OTSE POSTIMEHEST ⟩ Michal: hea, et lätlased on suutnud Air Balticut hoida, aga sellel on ikkagi hind sealse maksumaksja jaoks

Eelmisel nädalal teatati lennufirma Nordica halvast majanduslikust seisust. Miks Eestil lennundusäri ajamine ei õnnestu ja kas kulutused konsultatsioonifirma palkamiseks on mõistlikud, sellest räägime kliimaminister Kristen Michaliga (RE). 

Veel maikuus arvati, et Nordical läheb hästi. Kas keegi tõesti ei aimanud, et tegelik olukord on vastupidine?

Juuli alguses tulid ettevõtte mai ja juuni majandustulemused ja just siis hakkas pilt avanema sellisena, nagu me täna näeme. Eelmise aasta lõpus oli tehtud otsus laieneda ja ma saan ainult eeldada, et laienemisplaan võeti ette heas usus, et ettevõttega on võimalik edasi minna. Praegu tundub, et kui ettevõte oleks jäänud senise tegevuse juurde ehk teenindanud seniseid kliente, oleks kõik läinud kenasti ja ehk oleks teenitud isegi väikest kasumit. Laienemisplaanide tulemusena ei suudetud ilmselt teenindada uusi kliente ja ka vanad jäid unarusse. Nii ongi praktiliselt teenitud iga kuu mõni miljon miinust. Kui varem oli hinnang, et igal juhul tasuks Nordica erastada, siis see hinnang jääb samaks. Riigil on ikkagi mõtet hoida ainult neid ettevõtteid, mis lahendavad mingeid olulisi turutõrkeid, on strateegilise või julgeolekukaalutlusega. Allhankeid tehes Nordica nendele kriteeriumitele ei vasta.

Nii et Eesti riik sellist ettevõtet ei vaja?

Kui meenutada, siis Nordica asutamisel oli ühiskonnaga kaks kokkulepet – et Nordica tagab Tallinnast lendamise ja saab majanduslikult ise hakkama. Mõlemat kokkuleppe poolt on tänaseks rikutud. Kuna informatsioon on üsna värskelt kohale jõudnud, siis oleme alustamas ettevõttes erikontrolli, nõukogu on vabastanud juhatuse ja palganud ka kriisimeeskonna, mis on päris kallis, 190 000 eurot kuus. Loodetavasti õnnestub ettevõte stabiliseerida, aga valmis tuleb olla ka selleks, et tagajärg võib olla oluliselt halvem. Minu seisukoht on, et kui me tahame maksumaksja rahaga Eestis lendamist toetada, siis pigem tuleks panustada lennujaama.

Mis on siiski ettevõtte juhi Jan Palmeri ootamatu lahkumise taga? Ta ju läks vahetult enne kehvade majandustulemuste teatavaks saamist.

Erikontroll peabki andma vastused küsimustele, mida teadis juhtkond majandusolukorrast ja mis olid nende plaanid. Enne kui erikontroll algatati, sai küsitud ka juhatuse käest, et milline on nende plaan olukorra lahendamiseks ja see plaan oli siiski eeskätt seotud sellega, et maksumaksja raha sellesse ettevõttesse juurde panna. Ütlesin, et minu meelest see ei ole tõenäoline, kuna meil on riigis praegu siiski kärpeplaanid, mitte see, et doteerida ettevõtlust kusagil mujal. Ettevõtte juhil olid lahkumiseks ilmselt omad põhjused, aga kindlasti on ta näinud ka vaeva, et tuua siia erinevaid ühendusi. Erikontroll peab selgitama kõik asjaolud välja ja siis me saame anda hinnangu.

Jan Palmer juhtis ka põhja läinud Estonian Airi, ilmselt talle selle ettevõtte puhul midagi pahaks ei pandud, muidu ei oleks teda ju taas toodud meie lennuettevõtet juhtima?

Estonian Airi lõpp oli ju tingitud sellest, et läbi aastate sai ta riigiabi ja Euroopa Komisjon luges selle lubamatuks riigiabiks. Erinevalt tänasest Nordicas teenindas Estonian Air siiski Eesti inimesi, siia tulevaid lendajaid ja majandust. Jan Palmer üritas seda ettevõtet stabiliseerida ja mulle tundub, et see tal ka õnnestus. Seda, miks ta siia tagasi kutsuti, tuleb küsida nendelt, kes Palmeri palkasid, nagu ka seda, miks tal lubati olla samal ajal teise ettevõtte nõukogus, millega konkureeriti hangetel. Selliseid asju oleks pidanud ikkagi palkamisel läbi mõtlema.

See kõik paneb küsima, et mis on siiski ettevõtte nõukogu roll? Nende asi on hoida ju majandustulemustel ja otsustel silma peal.

Nõukogul on kindlasti roll, mõista ettevõtte tegevuse olemust. Mõnevõrra on aastate jooksul siiski muutunud nõukogu liikmete nimetamise alused, kui varem määrasid ministeeriumid sinna oma esindajad otse, siis nüüd on meil vahel ka nominatsioonikomitee, kes otsib parimaid võimalikke spetsialiste. Tegelikult sai ka nõukogu juuli alguses kogu pildi ette. Me kindlasti peame selgeks tegema, et kui laienemist planeeriti, siis kes need laienemisotsused tegi ja kuidas nähti nendele asjadele katet. Ka see oli ainult halb ebaõnn, et laienemist ei suudetud läbi viia, või oli seal halbu juhtimisotsuseid. Sellele tuleb kindlasti vastused saada nii juhatuse kui nõukogu tasemel.

Meil on naaberriigis väga edukas Air Baltic. Miks meie lennundusäriga hakkama ei saa?

Air Baltic on siiski aastate vältel täpselt samamoodi nagu Estonian Air reisijateliiklusele peale maksnud. Kui sa ei asu just Euroopa südames, on see paratamatu. Samamoodi maksame meie peale Elronile ja tõenäoliselt teeme seda järgnevatel aastatel järjest rohkem, sest kaupa on raudteel vähem ning tulevad uued rongid. Kõike seda me peame mõistlikuks. Nordica puhul on küsimus, et kui ta ei ole majanduslikult ise hakkamasaav ja peale selle ei teeninda ka siit lendajaid, siis mis on tema strateegiline väärtus? On väga hea, et lätlased on suutnud Air Balticut hoida, see ettevõte teenindab ju ka meid, aga sellel on ikkagi hind Läti maksumaksja jaoks. Läti maksumaksja on pannud sinna läbi aastate palju suuremaid summasid, kui meie lennundusse pannud oleme.

Mis Nordicast edasi saab?

Kui õnnestub olukord stabiliseerida, siis on võimalik teda kas iseseisvalt erastada või teha seda koos Transpordi Varahaldusega. Sellist lennundusettevõtet, mis tegeleb mujal etteveoga, Eestil ju vaja ei ole. Eesti strateegiline huvi on, et siit oleks võimalikult palju ühendusi. Tallinna Lennujaamal on üle 30 otsühenduse regulaarliinidena ja koos tšarteritega on neid üle 40. Kui meil on valida, kas panustada lendamisse läbi lennujaamatasude, et need ei tõuseks ja seetõttu oleks meil rohkem liine või panustada kusagil etteveosse, siis on valik lihtne – me panustame ikkagi sellesse, et siit saaks lennata.