OTSE POSTIMEHEST ⟩ Kaspar Oja: kärbetest ja olemasolevatest maksutõusudest eelarve tasakaalu viimiseks ei piisa

Valitsus on asunud arutama tuleva aasta eelarvet ja nelja aasta eelarvestrateegiat. Millised piirid seavad eelarve koostamisele viimased majandusnäitajad ja kus võiksid olla kärpekohad, sellest räägime Eesti Panga ökonomisti Kaspar Ojaga. 

Kui vaatame ümbritsevat majanduskeskkonda, siis millega tuleb valitsusel eelarvet kokku pannes kõige enam arvestada?

Kui me vaatame, mida järgnevaks neljaks aastaks prognoositakse, siis kõige suurem probleem paistab olevat mitte lähiaeg, vaid see, mis jääb kolme-nelja aasta kaugusele. Need defitsiidid, mida rahandusministeerium prognoosib, on vaatamata juunikuus vastu võetud meetmetele ikkagi väga suured. Me räägime sellest, et eelarvedefitsiit saab olema pidevalt neli protsenti aastas, mis viitab sellele, et mingisugune maksudebatt seisab veel ees.

Nii et lisaks neile maksudele, millest on juba räägitud, tuleb meil arvestada veel uute maksudega?

Need maksud, millest on juba räägitud, on paraku väga väikese mõjuga võrreldes sellega, milline on prognooside järgi defitsiit. Kui vaadata, mis on ajaga muutunud, siis palju on küll räägitud sellest, et kaitsekulud on meil võrreldes eelmise kümnendiga protsendi võrra SKPst suuremad, aga tegelikult palju suurem mõju tuleb erinevatest sotsiaalkulutustest. Tervishoiukulutused on kusagil protsent SKPst suuremad ja sotsiaalkulutused kokku on umbes poolteist protsenti SKPst suuremad. Nii et kaitsekulutuste tõstmine põhjustab vaid osa sellest eelarvedefitsiidist, mis tulevikus ees ootab.

Kas sellest kärpenumbrist, mille rahandusminister on välja öelnud, piisab?

Kui vaadata mastaape, siis ei ole realistlik saavutada eelarve tasakaalu nende kärbetega. Isegi kui eesmärgiks ei seata seda, et vaja oleks saada jagu kogu sellest defitsiidist, mis on 4 protsenti SKPst ja eelarve jääb mõningasse miinusesse, ei ole see ikkagi realistlik ning ilmselt on vaja mingeid maksutõuse. Arvestada tasuks, et tulenevalt koalitsioonilepingu lubadustest on ilmselt mingit lisaressurssi vaja. Näiteks eestikeelsele haridusele üleminek eeldab, et ette on vaja valmistada rohkem õpetajaid ja see eeldab mingeid kulutusi, mida ei ole veel piisavalt arvesse võetud. Kui mõelda kärpekohtade peale, siis ilmselt on selliseid madalal rippuvaid õunu, nagu mingisugused meediakampaaniad, mille olemus on küsitav, et milleks avalik sektor sellega tegeleb. Need võiks näiteks ära jätta. Samas ei anna see siiski väga suurt kokkuhoidu. Kui sellise kampania hind on näiteks 50 000 eurot, mis tegelikult on ju väga suur summa, siis eelarve mõttes on see ikkagi väga väikene. Selline lihtne asi, mida esialgu väga palju ei märgata, on igasugused tegevused, mis on suunatud ettevõtluse välismaale viimisele ehk ekspordi toetamisele. Näiteks mingisuguste välisesinduste kinnipanek, mis võib küll olla lühiajaliselt lihtne teha, aga pikaajaliselt on sellel mõju, sest Eesti ettevõtetel on siis raskem välisturgudele minna. Ma arvan, et kärpimise juures tasuks mõelda sellelegi, kuidas praegusest olukorrast välja tulla. Praegust majandusolukorda iseloomustab see, et enam-vähem korras on olukord teenindussektoris, aga selgelt halvasti on tööstussektoris ja ehitussektoris. Probleeme on mitmesuguseid ja küsimus ongi selles, kuidas majandus uuesti kasvama panna, et need meie jaoks olulised harud kriisist välja tuua. Paraku ka see vajab kulutusi. Majandusele oleks avaliku sektori eelarvega vaja hagu juurde anda, aga kuna eelmistel aastatel on lükatud kulud kõrgele, tuleb hakata hoopis kärpima. Tõenäoliselt need uued kärped mingil määral halvendavad majandusolukorda ja vähendavad majanduskasvu.

Mitmed ministrid on öelnud, et palku kärpida ei tohiks. Kas palkade kärpimisest on üldse abi?

Avalik sektor on tõepoolest vedanud viimasel ajal palgakasvu, aga selle palgatõusu taga on suuresti valdkonnad, mis on ühiskonnas olnud alamakstud, needsamad õpetajad ja päästetöötajad. Nende palga küllaltki kiire tõstmine tundub olevat ka suure osa valijate jaoks õiglane. Sageli näidatakse palkade puhul näpuga ministeeriumitöötajatele, sest nemad on need kõige nähtavamad avaliku sektori töötajad, aga tegelikult enamikus ministeeriumides pole kiiret palgakasvu olnud. Võiks muidugi arutada, kas mingisugune palkade struktuur on läinud avalikus sektoris paigast ära, aga ma kaldun arvama, et mingisugust suurt kärpimise allikat seal tegelikult ei ole.

Kui räägitakse, et kärbime tegevuskulusid, mida siis õigupoolest kärpida saab?

Ma arvan, et neid liigse kulutamise kohti on igas valdkonnas ja need leiab ka üles. Samas kahtlustan, et mastaap, mida seal kärpida annab, ei ole võrreldav sellega, mida tegelikult eelarves tuleks kokku hoida. Kindlasti tuleb kärpida, kindlasti tuleb üle vaadata kohad, kus absurdselt palju kulutatakse, aga kindlasti ei ole realistlik sealt nii palju kokku hoida, kui oleks tarvis eelarve tasakaalu viimiseks.

Kui palju sellest kurikuulsast automaksust abi oleks?

Sõltub sellest, missugune see maks lõpuks tuleb. Kindlasti oleks sellest kasu eelarve tasakaalu poole liikumisel, aga loomulikult tervet defitsiiti see kinni ei pane. Automaksu puhul oleks kasulik rääkida otse ja ausalt sellest, et tegelikult on seda maksu vaja eelarveolukorra parandamiseks, mitte lihtsalt rääkida keskkonnasoovidest. Need on olulised, aga neid saab ehk lahendada ka teiste meetmetega. Automaksu tegemisel oleks vajalik mõelda, mis saab siis, kui meil enam sisepõlemismootoriga ja diiselmootoriga autosid nii palju ei ole ja me peamegi hakkama maksustama elektriautosid. Elektriautode väljajätmine selle maksu alt, nagu on mõnes arutelus pakutud, tõenäoliselt pikas plaanis hea mõte ei ole. Selles eelarvedefitsiidis me näemegi probleeme, millele on arenguseire tähelepanu juhtinud – meil on vananev ühiskond, meil on suurenev surve sotsiaalkulutustele ja neid inimesi, kes saavad maksukoormust kanda, jääb vähemaks, kui just suurt sisserännet ei tule.