SÕJASTUUDIO ⟩ Rainer Saks: lõunarindel on initsiatiiv ukrainlaste käes

Kui palju on ukrainlased lõunarindel edasi liikunud ja millised on võimalused oluliseks läbimurdeks, sellest räägime Postimehe «Sõjastuudios» julgeolekuekspert Rainer Saksaga.

Öösel tabas Venemaa pealinna uus droonirünnak, droonidega on rünnatud viimastel päevadel teisigi paiku ning pihta saanud isegi pommituslennukid Tu-22.

Lennukid on pihta saanud kahel lennuväljal, üks neist asub Kaluuga oblastis ja teine Novgorodi oblastis Soltsõ lennuväljal ning see on juhtunud kahel päeval järjest. Need Tu-22 lennukid on käinud kogu aeg ka Ukrainat pommitamas, nii et kahe lennuki kaotus on Venemaale päris suur kaotus. See küll ei lõpeta rünnakuid, aga minu teada Venemaa neid lennukeid praegu juurde ei ehita.

Moskvas on tegemist natuke teistlaadi droonirünnakutega, mille eesmärk tõenäoliselt ei olegi midagi väga tabada, pigem tekitada psühholoogilist survet. Venemaa õhukaitse siiski üritab nendega kuidagi toime tulla, aga mõni droon ikkagi jõuab kuhugi. Plahvatused on muutunud Moskvas igaöiseks ja lennuväljad on sunnitud oma töö katkestama. Eile näiteks seisati lennuliiklus kaks korda. Kuna Moskva rahvusvahelised lennuväljad on riigile tähtsad, tekitab see loomulikult päris tõsiseid probleeme. Moskva puhul on siiski kõige olulisem elanike psühholoogiline mõjutamine ja tõestamine, et Venemaa ei suuda kaitsta Moskva õhuruumi piisavalt.

Kas siis venelased oma lennuvälju kaitsta ei suuda?

Droonirünnakute puhul Venemaa territooriumile ongi kõige olulisem nende psühholoogiline mõju, sest Venemaa ju teatas sõja alguses oma kodanikele üsna kindlas toonis, et Venemaa territooriumi see sõda ei puuduta ja ei saa mitte kunagi puudutama. Lisaks sellele oli ähvardus, et juhul kui Venemaa territooriumi rünnatakse, on sellel väga tõsised tagajärjed. Nüüd on rünnakud Venemaa territooriumile muutunud argirutiiniks. Rünnatud on ka olulisi sõjalisi objekte ja strateegilisi lennuvälju, mida peaks kõigi vahenditega kaitsma, paraku see ei õnnestu. Kindel on see, et Venemaa on viinud ikkagi valdava osa oma sõjalisest võimekusest rindele ja seal on seda ka väga palju kaotatud, nii et lihtsalt ei jätku enam. Venemaa sõjaväe juhtkonna jaoks on praegu kõige olulisem kaitsta oma logistikateid ja vägede paiknemist Ukraina läheduses, paraku ei õnnestu ka see. Nii et Venemaa ei saa unistadagi hetkel sellest, et ta võiks hakata pidama laiamahulist sõda lääne suunal või veel mõningaid riike rünnata. On näha, et Venemaa sõjalised võimed ei ole selleks kuigivõrd tõhusad.

Suurbritannia luure hinnangul loob Venemaa Lõuna-Ukrainasse veel ühe armee, kas neil on põhjust karta, et ukrainlased korraldavad lõunas pealetungi?

Ukrainlaste eelis on see, et nad saavad liigutada oma reserve erinevatesse rindelõikudesse kiiremini. Venelaste ees on neil vähemalt nädalane eelis. Venemaa taktika on ilmselgelt selliselt üles ehitatud, et nad üritavad Bahmutis ja sellest põhja pool oma positsioone tagasi võtta ja selleks on sinna koondatud palju vägesid. Taolise koondumise eesmärk on, et Ukraina tooks lõunast väed ära. Lõunas on venelased keskendunud kaitsele. Numbrid on väga erinevad, aga pakutakse, et põhjas on kuskil üle 100 000 Vene sõduri, mis on märkimisväärselt suur number, aga pealetungi pole nad suutnud sellele vaatamata korralikult käima saada. Lõunarinde osast on andmeid, et sealgi on üle 100 000 sõduri, Donetski piirkonnas on sama palju ning lisaks veel väed, mis paiknevad Krimmis ja vahetult piiride lähedal. Venemaa jaoks on lõuna maismaakoridori kaitsmine Krimmiga ikkagi väga suur prioriteet ja sealt märkimisväärselt vägesid teistesse piirkondadesse viidud ei ole. Mida Ukraina on teinud, ta on lõhkunud Vene poole logistikat, nii et Vene vägede juurdetoomine lõunasse on muutunud palju keerukamaks. Lõpuks võidab ikkagi see, kes suudab teise poole logistika ja reservide kohaletoomise muuta väga raskeks.

Lõunarinne on küll kaugel Aasovi merest, aga ta pole väga kaugel ühendusteedest.

Ukraina siiski ulatub neid ründama ja Venemaa jaoks on see väga tõsine probleem. Ukraina ei ole saavutanud veel seda, et tema vägedel oleks totaalne ülekaal tulejõus, aga sinnapoole liigutakse. See kaalukausside muutus on ikkagi nähtav, veel kolm-neli kuud tagasi oli Vene suurtükivägi ukrainlaste omast aktiivsem, praegu on lõunarindel aktiivsem pool Ukraina.

Ukraina on saanud kinnituse, et nad saavad F-16 hävitajad ja mitmed riigid on teada andnud, et hakkavad Ukraina piloote välja õpetama, kusjuures piloodid peaksid olema välja õpetatud järgmise aasta alguseks. Kas see on nüüd päris kindel?

See protsess on osutunud ikkagi palju komplitseeritumaks, kui alguses arvati. Probleem olnud ka selles, et eriti just USA-s ja Saksamaal on osutunud selle otsuse tegemine väga raskeks. Liiga pikka aega on peetud täiesti mõttetuid vaidlusi ja see on protsessi pidurdanud. Samuti ei ole olnud tugevat initsiaatorit, kes seda veaks. Ka Ukraina on hinnanud üle oma võimekust need lennukid kasutusele võtta. Juba see, et Ukraina piloodid saadetakse kõigepealt inglise keele kursustele, näitab, et tegelikult see valmisolek ei ole ikkagi selline, nagu ukrainlased algul reklaamisid. Tähtis on, et Ukraina selle uue lennuväe endale saab. Kohe kindlasti ei õpetata välja kõiki piloote, väljaõppeprotsess saab olema pidev ja kestab aastaid ehk seni kuni Ukraina enda akadeemiates suudetakse neid välja õpetama hakata. Kuigi me võib-olla sõjas veel niipea neid lennukeid ei näe, siis Venemaa sõjalises planeerimises tuleb arvestada sellega, et jõudude vahekord muutub pidevalt ka tehnoloogilisel poolel rohkem Ukraina kasuks ja Ukraina ei vaja enam sellist massiarmeed, et seista vastu Venemaa rünnakutele. Venemaa jaoks on see ikkagi väga tõsine heidutus.