OTSE POSTIMEHEST ⟩ Lauri Mälksoo: Vene külmutatud vara äravõtmisel võib meile kalliks maksma minna

Euroopa riigid on juba sõja algusest saadik rääkinud vajadusest, kasutada Venemaa külmutatud varasid Ukraina abistamiseks. Paraku pole üksiki riik seda siiani teha suutnud. Miks see nii keeruline on, sellest räägime Postimehe otsesaates rahvusvahelise õiguse professori Lauri Mälksooga.

Ukraina sõja algusest saadik on räägitud võimalusest, kasutada Venemaa külmutatud vara Ukraina abistamiseks, miks seda siiani tehtud pole, on see liiga keeruline?

See on välja öeldud poliitilise idee tasandil, et nüüd paneme kohe vastutuse toimima. Tegemist on atraktiivse mõttega, mida paljud toetavad, aga kui minna detailidesse, siis tulevad mängu juristid igasuguste vastuväidetega. Need vastuväited ongi põhjus, miks taoliste asjade teostamine on viibinud. Me räägime ju tegelikult kahte sorti varadest – ühed on need, mis kuuluvad Vene riigile ja mis asuvad välismaal, teised on oligarhide ehk eraisikutega seotud varad ja Vene ettevõtete varad. Õiguslik debatt on nende puhul erinev.

Kui me räägime eraisikute ehk oligarhide varadest, siis on tegemist siiski sanktsioonide alla pandud inimestega, me ei räägi ju sellest, et võtame lihtsalt välismaal asuva rikka venelase maja, müüme maha ja anname raha Ukrainale, nii see ei käi?

Lääneriikide õigusmõte ei saa lähtuda pimeda kollektiivsüü teesist. Terve lääne ajalugu on ju võitlus, et see nii ei oleks. Inimesi ei mõisteta süüdi ja neilt ei võeta raha või muid varasid lihtsalt niisama ära. Kui me räägime oligarhide vastastest sanktsioonidest, siis võib seadusandlus olla väga detailne ja kõrvaltseisjatele isegi raskesti arusaadav. Inimest ei saa karistada lihtsalt selle pärast, et ta on rikas, vaid tegemist on enamasti sanktsioonirežiimi rikkumisega. Varade külmutamine ja varade äravõtmine on kaks täiesti ise asja. Varade külmutamine on siiski ajutine meede, sellega ei ole veel lõplikult öeldud, mis sellest asjast hiljem saab, aga varade äravõtmine on midagi lõplikku. Kui vaadata tänase päeva seisu, siis varasid on küll suures mahus külmutatud, aga otsust äravõtmise kohta enamikul juhtudel tehtud ei ole. Vaid üksikutelt oligarhidelt on sanktsioonirežiimi rikkumise pärast vara ära võetud, aga need on tegelikult väikesed rahad. Peame silmas pidama ka asjaolu, et kui me räägime Venemaa kui riigi vastutusest toimepandud agressiooni ja sõjakuritegude eest, siis see kahju, mida nad sõjaga Ukrainale on tekitanud, ulatub ju sadadesse miljarditesse. Me peame nägema suurt pilti, isegi kui tehtaks otsus, võtta Vene keskpanga külmutatud vara kasutusele ja anda see Ukrainale, siis see ei lahendaks ära suurt vastutuse probleemi. Samas räägib selle otsuse tegemise vastu rahvusvahelise tavaõiguse oluline põhimõte, mille nimeks on riigi immuniteet, mis tähendab, et kui riigid hoiavad varasid teistes riikides, siis päris niisama seda ära võtta ei saa. Sellele järgneksid teise riigi vastumeetmed, teine riik võib käsitleda seda rahvusvahelise immuniteediõiguse rikkumisena.

Venemaa ju ise on seal olevat lääneriikide vara juba omastanud, aga Euroopa ei taha vastata samaga?

Kui keegi võõrandab vara, siis peab ta alati mõtlema juriidikas sellele, missugused õiguskaitse mehhanismid on vastaspoolel selle vaidlustamiseks. Üks asi, mida oligarhide juristid praegu teevad, on otsida võimalusi neid varade külmutamisi vaidlustada. Tõstatada küsimus, mis alusel on vara külmutatud ja kas see alus on õiguspärane ning jõuda oma vaidlustamisega välja Euroopa Liidu Kohtuni. Euroopa Nõukogu liikmetele on teatavasti olemas ka Euroopa Inimõiguste Kohus. Kui juristid ja poliitikud teevad otsuse Euroopa Nõukogu juristiktsiooni all oleva vara võõrandamiseks, siis nad peavad arvestama, et isegi kui võõrandamisotsus näeb täna hea välja, siis mida ütleb Euroopa Inimõiguste Kohus selle kohta näiteks seitsme aasta pärast. Üks paradokse lääne ja Vene suhetes on praegu ka see, et need reeglid, mis seovad, on osaliselt erinevad. Võime küll öelda, et rahvusvaheline tavaõigus, mis puudutab välismaalaste varade kaitset, on üldine ja ühetaoline kogu maailmas, aga seda ei ole alati võrdväärselt lihtne jõustada. Pärast sissetungi Ukrainasse visati Venemaa Euroopa Nõukogust välja, mis tähendab, et ta ei ole enam Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni all ja sinna ei saa kaebama minna. Järelikult on need välisinvestorid, kes on Venemaale investeerinud, ainult osaliselt kaitstud, kui nende riigil on Venemaaga bilateraalne investeeringute kaitse leping. Aga ka see ei taga alati kaitset. 

Kui palju on praktikas läbi tehtud seda, et agressorriigi varad võetakse kasutusele ohvriks langenud riigi ülesehitamisel.

Seda on läbi tehtud siis, kui agressiooni ohver juhtub olema sõja võitjate seas. Kuna Saksamaa tungis kallale Nõukogude Liidule, siis sõja lõppedes korjas Nõukogude Liit tervest Kesk-ja Ida-Euroopast endale reparatsioone mitmete aastate jooksul, mis sisuliselt väljendus selles, et nad viisid Saksa tehaseid Nõukogude Liitu, aga nad ei teinud seda ainult Saksamaal, vaid ka teistes riikides, mis jäid nende mõjutsooni. Rahvusvahelise õiguse ajalugu ongi olnud selektiivne. Balti riike vaadates on ju näha, et kahju kompenseerimine ei ole alati iseenesest mõistetav. Mõnikord käib debatt ka selle üle, et agressiooni toime pannud riik üldse seda tunnustaks.

Eesti tahab olla külmutatud varade kasutusele võtmisel esirinnas, kas poliitikud on sellega võtnud endale liiga raske ülesande?

Poliitikas on ju nii, et kui sa eesmärke ei püstita, siis ka midagi ei juhtu. Me ei saa ju ka rahulduda seisukohaga, et mitte midagi ei saagi teha. Lihtsalt tuleb arvesatada, et Euroopa Liidu liikmena, ei tee me neid otsuseid üksi. Üks asi on käia idee välja Eestis ja saada sellele poolehoidu, teine asi on teha seda Euroopa Liidu laua taga, kus Eesti ei ole ainus rääkija. Ka teistel riikidel on selles küsimuses väga suured huvid. See ei ole ainult moraalne ja õiguslik küsimus, et kuidas me Ukrainat paremini aidata saame, vaid see küsimus on paratamatult seotud ka sellega, mis juhtub lääne firmade varadega Venemaal. Venemaa on üsna selgelt mõista andnud, et kui neilt hakatakse varasid ära võtma, vastavad nad samaga. Paljud lääne firmad on ju tahtnud Venemaalt kiiresti ära tulla, aga alati pole see olnud võimalik. Osad on lahkunud, osad peavad müüma alla oma tegeliku hinna, aga õnneks sellist lausvõõrandamist Venemaa poolt siiani siiski toimunud ei ole. Venelased ainult ootavad seda hetke, kui Euroopa Liit teeb seda Vene varadega. Nad maksavad kohe kätte. Nii et õige on selle teemaga küll tegelda, olla initsiatiivgrupis, aga selge on see, et Eesti peab neis asjades koordineerima oma otsuseid ülejäänud EL liikmesriikidega. Ka analüüsid, mis selles osas tulevad, on sellised, et pidage hoogu. Mulle tundub, et rääkida Vene varade kasutamisest Ukraina abistamiseks on õige otsus, aga kuna seda pole ära tehtud, siis ilmselt soovitakse varade võõrandamist kasutada kui ühte elementi selle sõja lõppmängus

Kui me neid külmutatud varasid kasutusele ei võta, mis nendest siis saab?

Siin tuleb arvestada ka asjaoluga, et selline varade külmutamine tekitab kulusid. Kes näiteks katab mingi luksusjahi hoolduse, ilmselt selle riigi maksumaksja, kus otsus vara külmutada vastu võeti. Keegi ei kavatse neid külmutatud varasid igavesti külmutatuna hoida. Poliitilises mõttes on eesmärgiks hoida neid külmutatuna sõja lõpuni. Ajalooliselt võivad sellised varalised vaidlused väldata mõnikord aastakümneid. Arvan, et oligarhide sanktsioneeritud varade osas tuleb ühel hetkel teha otsus riigil, kelle käsutuses see on, et kas ta võõrandab vara päriselt või kasutatakse sõja lõpuni vara külmutamist ja siis ühel hetkel antakse tagasi. Ei saa välistada, et Inimõiguste Kohus võib hiljem leida, et reageeriti üle ja nüüd tuleb hoopis sellele inimesele kompensatsiooni maksta. Selles mõttes on need kõik suurte rahaliste tagajärgedega otsused. Mingi asi võib näha välja hea küll praegu, aga tegelikult peavad juristid ka ette mõtlema.

Kas Eesti peaks siiski minema nii, nagu poliitikud soovivad, külmutatud varade võõrandamise teed, hinnanguliselt on Eestis sellist vara 20 miljoni euro väärtuses?

Juristina, kes ei otsi valijate hääli, vaid tahab head nõu anda, ütleksin, et me ei tohiks seda teha vaid seetõttu, et hetkel tundub see tore otsus. Ka meie peame ette kujutama, milliseks kujuneb taoline vaidlus näiteks seitsme aasta pärast. Millised on Eesti argumendid, kas me võidaksime või kaotaksime selle vaidluse. Ma ei ütle, et seda mõtet ei peaks kaaluma, aga vabandust, kui vaadata mis toimub Ukrainas, siis on 20 miljonit väike raha.

Kas arvestades kõiki neid keerukaid juriidilisi nüansse on külmutatud varade kasutuselevõtt üldse reaalne?

Minu arvates on varade külmutamise suurim mõte, et neid ei saaks Ukraina vastu kasutada praegu. Varade külmutamisega on võetud ära võimalus, osta selle raha eest relvi, millega Ukrainas sõdida. Rahvusvahelises õiguses on põhimõte, et õigusvastasele käitumisele järgneb vastutus. Kui me jõuame sõja lõppfaasi, rahuläbirääkimise faasi, kuhu on kaasatud ka teised suurriigid, siis on need varad üks punkt läbirääkimistes. See raha on ju juba meie käes ja läbirääkimistel ongi meie argument, et kui te tahate seda raha tagasi saada, siis mida te teete tekitatud kahju hüvitamiseks.