OTSE POSTIMEHEST ⟩ Mart Soonik: peaministri reaktsioonidest võisid ajakirjanikud välja lugeda, et neid peetakse rumalaks

Kuigi avalikkuses oodatakse pigem Kaja Kallase tagasiastumist, on peaminister mitu nädalat kestnud skandaali vältel kindlalt teatanud, et ei näe endal mingit süüd ja jätkab ametis. Kes võiks anda peaministrile nõu selles olukorras käitumiseks ja millel võiksid säärased nõuanded tugineda, sellest räägime kommunikatsiooniekspert Mart Soonikuga. 

Kas peaminister Kaja Kallasele on antud nõu mitte mingil juhul tagasi astuda?

Alati tuleb hinnata, millised on riskid ja millised ootused on loodud avalikkuse jaoks. Ootuste mittetäitmine on vast kõige suurem risk. Juba Kaja Kallase esimestest väljaütlemistest oli näha, et riskidega ei olnud arvestatud. Kõik küsimused tulid ootamatult ja reaktsioonid olid sellised, millele puhul ei osatud ette näha, kuidas avalikkus need vastu võtab. Kui küsida seda, kas on antud nõu mitte tagasi astuda, siis siin tuleb eristada kahte kommunikatsiooni liiki. Üks on erakondlik kommunikatsioon ja teine avaliku sektori kommunikatsioon. Erakondlik kommunikatsioon näeb ette üksteiselt punktide äravõtmist ja mängulisust, see on peaaegu nagu meelelahutustööstus. Tänasel päeval ei oodata seal enam riigimehelikkust. Meil on siin nii tublisid välismaiseid eeskujusid, aga me näeme sama ka oma erakonnamaastikul, kus ühtegi süüd omaks ei võeta ja rünnatakse neid, keda on võimalik rünnata. See ju konsolideerib toetajaskonda ja vaenlased on nagunii vaenlased. Näeme praegu seda ju ka reitingutest, skandaal ei ole reitingutele kuigivõrd mõjunud. Avaliku sektori ja ka suurte eraettevõtete kommunikatsioon on teistsugune, seal pööratakse märksa enam tähelepanu eetilisusele ja ka aususele, nii et seal oleks taoline käitumine võimatu. Kaja Kallase puhul võib see olla erakondlik kommunikatsioon, aga see võib olla ka isiklik otsus.

Kui eeldada, et see on erakondlik otsus, siis Reformierakond on ju püüdnud end vastandada seesugusele käitumisele, kus end kunagi süüdi ei tunnistata ja pigem süüdistatakse teisi. Kas sedapuhku hakati ka ise niiviisi käituma, sest midagi targemat ei osatud teha?

Kui vaatame esimesi intervjuusid, siis seal pigem ei oodatud rünnakut. Poliitik on ka ajakirjanike jaoks mõnes mõttes siiski pjedestaalil, temaga ollakse enamasti viisakas. Ajakirjanik muutub kurjaks siis, kui ta saab aru, et teda lollitatakse. Peaministri esmased reaktsioonid paistsid ka ajakirjandusele sellised, et neid peetakse rumalaks. Sel hetkel tõepoolest vallandub inimeses see, kes ta tegelikult on ja ta kas võitleb või põgeneb. Käitub nii, nagu ta on harjunud tegema lapsepõlves, siis kui teda milleski süüdistati. Selle juhtumi puhul tulid avalikkuse jaoks paremini mõistetavad jutupunktid peaministrilt alles nädal pärast skandaali puhkemist, alles siis ütles ta, et tal on kahju. Samas nii see ei jäänud, sest näiteks komisjoni ees paistis ikkagi silma pigem mängulisus ja selline kes- keda-suhtlus.

Kas peaministri imago oleks tõesti kehvem, kui ta jääks komisjonis küsimustele vastates soliidseks ja asjalikuks, mitte ei paneks samaga vastu?

See kahtlemata ei oleks kehvem. Ma ei ole küll kunagi olnud erakonna kommunikatsioonijuht, aga ma tean, et neil on raske töö. Siduda mängulisust ja meelelahutuslikkust riigimehelikkusega on üpris keeruline. Mina olen olnud avaliku sektori kommunikatsioonijuht ja mina ilmselgelt niisugust nõu ei oleks andnud. Oleksin just nimelt palunud olla napisõnaline, aga ikkagi vastata küsimustele, jääda soliidseks, mitte hakata lapse tasandil loopima tagasi seda palli, mis ette söödetakse.

Kas sellisest olukorrast, kus välja on tulnud nii palju erinevaid tõendeid, on üldse võimalik viisakalt välja tulla, kas keegi suudab anda sellist nõu, kuidas käituda, et rünnakud Kaja Kallase vastu lõpeksid, ilma et ta peaks tagasi astuma?

Raske öelda, kuna me ei tea, milliseks kujuneb peaministri toetajate hoiak ja kui palju teda nõustatakse kui peaministrit ehk kui avaliku sektori kõrgeimat juhti või kui palju soovitatakse tal käituda nagu erakonnajuht. Need käitumismustrid võivad olla täiesti erinevad. Rollid on segamini ja ma ei tea, kas on võimalik sellest jõuliselt välja tulla probleemi pisendades ja uute teemade juurde tulles. Oleme näinud, et skandaalide puhul töötab ka mõningane eetrivaikus, nii et võib-olla tõesti on praegu võetud see taktika, et küll aeg parandab haavad ja lähme edasi uute teemadega. Umbes selliselt, et toome uut värsket peale, näete meil on siin olulisel kohal linnapeaga seonduvad skandaalid ja olulisel kohal on praegu ka Keskerakond. Ma arvan, et see lootus on.

Seda on ju ka näha, sest kuna sel nädalal toimusid Tallinnas tipptasemel rahvusvahelised üritused, siis peaminister oligi pildis juba uute teemadega.

Täiesti õige, see töötaks, kui ei oleks seda nii-öelda kiuslikku ajakirjanikku, kes muu hulgas küsiks ikka ja jälle ka selle skandaali kohta või kui ei tule juurde uusi detaile. Poliitik ju töötab poliitilise kapitali nimel ja see poliitiline kapital on meie hääled, meie toetus talle. Juhul kui toetusega midagi ei juhtu, siis tal ei ole põhjust nii-öelda ratsionaalsel tasandil tagasi astuda. Küll on aga selleks põhjust emotsionaalsel tasandil, kui ta on aru saanud, et on petnud ootusi, mille ta on ise kõrgeks ajanud.