OTSE POSTIMEHEST ⟩ Kristina Kallas: hariduses tuleb kärpida muude kulude arvelt, palgad peavad pigem tõusma

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas(Eesti 200) rääkis Postimehe otsesaates, et kärpida tuleb kõigil, aga haridusvaldkonnas ei tähenda see, et minnakse palkade kallale. Tema sõnul peavad palgad pigem tõusma.

Tulite just valitsuse kabinetiistungilt, kus arutati eelarvet, kui suur tuleb kärpimine ja kui palju see haridusvaldkonda puudutab?

Ma ei ole murelik selles mõttes, et me ei saaks olemasoleva rahaga hakkama, sest haridusse minev raha, ei ole väga väike, see on üle kuue protsendi SKP-st. Kui me kõrvutame seda muude kuludega, siis on see tegelikult pärsi suur osa riigieelarvest. Murekohaks on, et meil on väga palju seda raha, mis läheb betooni, kuna Eestis on palju koolihooneid, mis vajavad ümberehitamist ja me vajame ka uusi koolimaja. See on nõukogude aja pärand, millega me jätkuvalt tegeleme. Soome näiteks paneb eelarvest haridusse sama suurusjärgus summa, aga nemad saavad endale võimaldada teatud innovatsiooni ja palgakõrgendusi. Meil läheb 60 protsenti mujale ja ainult 40 protsenti inimestesse, nii et peame selle proportsiooni teistmoodi tööle saama. Seega ei ole minu ülesanne käia riigieelarvest raha juurde lunimas, vaid hariduses tuleb panna rohkem raha inimestesse ja see paraku tähendab kärpekohti valdkonna sees betooni ja muude kulude pealt.

Kas see üleüldine kärpimise number käidi täna välja?

Ikka käidi, me oleme ju võtnud eesmärgiks kärpida järgmisel aastal vähemalt 50 miljonit, aga järgneva nelja aasta jooksul on see kärbe oluliselt suurem, see on üle 200 miljoni. Enamus valdkondi, sealhulgas ka haridusvaldkond ei kärbi inimeste palku. Sealt me kärbet ei tee, meil on muud kulud ja sealt tuleb need kärpekohad ka leida. Meil on eesmärk palkasid pigem suurendada.

Kooliaasta algab reedel, kas meil on piisavalt õpetajaid, keda klassi ette saata?

Üleriigiliselt mina seda seisu täpselt ei tea, ma tean, mis seis on riigikoolides. Avame tänavu viis uut riigigümnaasiumi. Need on küll väga suured koolid, aga õpetajate puudust hetkel ei ole, kõik kohad on täidetud. Rääkisin eelmisel nädala ka paari Tartu koolijuhiga, kes ütlesid, et nendel olid isegi teatud kohtadele päris korralikud konkursid ja nad saavad õpetajaid valida. Suurem mure on kindlasti maapiirkondades väikeste koolidega, sest neil ei ole õpetajale pakkuda täiskoormust ning kui palk on liiga väike, siis inimesed otsivad endale muu töökoha. Kuueklassiliste koolide puhul oleme selle mure toetusmeetmega lahendanud. See meede ongi mõeldud klassiõpetaja puudu oleva täiskoha palgakulu katteks.

Kui palju on väikekoolide toetamiseks kavandatud raha ja kas sellest jätkub?

Raha on kavandatud kolm miljonit igal aastal ja arvestades, et toetusmeetmele kvalifitseerub 20 väikest külakooli, jääb sellest kolmest miljonist isegi üle. Samas teevad omavalitsused tulevikus tõenäoliselt koolivõrgureforme veel, nii et ilmselt tuleb 20 taolist kuueklassilist kooli juurde. 

Oleks ju tore, kui kohalik kogukond ja omavalitsus saaksid kaubale, kas kooli on vaja või mitte, Metsküla kool on siin kurb näide, kuidas kaubale ei saadud.

Selle juhtumi puhul ei ole kahjuks ka haridusministril mitte mingisugust võimalust sekkuda, et seda otsust muuta. Meil on omavalitsused koolipidajatena autonoomsed ja saavad otsustada, kus on kool ja kus ei ole kooli. Samas on meil on olemas juhend, mille alusel omavalitsused saavad teha otsuseid koolide sulgemise kohta ja see juhend on täna liiga üldsõnaline ning jätab omavalitsustele väga suure võimaluse, teha ilma igasuguste mõõdikuteta poliitiline otsus, et kool meile ei sobi ja me paneme selle kinni. Plaanime seda juhendit väga põhjalikult täpsustada, et panna kirja, mis peab olema tagatud enne kui kool kinni pannakse ja millised mõjud tuleb ära hinnata. Teine sarnane murekoht puudutab eestikeelsele õppele üleminekut. Seaduses on kirjas, millal üleminek algab ja mida tuleb selleks teha. Kui aga koolipidaja ja kool otsustavad, et nad ei lähe eestikeelsele õppele üle, siis haridusminister ei saa tänase seaduse järgi mitte midagi teha. Meil on poliitiliselt üleval küsimus, et kas koolivõrgu lõplik otsus on ministeeriumil ja riigi tasandil või see jääbki kohalikule tasandile.

Olete mõned Ida-Virumaa koolid võtnud riigi omandusse, kas see on näide, et kohalik omavalitsus ei saa koolipidamisega hakkama?

Riik võtab 1. septembril üle viis Ida-Virumaa kooli, kuna ei ole kindel, et need venekeelses keskkonnas asuvad eestikeelsed koolid püsima jäävad. Omavalitsuste poolt tulid signaalid, et neil ei ole võimalik koole pidada. Riigi strateegiline huvi aga on aga, et sellised, eestikeelsed koolid Ida-Virumaa venekeelses keskkonnas ikkagi püsiksid.

Kui murelikult te Tallinna poole vaatate, ka pealinnas ei soosi kohalik omavalitsus venekeelsete koolide tegevuse lõpetamist?

Meil on koostöö Tallinnaga läinud paremaks, otsime koos lahendusi. Tallinn küll tõstatab murekohti, mille puhul ma näen, et need on kõikides kohalikes omavalitsustes, aga Tallinnaga on olnud pikka aega vägikaikavedu, et kelle vastutada need murekohad on. Minule on jäänud aeg-ajalt selline tunne, et neid murekohti lükatakse meelega ministeeriumi kaela, kuigi need on tegelikult koolipidaja vastutada. Tallinnas öeldakse, et nemad ei saa mitte midagi teha, nemad ei saa eestikeelsele õppele üle minna, sest ministeerium ei lahenda nende probleeme. Oleme ministeeriumi poolt vastu tulnud ja öelnud, et otsime siis koos lahendusi, me aitame teil need probleemida lahendada ja Tallinn on sellega kaasa tulnud. Seega jään ma kergelt optimistlikuks selles suhtes, et ka Tallinn on järgmise õppeaasta algul valmis selleks, et me läheme eestikeelsele õppele üle. Samas on Tallinna mured on väikesed võrreldes sellega, millega seisavad silmitsi Ida-Virumaa omavalitsused.