OTSE POSTIMEHEST ⟩ Reinsalu: ei ole normaalne, et president jätab visiite ära

Ka eilne riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni koosolek ei toonud presidendikantselei rahastamisskandaali suuremat selgust. Kas nüüd tuleb lihtsalt rahulduda asjaosaliste selgitustega ja kogu lugu unustada või saab tõe väljaselgitamiseks veel midagi teha, sellest räägime erikomisjoni juhi Urmas Reinsaluga (Isamaa). 

Kas te ise saite komisjoni eilse koosoleku tulemusena natuke targemaks?

Mitte niivõrd, et oskaksin teha lõplikku järeldust. Esile kerkisid põhimõtteliselt erinevad versioonid sellest, mis juhtus ja mõlemad on äärmiselt kahetsusväärsed.

Väga kahetsusväärne oleks siis, kui selguks, et presidendi kantselei oma rahastuse suurendamiseks kauplekski seadustega. Päris selliselt ei ole küsimust keegi siiski püstitanud?

Selliselt on küsimuse konkreetse isiku kohta püstitanud rahandusminister. Teema kerkis ju plahvatuslikult avalikkuse ette eelmisel reedel ja mina küll ei saanud eile selgust, mis oli see ajend, miks see sellisel kujul välja toodi. Rahandusminister on öelnud, et tema järeldus vestlusest Toomas Sildamiga oli, et need asjad on kimpu seotud, kusjuures temaga olid ühendust võtnud mitmed teisedki isikud, kes mõjutasid teda samamoodi selle teemaga seotult eelarveraha eraldama. Kui see rahandusministri hinnang on objektiivne, on see väga tõsine probleem. Teine versioon on, et kas see on Reformierakonna või rahandusministri poliitiline survestamine presidendi institutsiooni suunal, aga see on sama tõsine probleem.

Kas probleem on nii tõsine, et sellega peaksid tegelema uurimisorganid?

See probleem on nii tõsine, et me vajame selgust. Juhin tähelepanu, et praegu on ju kerkinud tohutu pundar huvide konflikte. Presidendil ei ole täna võimalik täies mahus oma välissuhtluspädevust täita. Presidendi visiit Austraaliasse jäi ära, aga Austraalia on üks suuremaid Ukraina abistajaid nii sõjaliselt kui majandustoetuse mõttes. Presidendi kantselei direktori kinnitusel on ära jäänud teisigi reise. Nüüd oleme olukorras, kus sama rahandusminister peab presidendi kantseleiga läbirääkimisi uue aasta eelarve üle, samal ajal kui tänavune välissuhtlus on paralüseeritud. Nii et kindlasti vajame selgust, kes mida tegi ja kas see on õigusvastane. Rahandusministri sõnul on võimalik, et see on õigusvastane, aga siis peaksid seda uurima uurimisorganid. Riigi usaldusväärsuse miinimumnõue on, et me saaksime aru, mis juhtus ja lahendaksime selle nõnda, et põhiseaduslikud institutsioonid suudaksid normaalsel tasemel funktsioneerida. Rahandusministri versiooni järgi oli kaks kuud teada, et selline asi toimus, kuidagi vaiba alt seda klaariti ja siis korraga pandi avalikkuse ette. Kui niisugune tõsine süüdistus on kõlanud, siis tuleb seda lahendada põhiseaduslike institutsioonide juhtide tasemel.

Kas põhiseaduslike institutsioonide rahastamist saaks korraldada ka nii, et nad ei oleks nii sõltuvad rahandusministeeriumist?

Me võime ju ükskõik milliseid reegleid teha, aga see on küsimus kultuurist. Meil ei ole aastaid niisugust käekirja ilmnenud. Mis puudutab põhiseaduslike institutsioonide rahastamist, siis on küll välja toodud, et sellega ei peaks tegelema valitsus, vaid parlament, aga kui kellelgi on juba riigis enamusjõu kehtestamise ambitsioon sellisel moel, et hakata põhiseaduse väliselt institutsioone survestama, siis seda jõudu on võimalik realiseerida ka parlamendi rahanduskomisjonis läbi häälteenamuse.

Kõige parem oleks, kui nii riigiasutused kui põhiseaduslikud institutsioonid saaksid oma eelarvega hakkama, olete ise olnud presidendi kantselei direktor, kui keeruline seal eelarvet planeerida on?

See oli rohkem kui 20 aastat tagasi, Lennart Meri ajal. Olemuslikud ülesanded said igal juhul täidetud ja vahel küsiti raha juurde ka valitsuse reservist. Mulle ei meenu küll ühtegi näidet sellest ajast, küll aga meenuvad mulle näited Kersti Kaljulaidi puhul, kus oli nii ÜRO Julgeolekunõukogu tegevus, eraldi visiidid ja üritused, näiteks Kolme mere algatus ja selleks küsiti raha juurde. Kuigi valitusel ei olnud mäletatavasti ka siis just roosilised suhted presidendiga, aga kordagi ei kerkinud üles niisugust asja, et ärme anna presidendile raha, siis ta äkki on vaguram või midagi taolist. Ma ei näe seda, et praegune president oleks hakanud meeletult raha kulutama. Praegu on olnud hinnatõusud, president on teinud oma ametiaja jooksul NATO riikidest välja vaid ühe visiidi, paraku püütakse näidata, nagu käituks president kuidagi raiskavalt, laristavalt või vastutustundetult. Ma ei ole sellega nõus. Väärikale riigile ei ole normaalne, et president jätab visiite ära ja et Kaubandus-Tööstuskoda toetab 20. augusti vastuvõttu. Ma küll väga tunnustan selle eest Kaubandus-Tööstuskoda, aga kuidas me oleme niisugusesse olukorda jõudnud. Arvan, et see ei ole riigile väärikas käitumine, mis on praegu välja kujunenud.

Tõstatunud on ka küsimus, et äkki ongi president Eestile liiga kallis ja selle institutsiooni peaks asendama millegi muuga?

Selle pakkus välja Igor Gräzin ja ta on seda aastaid teinud. Usun, et väikeriigis on oluline selline arbiitri roll, kelle puhul me eeldame sõltumatust. Presidendi välissuhtlus on siiski väga tähtis. Riigipea pagunitega esindaja saab kõrgetasemelisi kohtumisi lihtsalt oma staatuse tõttu, see on väga oluline väikeriigi ressurss suhtlemises. Seda juhtumit pean ma eriti halvaks just nimelt riigipea sõltumatuse seisukohalt. See tegelikult tabab presidendi institutsiooni südamesse, sest kui sõltumatus seatakse kahtluse alla või keegi püüab sellega manipuleerida, siis see moonutab presidendi institutsiooni tuumolemust. Me eeldame, et president teeb oma otsused sõltumatult ja oma objektiivse äranägemise järgi. Kui nüüd keegi püüab sellega kas manipuleerida või on selle institutsiooni usaldus seatud ka rahalise piiramise mõttes surve alla, siis ma arvan, et see on tõsine probleem. Kui küsida, kas parlamentaarses riigis on riigipea institutsioon mõistlik, siis ma arvan, et on. Valitsused tegutsevad valimistest valimisteni, aga presidendi vaade on pikem. Riigipead on Eestile vaja ja tema diskrediteerimine ning pädevuse ahendamise katse läbi rahastamise piiramise ei ole minu arvates sobiv.

Kas te usute, et Reformierakond üritab tõesti presidendile kohta kätte näidata?

Ma arvan, et see kahtlus on pädev ja kui see kahtlus on esile kerkinud, siis ma soovin otsida argumente, mis selle ümber lükkaksid. Kuigi see nii-öelda mõjuvõimuga kauplemise kaasus kerkis esile juba maikuu keskpaigast, sai avalikkus sellest teada 24 tundi pärast seda, kui president oli teinud oma ametiaja kõige kriitilisema osunduse, mis puudutas automaksu ja seeläbi ka rahandusministrit. Reformierakond reageeris sellele väga valuliselt, nii et just Reformierakond ja rahandusminister peavad selgitama, miks see just nüüd esile kerkis.