OTSE POSTIMEHEST Ruth Kastanje: ka valgele kärbseseenele on olemas vastumürk, aga õiget aega ei tohi maha magada

Ulla Länts
, ajakirjanik
Copy

Eestis juhtub aastas üle 3000 haiglaravi vajava mürgistusjuhtumi, seejuures on üllatuslikult tõusutrendis alla aasta vanuste laste mürgistused. Kui ohtlik on alanud seenehooaeg ja millal tormata mürgistuse kahtluse korral EMOsse ning millal helistada infotelefonile 16662, sellest räägime Postimehe otsesaates mürgistusteabekeskuse õde-konsultant Ruth Kastanjega.

Eestimaalased on hästi enesekindlad seenekorjajad, metsast tullakse enamasti suurte korvidega, kui sageli järgneb seenesöömisele telefonikõne mürgistuskeskusesse, et mul on nüüd halb olla?

Seenekõnesid tuleb meil iga päev kolm-neli tükki ikka, helistavad inimesed, kes kes järgivad seda mõistlikku nõuannet, et kui sul tekib kahtlus, siis küsi.

Aga kahtlus tekib seetõttu, et sõin seenekastet ja nüüd tunnen ennast halvasti?

See on kõige laialtlevinum põhjus, et peale seente söömist tekkis halb enesetunne ja nüüd on küsimus, kas sellised sümptomid võiksid olla seotud seentega või on tegemist mingisugune muu tervisehäirega. Helistavad ka inimesed, kes on juba osa seeni ära söönud ja siis vaatavad veel kasutamata toorestele seentele peale ja tekib küsimus, kas need ikka olid kõik õiged. Äkki peaks midagi tegema, sest need vist küll söögiseened ei ole. Ja siis muidugi lapsed, järsku märgatakse, et kahtlasel seenel on pisikesed hambajäljed peal.

Kui paljude sääraste telefonikõnede peale muutub kõne vastuvõtja kohe ärevaks, et tegelikult olukord on hull ja nüüd oleks sellele aadressile kõige kiiremas korras kiirabi tarvis?

Päris selliseid rahutukstegevaid kõnesid, kus tekib tunne, et need võiksid olla eluohtlikud seened, on vähe. Taolisi mürgistusi on meil aasta peale kümmekond.

Milline on lootus ellu jääda, kui keegi on kogemata kombel söönud ära valge kärbseseene, on sellele vastumürki või pole siis enam midagi teha?

Vastumürk on täiesti olemas, see töötab hästi ja on Eestis kättesaadav juba aastaid. Ka see, kui vastumürki kohe käepärast ei ole, pole ka veel maailma lõpp. Me ju ravime seda, mis inimese organismis toimub ja siis tuleb ravida natuke teiste vahenditega. Nii valgete kui roheliste kärbseseente puhul on kõige hullem, kui inimene magab maha õige hetke. Igasugune ravi, igasugune vastumürk on ikkagi suunatud sellele, et organismis toimuvat kahjustust tõkestada ja piirata. Pahasti on siis, kui inimene on selle aja, kui oleks veel midagi tõkestada ja piirata, lihtsalt istunud kodus ja oodanud, et äkki tal läheb iseenesest paremaks. Siis võib see asi lõppeda maksasiirdamise järjekorraga.

Kui pikk on õige aeg?

Erinevate asjade puhul on see erinev, aga üldreegel on, et mida kiiremini sekkutakse, seda väiksem on kahjustus. Alati ei vajagi olukord vastumürki ja mitte kõigile ainetele ei ole vastumürki, aga kodustes oludes on kaks väga head ainet, mis peaaegu kõige vastu aitavad – need on vesi ja aktiveeritud süsi. Mida kiiremini süsi organismi saab, seda rutem hakkab ta endaga mürki siduma.

Nimetasite, et on juhtumeid, kus vanemad panevad tähele, et mingisugusel kahtlasel seenel on pisikesed hambajäljed peal ja statistika ütleb, et väikelastega juhtunud mürgistuste arv on kasvanud. Ilmselt pole laste puhul süüdi ainult seened?

Meie põhiklientuur ongi kuni nelja-aastased lapsed ja nende vanemad. Mürgistusjuhtumeid selles vanuses lastega tuleb sageli ette seetõttu, et see on lapse arengu normaalne etapp, kus ta imiteerib täiskasvanut ja tahab teha kõiki neidsamu tegevusi, mida teeb täiskasvanu. Imiteerib igasuguste purkide avamist, purgist söömist, toidu valmistamist ja selle käigus liiguvad suhu niisugused asjad, mis ei peaks tegelikult suus käima või mida tuleks enne suhu pistmist kuidagi töödelda. Natuke raskem grupp on need päris väikesed ehk alla üheaastased lapsed, kes loogika järgi võttes ei peaks küll enne poolt eluaastat ise mitte midagi kätte saama ja ometigi nendega asjad juhtuvad. Asjad juhtuvad aga seetõttu, et nende vanemad on lihtsalt väsinud ja hajevil ning on pannud asjad valesse kohta. Sageli lapsed ei võta ise midagi, vaid täiskasvanu annab talle mingisuguse ohtliku asja.

Seened ei kasva ju ainult metsas, hoovid on samuti tundmatuid seeni täis.

Seetõttu ongi oluline, et inimesed teaks, mis nende hoovis kasvab ja see ei puuduta ainult seeni. Kui ei oska ise öelda ja mükoloogiaalased teadmised pole suured, siis meil on taimede osas selline abiline nagu google, aga taime võib ka välja kaevata ja minna botaanikaaeda näitama. Seenedki võib õige rakursiga üles pildistada ja teadjamate käest küsida, et mis taimed need on. Kas see tuleks kindlasti kogu juurestikuga välja kaevata ja ära likvideerida või on see miski enam-vähem süütu, mis pole küll maitsev, aga midagi hullu ka ei põhjusta.

Kas inimesed oskavad mürgistustelefoni üles leida?

Iga aastaga järjest rohkem. Seda me näeme ka oma kõnede arvu kasvamise pealt, et nad on sellest kuulnud ning teavad, et selline telefon nagu 16662 on olemas ja sinna saab helistada ning küsida. On oluline, et tõesti ohtliku olukorra puhul saaks ise alustada õige ning adekvaatse esmaabiga kohe, kui asi on juhtunud, et ei pea jääma ootama. Maakohta võib kiirabi jõuda alles poole tunni pärast, aga järsku saaks selle asjaga kohe ja praegu midagi teha. Võib-olla saab kiirabikutse üldse ära hoida, kui see on suhteliselt süütu asi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles