OTSE POSTIMEHEST ⟩ Evestus: ei ole ühtegi veenvat argumenti, et Porto Franco kohtuasi oleks tellimustöö

Porto Franco protsessis mõisteti kõik süüdistatavad õigeks, Tallinna Sadama kohtuprotsess kestab juba aastaid – kas siit võib välja lugeda, et Eesti kohtusüsteemis polegi võimalik kedagi korruptsioonis süüdi mõista või jahib prokuratuur valesid inimesi, sellest räägime endise riigiprokuröri Steven-Hristo Evestusega. 

Esimese astme kohtus õigeksmõistava otsuse saanud Porto Franco kohtuasi tõi kaasa ka valitsuse tagasiastumise, kas prokuratuur käitus seda kohtuasja püsti pannes liiga kergekäeliselt?

Seda kaasust saatsid ju suured ootused ja iga selline õigeksmõistmine on prokuratuuri seisukohalt loomulikult ebaõnnestumine ning tekitab ka küsimusi. Kui protsessiga on seotud mitmed poliitikud ja kui see on olnud lausa nii äärmuslik, et selle mõjul on toimunud valitsuse vahetus, siis on täiesti arusaadav, et tõstatub küsimus, kui sõltumatud olid prokurörid selle asja käivitamisel ja kohtusse viimisel. Tahaksin siiski meenutada, et õigeksmõistev kohtuotsus on tehtud esimese astme kohtu poolt, seda otsust pole veel tervikuna avaldatud ning põhjendustega pole saadud tutvuda. On üsna tõenäoline, et prokuratuur vaidlustab selle kõrgemas kohtuastmes. Mis puudutab poliitilist tellimustööd, millele selle kohtuasja puhul on viidatud, siis ei ole küll kõlanud ühtegi arvestatavat argumenti, mis paneks kahtlema prokuratuuri sammudes selle asja käivitamisel ja menetlemisel.

Teisalt ei saa ju prokuratuur asja käivitamata jätta kartuses, et neid võidakse süüdistada tellimustöös?

Kui prokuratuur hakkaks tegutsema hirmu ajel ehk muretseks selle pärast, mida avalikkus tema tegevustest arvab või prokurör muretseb oma maine pärast, siis see kindlasti ei oleks õige. Prokuratuuril on kohustus kohe esimesest hetkest peale asjaolusid kaaluda ja otsustada, kas need räägivad menetluse algatamise või algatamata jätmise kasuks. Konkreetsel juhul on prokuratuur teinud otsuse algatada kohtuasi ja kogu kohtueelne menetlus ongi selleks, et koguda tõendeid, mis kas kinnitavad või lükkavad ümber prokuratuuri algse versiooni. Sel puhul me näeme, et prokuratuuril kujunes algsete tõendite pinnal tõsikindel veendumus, et asi tuleb suunata kohtusse. Kõrvaline surve või erinevate huvigruppide arvamus ei tohiks kaasa tuua seda, et prokuratuur lööks käega ja loobuks menetlemisest. Pigem on oluline, et prokurörid mõtleksid kohtueelses menetluses ka selle peale, mismoodi võib asi kohtus lõppeda. Kui neil on olemas kindel perspektiiv ja nad näevad, et see asi vajab kohtulikku arutelu, siis tuleb asi ka kohtu ette viia.

Tallinna Sadama kohtuasjas palus viimane prokurör ennast taanda, kuna ta pole jõudnud põhjalikult valmistuda ja tegelikult on ka varem juba mitu prokuröri sellest kohtuasjast loobunud, miks prokurörid lahkuvad?

Lahkumise põhjused võivad olla erinevad. Viimased lahkumised näitavad tõesti, et suured asjad jäävad ilma prokurörideta. Kui lahkuvad prokurörid, kes on end mitme aasta jooksul kohtuasja nii öelda sisse õppinud ja tunnevad unepealt nende detaile, annab see tagasilöögi. Samas ei saa panna ühelegi prokurörile kohustust, et ta peaks kohtuasja kõige kiuste lõpuni viima. Teine murekoht on see, et korruptsioonimenetlused kipuvad mõnikord venima. Meil on aastatetagune näide maadevahetuse asjast, oleme näinud Savisaarega seotud asja venimist ja nüüd ei jõuta kuidagi esimeses astmes lõpliku otsuseni Tallinna Sadama protsessis. Kui avalikkusele on jäänud arusaam, et kohtuasjad venivad prokuröride lahkumise tõttu, siis on prokuratuuri asi selgitada, et kuidas on tagatud võimalikult kiire prokuratuuri poolne jätkamine.

Kas Tallinna Sadama kohtuasi üldse jõuab mingi tulemuseni või ähvardabki seda aegumine?

Ma ei ole ise selle menetluse keskel olnud, ega oska seda ka lõplikult hinnata. Selles menetluses on olnud läbi aastate üks põhiküsimusi, kas me räägime avaliku sektori või erasektori korruptsioonist. Nii et on rida õiguslikke küsimusi, mis peavad veel lahendatud saama ja mis võivad mõjutada ka asja aegumist. Tallinna Sadama kohtuasjaks on liiga palju aega kuulnud. Ka rahvusvahelised hindajad, kes uurivad meie käekäiku korruptsioonivastases võitluses, on mures, kuna me ei ole osanud leida oma riigis head lahendust, et sellised mahukad kohtuasjad saaksid võimalikult kiiresti lõpliku otsuse. Arvan, et ka ühiskond väsib pikkadest menetlustest ja ühel hetkel tekib tavainimesel tunne, et ma võin ju korruptsioonikahtlusest teada anda, aga see ei jõua ju nagunii mitte kuskile.

Väga pikalt kestnud maadevahtuse protsessis ei tulnud ju ka esimese astme kohtus süüdimõistavat otsust.

Meil ei maksa veel kellelegi joont peale tõmmata ja öelda, et prokuratuuri töö on olnud väga kehv ja halb. Meil on siiski kolmeastmeline kohtusüsteem ja maadevahetuse juhtum on hea näide sellest, kuidas esimeses astmes mõistetakse kõik süüdistatavad õigeks, aga teises ja kolmandas astmes võib see minna hoopis teisiti.

Miks menetletakse korruptsioonikuritegusid nii kaua?

Korruptsiooniasju võib menetleda ka kiiremini. Kui inimesed on oma süüga nõus, siis võivad ka korruptsiooniasjad laheneda väga kiire aja jooksul. Kui aga rääkida avaliku huvi orbiidis olevatest asjadest, millega on seotud näiteks ministrid, pankrotihaldurid, kohtunikud või poliitikud, siis on arusaam lubatavast ja keelatust tihti väga erinev ja seetõttu tekibki palju vaidlusi. Keegi ei pea ju ennast ette süüdi tunnistama, kui ta leiab, et on käitunud igati õiguspäraselt. Selliste venivate asjade puhul ei saa öelda, et süüdi on kas prokuratuur, kohus või kaitsjad. Kiire lahenduse leidmine on nende kõigi vastutus.