Ukraina rünnakud Krimmi vastu muutuvad üha tõsisemaks. Kuna Krimmi õhutõrje on kehv, kardavad venelased Ukraina armee maabumist Krimmi läänerannikul. Kas see võiks lähitulevikus juhtuda, sellest räägime Postimehe «Sõjastuudios» sõjanduseksperdi ja riigikogu liikme Leo Kunnasega.
SÕJASTUUDIO ⟩ Leo Kunnas: venelased ehitavad teise ja kolmanda kaitseliini vahele veel üht kaitseliini
Ukrainat küll tulistatakse Krimmist droonide ja rakettidega, samas pole venelaste enda olukord Krimmis sugugi lõbus, kui palju nad peavad end seal praegu täiendavalt kindlustama?
Ukrainlaste süvaoperatsioonide võimekus on kasvanud, nende tulelöögid ulatuvad nüüd kaugemale, kuna nad siiski on saanud liitlastelt vastavaid relvasüsteeme ja nad on suutnud ka oma droone arendada. Nii et kõik Ukrainaga piirnevad Venemaa oblastid on olnud ukrainlaste sihtmärkideks. Krimm ise sõltub väga palju Kertši sillast. Venelaste jaoks on Krimmi olukord läinud halvemaks, kuna Ukraina tulelöögid tabavad Krimmi, kas või näiteks see viimane tulelöök, mis anti Venemaa Musta mere laevastiku staabi pihta.
Kas venelased ehitavad Krimmi täiendavaid kaitserajatisi kartuses, et ukrainlased võivad lähitulevikus Krimmi läänerannikul maabuda?
Iga vähegi strateegilist mõtlemist omav sõjaväelane kindlustaks igal juhul Perekopi piirkonna ja kogu Krimmi põhjakalda, et juhul kui Ukraina pool peaks saama läbimurde Hersoni või Zaporižžja oblastis, oleksid neil uued kaitsejooned valmis. Venelased on ehitanud väga intensiivselt kaitseliine Lõuna-Ukrainasse. Neil on seal kolm peamist kaitseliini, pluss palju vahepealseid tugipunkte. Viimase paari nädala jooksul on satelliidipiltidelt näha, et teise ja kolmanda kaitseliini vahele on Venemaa relvajõud rajamas veel ühte kaitseliini. Pealetung on seal problemaatiline eelkõige selle tõttu, et puudub vähemgi üllatusmoment. Venelased ootavad läbimurdekatset ja seetõttu kindlustamine jätkub ning moodsate tehniliste vahenditega ehk siis koppade, ekskavaatorite, kraanade ja betoonplokkidega on väga kiiresti võimalik ehitada ulatuslikke kaitseliine. Muidugi kasutavad venelased laialdaselt miine, nii tankitõrjemiine kui ka ka jalaväemiine.
Kui tugev on see täiendav kaitseliin, mille venelased on jõudnud rajada teise ja kolmanda kaitseliini vahele?
Rajatis iseenesest ei sõdi, rajatis vajab üksusi, millega neid mehitada. Venelastel ei paista reservid veel lõppevat. Nad kas tõmbavad vägesid tagasi esimeselt kaitseliinilt või toovad mujalt juurde. Ma kahjuks sellist olukorda, et kaitseliinid jääksid tühjaks ja neid ei oleks võimalik mehitada, ei näe. Kui need ehitatakse, siis seda kontrollitakse nii käsirelvade kui tankitõrjerelvadega. Tulega lähidistantsilt ja sama moodi kaugtulega ehk suurtüki ja reaktiivlaskeseadeldiste tulega kaugemalt. Kõik see moodustab üsna keerulise kompleksi ja sellest on raske läbi murda.
Ukrainlasi kimbutab pidevalt laskemoona nappus, kas sellele võiks paista mingi lahendus?
Lahendus on selles, et nii Ukraina kui lääneriigid peavad tootma laskemoona mitu korda rohkem, kui nad praegu suudavad. Venemaal ei olnud küll sõja alguses strateegiat, aga nüüd hakkab nende strateegia välja kooruma praktilistest tegevustest. Totalitaarsed režiimid on alati olnud võimelised mobiliseerima kiiremini nii materiaalset kui inimressurssi. Venemaa suutis eelmisel aastal tõenäoliselt toota umbes 2 miljonit mürsku, tuleval aastal kasvab nende võimekus ilmselt 3 miljonini. Nüüd ongi küsimus, mida suudab Euroopa ja mida suudavad Ameerika Ühendriigid ning kuidas suudab Ukraina ise järgmisel aastal laskemoona toota. Ma kardan, et need kogused ei ole kordades suuremad. Tootmist suudavad hüppeliselt kasvatada vaid riigid, kes on pidanud oma geograafilise asendi tõttu olema valmis sõdimiseks, nagu Iisrael ja Lõuna-Korea. Neil on laskemoonavarusid ja nemad on ka need, kes suudavad tootmist kiiresti kasvatada, et täita tellimusi, mida nii Ukraina kui Euroopa riigid esitavad.
Ukrainas hukkus juba teine eestlane, kui palju sõdib seal eestlasi ja kuidas kasutab Ukraina väejuhatus seal sõdivaid välismaalasi?
Me ei tea sellest väga palju. On mitut tüüpi üksusi, mis koosnevad välismaalastest. Teatud üksused ongi formeeritud mingi rahvuse baasil. Näiteks valgevenelastel oli pataljonisuurune üksus, nüüd püütakse kasvatada seda rügemendisuuruseks. Me teame, et grusiinidel on oma üksus. Oma üksus on ka tšetšeenidel. Tšetšeenid ei sõdi ainult Vene poolel, neid on ka Ukraina poolel ja neil on seal mitu pataljonisuurust üksust. Lisaks on võõrleegion, kuhu on koondatud ilmselt suurem osa erinevatest riikidest pärit välismaalasi, kaasa arvatud eestlasi. Samuti on välismaalased, kes võitlevad otse Ukraina üksuste koosseisus. Kui palju Ukrainas välismaalasi sõdib, ei ole teada, sest neid, kes Ukrainale kaasa tunnevad, on palju. Ka meie kaasmaalasi on seal kindlasti rohkem kui kaks.