime Postimehe «Sõjastuudios» riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehe Kalev Stoicescuga (Eesti 200).

Iisrael pole vaatamata ähvardusele maavägesid Gazasse viinud, kas see on rahvusvahelise sekkumise tulemus?

Pärast massiivset rünnakut, mille Hamas Iisraeli vastu korraldas, oli peaminister Benyamin Netanyahu sunnitud väga jõuliselt reageerima. Koheselt seati endale poliitiline eesmärk, et Hamas tuleb lõplikult hävitada. Loomulikult ei ole see saavutatav üksnes õhurünnakutega ja selliselt, et Iisraeli väed on küll Gaza sektori piiri taga, aga sisse ei lähe. Siin on suur dilemma Netanyahu, aga ka sõjaväelise juhtkonna ees, sest Gazasse sisenemine toob ühest küljest kaasa välispoliitilised tagajärjed ja konflikt laieneb veelgi. Teisalt on see üliraske ja riskantne operatsioon, sest kui väed sisse viia, on see risk ka sõjaväelastele endile, juurde võib tulla sadade kaupa haavatuid ja surnuid. See aga on Netenyahu jaoks poliitiline risk, kuna iisaraellasi on tapetuid niigi palju. Hamas võib hakata tapma pantvange ja  näidata sellest videosid. Nii et arvestada tuleb igasuguste stsenaariumite ja tagajärgedega.

Pantvange on ju siiani väga vähe vabastatud.

Eks Hamas sellega mängibki, et vabastab võib-olla nädala pärast veel kaks pantvangi, näidates sellega justkui head tahet. Paraku sellises tempos läheb mitu aastat, enne kui nad on kõik pantvangid vabastanud, kui nad seda üldse teha kavatsevad. Pantvangide hoidmine on ju nii öelda kõva valuuta, millega kaubelda. On selge, et Netanyahu ja Iisraeli valitsus ei saa seda ignoreerida ja öelda, et lähme nüüd sisse ja hävitame Hamasi vaatamata sellele, et võib-olla sadakond pantvangi ära tapetakse.

Samas pole Hamasi võimalik ka kuidagi teistmoodi hävitada?

See ongi selline dilemma ja ilmselt on rahvusvaheline surve siiski Iisraelile oma mõju avaldanud. Vahepeal tundus küll, et see on tundide või paari päeva küsimus, et maaväed viiakse sisse koos soomukite, tankide ja kõige muuga, aga seda ei ole tehtud. Nad on ikkagi äraootaval seisukohal ja saavad aru, et see on väga keeruline küsimus. Kuigi nii Ameerika Ühendriigid kui ka Euroopa Liit toetavad Iisraeli, sest Iisrael ju langes rünnaku ohvriks, aga nad ei tee seda päris tingimusteta. Ka Iisrael peab oma õhurünnakutega tagasi tõmbuma, sest mõned linnaosad on Gazas täiesti maatasa tehtud. Ka seal on mitutuhat surnut. Kogu Palestiina rahvast, kõiki palestiinlasi ei saa aga terroristideks tembeldada. Hamasi hävitamine ei tohi tähendada Palestiina rahva hävitamist. Hamasi võitlejaid võib seal olla paarkümmend tuhat ja kindlasti on neil palestiinlaste seas toetajaid, aga see ei tähenda, et kõik palestiinlased on sellised. Me peame arvestame, et see vastastikune viha ja vaen on hästi vana ning need rahvad ei hakka seal mitte kunagi sõpruses elama.

Nii et lähiajal Iisrael ilmselt ei ründa ja põhiprobleemiks jääb, kuidas anda abi Gaza sektori elanikele?

Humanitaarabi andmine on võtmetähtsusega küsimus, väravad on Egiptuse poolelt avanenud ja esimesed humanitaarabi konvoid on juba Gaza sektorisse saabunud. Kui humanitaarabi ei oleks hakatud andma, oleks inimesed hakanud lihtsalt massiliselt surema. Iisraeli edasipidine käitumine sõltub sellest, kuidas käitub Hamas. Praegu üksikud raketirünnakud veel toimunuvad. Eks Iisaral pidi ju algul jõuliselt reageerima, näitamaks Hamasile, et kui nad ründavad Iisraeli, siis saavad nende kaotused olema palju suuremad ja see peaks Hamasi heidutama

Räägime ka Ukrainast, seal pole viimasel ajal väga suuri õhurünnakuid toimunud, kas mõlemad pooled hoiavad laskemoona?

Rünnakud on siiski väga intensiivsed, venelased ründavad eriti suurte jõududega Avdijivka juures. Avdijivkast saab ilmselt järgmine Bahmut. Ta on hästi kindlustatud, sest ukrainlased on ümbrust kindlustanud ju kaheks aastat. Venelased ründavad meeleheitlikult ka Bahmuti, Lõmani ja Marjinkat. See on tõmmanud ära ukrainlaste jõude idarindele ja nad ei saa keskenduda lõunarindele. Nii et väga suuri uudiseid lõunarindelt ei ole. Nüüd ilmselt valmistutakse talveks. Ilmselt koguvada venelased rakette ja droone, et rünnata taas Ukraina energiataristut.

Miks Venelased ei ole veel energiataristut eelmise talve mahus rünnanud, kas neil pole piisavalt rakette ja droone või nad ootavad paremat aega?

Arvan et oodatakse veel, kuna on näha, et ka ukrainlastel ei õnnestu väga edeneda. Nad on küll positsioonidel Dnepri jõe vasakul kaldal, aga sealt on pidanud venelased oma vägesid ära viima. Suuri väekontingente on üle Dnepri jõe viia siiski raske. Nii et ei saa öelda, et seal oleks mingi massiivne kohalolek, et saaks sealt edasi tungida.