OTSE POSTIMEHEST ⟩ Martin Helme: pessimistliku stsenaariumi järgi jätkab Kaja Kallas kevadeni, optimistliku järgi on aasta lõpuks läinud

Võimuliit soovib võtta eelarve vastu usaldushääletust kasutama, on see võimalik ja kuidas võiksid eelarvearutelud riigikogus toimuda, sellest räägime Postimehe otsesaates EKRE juhi Martin Helmega. 

Kas võimuliidul on võimalik võtta eelarve vastu usaldushääletust kasutamata?

Ma ei näe küll võimalust, et nad saaksid eelarve ilma usaldushääletuseta vastu võtta. Siin on mitu asja - esiteks on eelarve ise halb, kõik need maksutõusud, mis seal sees on ja kõik need rumalatest kohtadest kärpimised. Eriti häirib mind investeeringute portfell. See mis sinna sisse on pandud pole mitte Eesti majandust toetav, vaid pikas plaanis pigem kahjustav. Kui keegi kujutab ette, et ainult eelarve on võimalik vastu võtta usaldushääletusega, siis arvestada tuleb sellega, et eelarvega koos käib veel terve rida seadusi, ilma milleta ei ole võimalik eelarvet vastu võtta. Ma arvan, et valitsusel seisab siin ees ikkagi väga raske tõehetk, kas panna viis-kuus erinevat seadust enne aasta lõppu usaldushääletusele või siiski võtta tõsiselt seda, mida me oleme kevadest saadik rääkinud. Meil on riigikogus väga tõsine vastasseis paari väga olulise tänaseks vastu võetud seaduse üle ja lisaks veel ka menetluses olev vihakõne seadus, nii et nende seaduste juurde tuleb tagasi minna, muidu ei ole võimalik tavapärasel normaalsel viisil edasi toimetada.

Homseks on riigikogu esimees kutsunud kokku ekspertide komisjoni, et otsida lahendusi patiseisu ületamiseks parlamendis, on see hea mõte, otsida lahendust väljaspool riigikogu?

See on puhas PR tegevus. Ma ei tea, miks ta seda teeb, riigikogu tänane juhatus on ju juba leidnud võimaluse, nad lihtsalt rikuvad seadust. Nad rikuvad riigikogu kodukorda, nad rikuvad põhiseadust, nad ei pea kinni tähtaegadest, nad ei pea kinni korrast ja nad ei pea kinni sellest, kuidas komisjonis asju menetletakse. Meil sisuliselt ei kehti täna riigikogu kodukord, me töötame mingisuguses reeglitevälises või postdemokraatlikus parlamendis, kus lihtsalt jõud ja numbrid otsustavad kõike. Ma ei tea, miks nad kutsuvad kokku mingisuguse järjekordse jutukoja. Mina sinna ei lähe, sest mul ei ole mitte midagi kuulata endiselt reformierakondlaselt Märt Raskilt ja mul ei ole mitte midagi kuulata endiselt sotsist spiikerilt Nestorilt. Ma ei tea, mida nad seal rääkima hakkavad, nii et rääkigu omavahel.

Nii et teie arvate, et eelarve puhul pole mõtet oma ettepanekuid teha?

Ma olen riigikogus kolmandat koosseisu, olen ise ministrina eelarvet teinud ja olnud rahanduskomisjonis ning ei ole veel näinud oma pika karjääri jooksul poliitikas seda, et opositsiooni ettepanekud parlamendi menetluses eelarvet oluliselt muudaks. See ei käi niimoodi, et eelarve jõuab riigikogusse ja siis me arutame ning parendame seda. Eelarve on ikkagi kokku pandud valitsuse poolt, see ongi valitsuse vastutus. Riigikogu annab valitsusele kulutada nii ja nii palju. Tänase riigieelarvega on see probleem, et ei opositsiooni ega koalitsioonisaadikud saa aru, millistele kulutustele nad loa annavad. Peaaegu 700 leheküljeline riigieelarve ei ütle meile, kuidas hakkab täitevvõim seda raha kasutama. Parlamendil puudub igasugune arusaamine ja võimalus seda näha või kontrollida.

Sedapuhku on tegemist kärpe-eelarvega, paraku neid kärpekohti leitud ei ole, kust oleks võimalik kärpida?

Kärpida saab igast kohast, aga need kärped, mida saab teha kõikvõimalikes asutustes ja ministeeriumides, on siiski väikesed summad. Printimispaberi, pastakate ja uute arvutite pealt kokkuhoid on ka kokkuhoid ja see on mõtteviisi küsimus, aga riigieelarve mõistes räägime siiski väikestest summadest. Riigieelarve on peaaegu 20 miljardit ja kui me siit 600 tuhat ja sealt 20 tuhat kokku hoiame, siis see probleemi ei lahenda. Riigieelarve kokkuhoiukohad on tegelikult ikkagi need suured tükid ja need suured tükid on loomulikult investeeringud, mis tekitavad minus väga suurt muret. Teine on Ukraina toetamine. Kui eelmisel aastal oli Eesti riigieelarve miinus 1,6 miljardit, siis ligi miljard sellest oli meie abi Ukrainale. Kui nüüd Kaja Kallas ütleb meile, et makse tuleb tõsta, siis võiks ta ausalt ka öelda, et üks osa sellest maksu tõstmisest on see, et samal ajal kui tema teeb oma mehega Venemaal äri, pannakse Eesti maksumaksjale suuremad koormised, et ta saaks rääkida, kui tubli Ukraina toetaja ta on. Eesti rahvalt tuleks küsida, kas me tahame selle pärast suuri maksutõuse.

Olete üritanud kiusata Kaja Kallast riigikogus mitmel moel, ometi jätkab ta peaministrina, kui kaua võiks Kaja Kallas veel peaminister olla?

Pessimistliku stsenaarium kohaselt kuni kevadeni. Optimistliku stsenaariumi järgi on aasta lõpuks läinud. Ühel hetkel hakkab poliitiline gravitatsioon tööle. Armastasin lapsepõlves vaadata Loony Tunesi multikaid, kus koiott jooksis üle kalju ääre ja tükk aega veel jalad käisid ning siis alles kukkus. Praegu on selles olukorras Kaja Kallas, ta on juba üle kuristiku ääre, jalad käivad, aga veel ei ole kukkuma hakanud. Poliitiline gravitatsioon hakkab alati tööle, Reformierakonna toetus on languses ja jätkab langust. Reformierakonna valitsusliikmete toetus on samuti kriitilise piiri peal. See reaalsus hakkab ühel hetkel kohale jõudma ka riigikogu saali. Kuigi Reformierakond on osav oma erimeelsusi varjama, on pahameel Reformierakonna sees selle pärast, kuidas seda asja tehti, päris suur. Kogu Vene kaubandus, see vassimine, mis on järgnenud, see täiesti ebaadekvaatne reaktsioon, selline teismelise tütarlapse pirtsutamine, alates sellest, et president on šaakal ja ajakirjanikud on šaakalid ja opositsioon on nagunii šaakalid ja kõik kiusavad teda. Ka eelarve peegeldab peaministri ribadeks lastud autoriteeti valitsuses. Lisaks on meil rahandusminister, kes lihtsalt ei käi teemast üle.