OTSE POSTIMEHEST ⟩ Allar Jõks: olen Siim Kallasega nõus, president on valinud poole, aga see on põhiseaduse pool

Riigikogu võime võtta vastu otsuseid on oluliselt vähenenud. Kes otsustab siis, kui parlament seda teha ei suuda ja kas selline olukord on ohuks demokraatiale, sellest räägime Postimehe otsestuudios endise õiguskantsleri Allar Jõksiga. 

Millise pilguga te vaatate seda, mis riigikogus toimub, kas meil on demokraatia kriis?

Vaatan riigikogus toimuvat kahelt seisukohalt, ühelt poolt vabariigi kodanikuna, kes on valinud riigikogu ja kellel on oma ootused ja teisalt juristi ning riigiõiguse asjatundjana. Jutud sellest, et põhiseadus on kriisis või demokraatia on kriisis, on minu arvates natuke ülepingutatud, värvi on liiga palju. See aga ei tähenda, et mulle praegu riigikogus toimuv meeldiks. Minu arvates on vaatepilt masendav, sest see, mis Toompeal toimub, on märk parlamentaarse kultuuri puudusest, parlamentaarse kultuuri kriisist.

Nii et teie näete parlamendis eelkõige kultuurikriisi?

Just ja seetõttu on ka riigiõiguslikke vahendeid selle probleemi lahendamiseks väga raske leida, sest me ei kujuta ju ette, et seadusega oleks võimalik kompenseerida nigelat riigimehelikkust või kasinat lastetuba.

Ometi on riigikogu juhatus leidnud nipi, kuidas saaks edasi töötada, kuigi opositsiooni hinnangul on see õigusvastane. Kuidas teile tundub, kas see, kuidas riigikogu juhatus obstruktsioonikatsest läbi laveerib, on õiguspärane?

Riigikohus andis oma 22. juunil tehtud otsusega mõista, et peamine väärtus on riigikogu toimimine ja riigikogu toimimise eest vastutab teatud ulatuses ka riigikogu juhatus, kelle on vastavad volitused tulenevalt riigikogu kodu- ja töökorra seadusest. Laias laastus võib öelda, et riigikogu juhatus selles riigikohtu poolt lubatud raamistikus toimetabki ja kui ta ei toimeta, siis loomulikult on võimalus jälle riigikohtusse pöörduda. Minu teada on selliseid kaebusi sinna ka esitatud ja esitatakse kindlasti ka edaspidi.

Riigikogu esimees kutsus eile kokku ekspertkogu, et küsida spetsialistidelt nõu, kuidas parlament saaks edasi töötada, millised olid teie ettepanekud?

Mina jagasin selle probleemi kaheks. Üks probleem on, et riigikogu on ummistunud eelnõudest ja arupärimistest, mille ainsaks eesmärgiks on parlamendi töö takistamine. Probleemi lahendamiseks mina väga head õiguslikku vahendit ei tea, seal tuleks leida poliitiline kokkulepe. Olulisem küsimus on, kuidas vältida tulevikus olukorda, kus tekib vajadus selliseks obstruktsiooniks, mis toob kaasa parlamendi töö sisulise seiskamise. Selleks tuleks aga vaadata, millal on obstruktsiooni kasutatud. Esimene juhus on see, kui obstruktsiooni kasutatakse oma maailmavaateliste seisukohtade või nende puudumisel dogmade kaitsmiseks. Teised juhtumid on sellised, kus obsruktsiooni kasutamiseks puudub igasugune mõistlik eesmärk ja ainuke huvi on see, et mida halvem, seda parem ja millega püütakse demokraatlikust parlamendist elujõudu välja lasta, et siis saaks öelda, et parlament on saamatu ja me vajame mingisugust muud lähenemist. Nendele kahele obstruktsiooni põhjusele peab väga jõuliselt vastu hakkama. Minu ettepanek oligi, et vaja oleks täpsustada või anda parlamendi juhatusele selgemad volitused, mida teha, et pidurdada olukorda, kus tuuakse seaduseelnõusid, mille eesmärk on töö takistamine. Omaette probleem on, mida teha parlamendiliikmetega, kes eiravad oma ametivannet ja kelle eesmärk on vaikimisi põhiseaduslikku korda lõhkuda. Neile põhjustele kindlasti mingit õigustust ei ole. Aga on ka kolmas juhus, kus mina ütlen, et obstruktsioon võib olla põhjendatud. See on siis, kui valitsuskoalitsioon lükkab turbomenetlusel läbi parlamendi kõikvõimalikke kiireid eelnõusid, mille puhul ei ole analüüsitud mõjusid ega kaasatud huvigruppe. Antud juhul oli minu ettepanek, anda parlamendi vähemusele õigus pöörduda riigikohtusse, kui nad leiavad, et mingi seaduse menetlemisel on menetlusreegleid rikutud.

Kui keerulisse olukorda satub president, kui võimuliit on siiski sunnitud obstruktsiooni tõttu võtma eelarve vastu usaldushääletusega. Riigipea tõenäoliselt ei saa rahuliku südamega pealt vaadata kui nii tähtsa dokumendi vastuvõtmisel arutelu ei toimu.

Usaldushääletuse kuritarvitamine on väga ohtlik. Riigikohus ütles ka, et parlamentaarset demokraatiat ohustab nii piirideta obstruktsioon kui ka eelnõude vastutustundetult tihe usaldushääletusega sidumine. Seetõttu ma arvan, et president ütles väga õigustatult, kui ta 27. juunil kuulutas välja 8 seadust, mis olid usaldushääletusega seotud, et ta kahtleb, kas see on ikka põhiseadusega kooskõlas. President on põhiseaduse valvur ja vabariigi valitsus ei tohiks siduda usaldushääletusega eelnõusid põhjusel, et tal on väga kiire. Minu lootus on, et vabariigi president kasutab seda võimu, mis tal on ja jätab mõne seaduse välja kuulutamata, kui see seotakse jälle usaldushääletusega. Vastasel juhul me seda ringi tegelikult ei peata.

Ka president on sattunud löögi alla, näiteks ütleb Siim Kallas «Maalehele» antud intervjuus, et president ei tohiks valida pooli. Kas Alar Karis on valinud poole?

Olen seekord Siim Kallasega nõus, president on valinud poole, aga ma ütleksin, et president on valinud poole, milleks teda kohustab põhiseadus. President on valinud põhiseaduse poole. Kui keegi tahab siin rääkida sellest, et president valib sellises olukorras opositsiooni või koalitsiooni poole, siis see on täiesti vastutustundetu. Need on omakasust lähtuvad hinnangud ja neid ei tohiks karta.