SÕJASTUUDIO ⟩ Indrek Kannik: kui Iisrael hakkab valimatult tapma tsiviilisikuid, võib lääne avalikkus pöörata tema vastu

Laupäeval alanud verine konflikt Iisraelis ei näita vaibumise märke. Kui palju see võib laieneda, sellest räägime Postimehe «Sõjastuudios» rahvusvahelise kaitseuuringute Keskuse juhi Indrek Kannikuga.

Kas Iisrael on nüüd juba suutnud puhastada oma territooriumi Hamasi terroristidest?

Enamik inimesi on sealt kindlasti ära, aga selle kohta, kas kõik on päriselt kätte saadud või mitte, lõplikku kindlust ei ole. Veel eile õhtul oli üksikuid kokkupõrkeid Iisraeli ja Hamasi vahel ka Iisraeli territooriumil. Nii et mõni Hamasi liige võib ennast ikka veel kusagil suvalises kohas peita, et mingil hetkel sealt, automaat käes, välja tulla ja tulistada. Lõplikult ei saa kindel olla, et plats on päris puhas, aga enamik inimesi on kindlasti läinud. 

Iisraeli pihta tulistatakse ka mujalt kui Gazast, mitmes suunas peab Iisrael seda sõda pidama?

Iisrael peab seda sõda pidama neljal suunal. Põhiline suund on Gaza, aga Iisrael peab olema valmis ka selleks, et ka Hezbollah ründab riiki põhjast Liibanoni territooriumilt. Samuti tuleb olla valmis, et rünnakuid tuleb ka Süüria territooriumilt, siiani on need olnud küll minimaalsed, aga risk on olemas. Iisrael peab olema valmis sellekski, et olukord võib väljuda kontrolli alt kogu Läänekaldal, mis on teine palestiinlaste ala. Enne viimast rünnakut keskendus Iisrael just sellele alale. Tähelepanu oli suuresti läänekaldal ja see on tõenäoliselt ka üks põhjusi, miks Gazast ja Hamasi poolt tuli üllatus.

Iisraeli pihta lastud rakettide arv oli väga suur. Kui hea on see Raudkilp, mis Iisraeli kaitseb?

Arvestades rakettide arvu, on ta ikkagi suutnud enamiku neist alla võtta, aga eks alati võib midagi läbi minna. Suurem oht on nendel aladel, mis on otse Gaza ääres. Sinna võib ka tulistada muude relvadega ja seda on juba raskem tõrjuda. Aga see Raudkilp on üsna hästi toimiv. Alati tuleb aga arvestada, et langevad rusud teevad samuti kahju. Selle näiteks, et Iisrael usub, et Raudkilp toimib, on tsiviillennunduse avatuna hoidmine. Enamik Euroopa riikide lennufirmasid ei julge sinna küll lennata, aga Iisraeli enda lennukompanii lendab igale poole Euroopasse, ka Emirates lendab Iisraeli, samuti Gruusia õhuliinid. Iisrael ei hoiaks õhuruumi tsiviillennundusele avatuna, kui nad ei oleks kindlad, et see on 99,99 protsenti turvaline.

Kui jõulised on olnud Iisraeli vastusammud?

Need sammud on jõulisemad kui tavaliste Iisraeli ja Hamasi konfliktide puhul. Konflikte Hamasiga on olnud viimase kümne aasta jooksul kolm. Iisraeli õhurünnakud Gaza territooriumile on seekord märksa tugevamad, ollakse vähem valivad objektide suhtes ja võetakse teadlikult riske, et kannatada saavad ka tsiviilisikuid. See tuleneb omakorda Hamasi rünnaku agressiivsusest ja julmusest. Seda näitas täiesti kaitsetute tsiviilisikute massiline tapmine Lõuna-Iisraelis, samuti nendest alandavate fotode avaldamine. See on andnud Iisraelile suhteliselt tugeva legitiimsuse ka vastata jõuliselt. Samas on siin alati piir, mida nad peavad jälgima. Praegu on maailma avalikkus, vähemalt lääne avalikkus üsna üheselt Iisraeli taga. Kui aga avalikule arvamusele tundub, et Iisrael on oma vastuaktsioonides läinud liiga kaugele ja tapab valimatult ka palestiinlastest tsiviilisikuid, siis see kõik võib muutuda. See on see tasakaal, mida Iisrael peab proovima jälgida.

Kes varustab Hamasi raha ja relvadega?

Ühe toetaja, kelle puhul erilist kahtlust ei ole, on Iraan. Raha võib aga tulla paljudest Araabia riikidest, isegi ilma nende riikide ja valitsuste toetuseta. Kui me mõtleme ajaloos tagasi kasvõi Al Qaedale, siis arvestatavad finantseerijad tulid ju Saudi Araabiast, kuigi Saudi Araabia valitsus ja riigivõim sellega seotud ei olnud. Samas kuninglikule perekonnale lähedal seisvaid rikkaid inimesi oli seal toetajate hulgas küll ja küll. Samasugust asja võib juhtuda ka Hamasi puhul, aga see ei tähenda, et Saudi Araabia või Araabia Ühendemiraadid riigina neil taga oleksid. Seda kindlasti mitte. Iraani puhul saame seda üheselt välja tuua. Kindlasti saavad nad mingit emotsionaalset toetust ka Egiptuselt. Egiptus on ju tegelikult praktiliselt ainuke riik, kellega on neil piir ja sealt tuleb kindlasti läbi mingi hulk relvastust. Osa relvadest pannakse ilmsel kokku kohapeal. Tulevad mingid komponendid, mis muudetakse relvadeks alles Gaza sektoris endas. Venemaa käitumine on esimesel viiel sõjapäeval olnud ikkagi kaldu Hamasi poole. Venemaa on irvitanud ja tundnud kahjurõõmu Iisraeli ebaõnnestumiste üle sõja esimestel tundidel ja rääkinud Ameerika Ühendriikide süüst, kes pole pühendanud ennast Lähis-Ida rahuprotsessile. Ametlikud isikud on teinud seda pisut ettevaatlikumalt, aga propagandistid on teinud seda palju avalikumalt, nahaalsemalt ja julgemalt. Venemaa ise on aidanud Hamasi ilmselt läbi Iraani. Venemaal endal nii häid ligipääse sinna ei ole.