OTSE POSTIMEHEST ⟩ Maris Lauri skandaalsest uuringust: sellist asja ei oleks tohtinud kunagi juhtuda

Isamaa erakonnaga seotud Pere Sihtkapital sai rahvastikuregistrilt tuhandete lastetute naiste andmed, kuna viitas, et see on Tartu Ülikooli uuring. Kas isikuandmed on liiga kergesti kättesaadavad, sellest räägime Postimehe otsesaates endise justiitsministri, riigikogu liikme Maris Lauriga (RE).

Kuidas on siiski võimalik, et üks sihtasutus saab niisama lihtsalt kätte tuhandete inimeste isikuandmed?

Mulle tundub, et siin on väga palju küsimusi. Seadus ütleb, et selliseid delikaatseid andmeid saab kätte üksnes riigiasutuse huvides või olulistes avalikes huvides. Seetõttu ongi paika pandud reegel, et neid saab ka teadusuuringuteks, aga sellisel juhul antakse andmeid ainult ülikoolidele. Ajakirjanduses avaldatust tuleb aga välja, et sedapuhku on üks eraasutus teinud ligipääsu saamiseks ülikooliga näilise lepingu. Teiseks on selliste andmete kasutamiseks alati nõutav eetikakomitee nõusolek ja seda ei ole saadud. Just eetikakomitee annab hinnangu, kas taolist uuringut on konkreetse teadustöö jaoks vaja, milliseid andmeid on vaja, kuidas neid andmeid küsitakse, kuidas neid hoitakse ning kuidas neid kasutatakse. Paraku jäi see etapp läbimata. Samas on see etapp oluline ka teadlaste endi jaoks, sest järsku on analoogseid uuringuid juba kusagil tehtud ja nendest ei olda lihtsalt teadlik. Samuti on tähtis vaadata, kuidas on küsimused esitatud, äkki on need küsitletavale solvavad või teda alandavad, mis ongi praegusel küsitluse puhul juhtunud. Kerkib ka küsimus, kuidas saadi andmed rahvastikuregistrist ilma eetikakomitee nõusolekuta kätte ja kas rahvastikuregister andis need tõesti välja heas usus, et nõusolek on olemas. Ilmselt tuleks rahvastikuregistri protsessid üle vaadata, et mõista, kas keegi eksis protsessi vastu. Sellist asja ei oleks tohtinud kunagi juhtuda.

Rahvastikuregistri puhul on nii, et inimene saab teatud juhtudel oma andmete andmise küll ära keelata, aga mitte alati. 

Riigi funktsioonide täitmiseks ei saa inimeste andmeid päris kinni panna. Kui me näiteks lähme maksuametisse, siis läbi selle ju toimub meie identifitseerimine. Küll aga saab panna kinni erasektorile andmete andmise. Ma arvan, et iga inimene peab mõtlema, kas ta tahab, et teda mingitesse uuringutesse kaasatakse. Tõsise teaduse jaoks on tähtis, et ligipääs inimestele andmetele oleks siiski olemas, sest nii saab uuringutesse kaasata õigeid inimesi. Oluline on uurida ka perepoliitika küsimusi, et teada saada, miks osal inimestel on rohkem lapsi ja osal vähem ning mõnel ei ole neid üldse. Loomulikult on selles valdkonnas väga tundlikke küsimusi, mille puhul tuleb olla ettevaatlik. Just seetõttu on toodud sisse sellised autoriteedid nagu ülikoolid. Kui ma lähen küsimusele vastama ja näen, et seda tehakse Tartu Ülikooli egiidi all, on suhtumine teine, kui siis, kui sellist küsitlust teeb poliitiliselt kallutatud eraasutus. Ühiskonnale on väga kasulik, et selliseid küsitlusi tehakse, samas tuleb väga täpselt läbi mõelda, kuidas seda teha. Reeglid on välja mõeldud selleks, et need, keda küsitletakse, ei tunneks end puudutanuna ja ka teadlase töö kohta ei saaks pärast öelda, et see on tehtud üle nurga või et ta on kallutatud. Mulle tundub, et sellel konkreetsel juhul on eksitud peaaegu igas aspektis ja minu jaoks täiesti arusaamatu, kuidas see on võimalik.

Sotsiaalmeedias on see vahejuhtum kõvasti kirgi kütnud ja on ka välja toodud, et kui küsimused on ebameeldivad, kas siis ei tohi üldse perepoliitikat uurida.

Eetikakomitee ülesanne ongi vaadata küsimused üle ja kui tundub, et nad võivad kedagi häirida, tuleb nad ümber sõnastada. Kohe küsimustiku algusesse tuleks panna viide, et kui tundub, et küsimus on kohatu või sellele ei soovita vastata, võib selle kas vahele jätta või kogu küsitlusest loobuda. Samuti peab inimene täpselt aru saama, milleks tema andmeid kasutatakse. Nii palju kui mina selle uuringu küsimusi näinud olen, olid need külmad ja ebapiisava selgitusega. Olen näinud ühte sotsiaalmeediapostitust, et inimesele on helistatud ja küsitud, et miks te pole vastanud ja see on juba häiriv. Inimesel oli kindlasti põhjus, miks ta seda ei teinud ja nüüd tullakse temalt isiklikult küsima, järelikult on inimese isiklikku tegevust jälgitud. Tekib küsimus, miks me peame tegema nii isikliku küsitluse ja miks ei saa seda teha täiesti anonüümselt.

Kui selge on täna see, mis argumentidega rahastas küsitlust tegevat Pere Sihtkapitali Eesti riik ja miks küsis raha riigihaldusminister?

Ilmselt ei pandud riigikogu rahanduskomisjonis lihtsalt tähele, milleks riigihaldusminister raha küsis. Äkki seal oli mingi regionaalne mõõde. Nii et ma tahaks täna ministri käest küsida, mida tema raha küsides mõtles ja kui täpselt leping sõlmiti. Kui puhtalt perepoliitilisi küsimusi vaadata, siis need on sotsiaalministeeriumi valdkonnas ja ma ei ole nõus väitega, et valitsus ei ole sellega tegelnud. Meil on rahvastikupoliitika valitsuskomisjon ja nii palju kui mina tean, teevad nad uuringuid perepoliitika kohta. Ma loodan, et riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjon arutab seda teemat just selleks, et saada selgitusi. See ei ole kellegi süüdistamine, vaid soov saada aru, miks see leping sõlmiti, kas sihtasutusele seati ka mingid tingimusi ja mis tingimused need olid. Arvan, et endisel ministril on ka ebamugav ja kui ta selle asja ilusti ära seletaks, on meil ehk kõigil kergem.