SÕJASTUUDIO ⟩ Neeme Väli: jõesadama pommitamine näitas, kui meeleheitel Venemaa on

• Ukraina sõdib targalt, kui hävitab Krimmis mõne drooniga terveid Venemaa moonaladusid.
• Venemaa varustusahel lääne tehnika hankimiseks ei ole läbi lõigatud, kasutatakse vahendajaid.
• Kõik lääneriigid pole kahjuks taibanud, et Venemaa püüab vägivallaga muuta kehtivat maailmakorda.

Kindralmajor reservis Neeme Väli arvas, et lääneriigid, kes tarnivad Ukrainale relvi, peaksid üle saama hirmust, et kui Venemaa avastab nende raketi oma territooriumilt, siis tõlgendab seda, kui endale sõja kuulutamist: «No kuulge – kaks drooni Moskvasse, aga vaadake kui palju igapäevaselt lastakse Kiievi pihta. Venemaa pommitab valimatult tsiviiltaristut, aga Ukraina arvestab, et sihtmärk peab olema sõjalise väärtusega,» rääkis ta.

Kuidas läheb Ukrainal okupeeritud maa vabastamine? Millist edu on viimastel päevadel rindel saavutatud?

Rindejoonel, mis on väga pikk – alates Harkovi kandist lõunasse, Odessani välja -, toimub igal pool midagi, aga võrreldes eelmise nädalaga väga suuri sündmusi vahepeal juhtunud pole.

Kupjanski kandis on Venemaa teinud vasturünnakuid ja väidetavalt ka natukene edenenud. Bahmutis üritavad ukrainlased edasi liikuda nii üleval pool Bahmutit mööda E40 maanteed, kus on ka edu saavutatud, ja ka mõned kilomeetrid lõuna pool Bahmutit.

Samamoodi on initsiatiiv ukrainlaste käes Zaporižžja oblastis. See on piirkond, mille kohta arvatakse, et sealt võiks tulla üks ukrainlaste peamisi löögisuundi, kui asi tõsise läbimurdeni jõuab, et lõigata läbi maismaa koridor, mis ühendab Venemaad Krimmiga.

Hersoni lähistel ei ole Venemaa suutnud Ukraina väge Dnepri idakaldalt välja suruda. Nad kaevasid end sinna väiksemate jõududega sisse ja on jätkuvalt aktiivsed, mis näitab, et Venemaal on tõsised probleemid kogu rinde katmisel piisava jõuga.

Kas Venemaal ei jagu lõunarinde jaoks moona, arvestades, et ukrainlastel on õnnestunud viimastel päevadel Krimmis päris mitu moonaladu õhku lasta?

Ja. Aga Venemaa puhul tuleb kindlasti ka arvestada, millisest lahingumoonast me räägime. Tavamürske ja rakette reaktiivseadeldisele Grad on toodetud tohututes kogustes – see moon on erineva vanusega, mida kasutatakse.

Ukraina on käitunud targalt, kuna nad eelistavad rünnata vastase logistilisi sõlmi ja laskemoona ladustuspunkte, mis võimaldab võrdlemisi väikese moonakuluga hävitada päris palju vaenlase moona tagavarasid.

Teiseks, mis puudutab vastase tehnika ja elavjõu hävitamise statistikat, mida tuleb loomulikult vaadata teatud mööndustega, aga siiski on seal trend olnud pikka aega selline, et ukrainlased on suutnud hävitada päris palju vastase kaugtule vahendeid.

Nii et teatud tüüpi moonanappus on Venemaal kahtlemata olemas.

Kas Venemaa pole äkki saavutanud uut hingamist, kui vaadata, kuidas nad pommitavad praegu Odessat või Ukraina jõesadamaid. Või on neil kusagil liitlased, kes neid vajalikuga varustavad?

Mina ausalt öeldes ei usu, et neil on mingisugune uus hingamine. Pigem on taktika muutus seotud muude sündmustega. Odessa sadamarajatiste purustamine on otseselt seotud viljaleppega, millest Venemaa väljus. Nüüd on neil vabad käed Ukrainale kätte maksta ja hoiatada neid riike, kes sooviksid mingil muul moel hakata Ukrainast vilja välja vedama.

Kuid loomulikult ei tasu Venemaad alahinnata – sõjalise varustuse komponentide juurdevool välismaalt käib. Kuigi seda püütakse teha varjatult. Aga ka meediast on läbi käinud näiteks Hiina, kes on tarninud Venemaale erinevaid komponente ja varustust, mida saab kasutada nii tsiviil- kui sõjaliseks otstarbeks. Ka ukrainlased ise on kurtnud, et kui nad korjavad üles vastase raketitükke, leiavad sealt lääne päritolu tehnoloogiat ja elektroonikat. Ei tasu olla sinisilmne, et Venemaa varustusahel muust maailmast on läbi lõigatud, vaid varustuse komponentide hankimiseks kasutatakse vahendusfirmasid.

Kas Iraani on suudetud ohjeldada, et sedakaudu liiguks Venemaale vähem droone ja muud sõjavarustust?

No Iraan on nii kaua sanktsioonide all elanud, et teda veel rohkem ohjeldada on keeruline, kuigi seda üritatakse. Ka NATO Vilniuse tippkohtumise kommünikee viibutas Iraani suunas sõrme, aga noh, kui see pole siiamaani mõjunud, siis ma hästi ei usu, et see ka praegu toimiks. Võib-olla tulevikus leiutatakse selleks mingi tõhusam viis.

Kreml just teatas, et nemad on nüüd hakanud rohkem moona tootma. On seal taga propaganda või ka terake tõtt?

Ma arvan, et mõlemat. Suur annus on selles tüüpilist propagandat, kus ennast püütakse näidata tugevamana, kui tegelikult ollakse. Aga teistpidi on see sõda kestnud juba poolteist aastat ja Venemaa on teinud kõik, et oma tootmisvõimsusi tõsta.

Ukraina seevastu ütleb, et tema tahab moona ja varustust juurde, mille peale Hispaania teatas Ukrainale nelja Leopard tanki saatmisest. Veidi vähevõitu? Kas relvaabi teemat ka arutatakse homsel NATO-Ukraina nõukogu kohtumisel?

Ma arvan, et Ukraina kasutab võimalust oma mured seal kõik lauale panna. Aga peateema saab kohtumisel olema olukord Mustal merel seoses Venemaa väljaastumisega viljaleppest.

Mis puutub lääne abisse, siis sellega on keerulised lood. Ühelt poolt on selle abi maht selline, sest Lääs ise ei ole tootnud varustust piisavalt, sest on arvatud, et Euroopas kunagi enam sõda ei tule. Näiteks tõi Der Spiegel välja, et Saksamaa ladudes on 200 000 mürsu asemel tegelikult kümme korda vähem 155 millimeetriseid mürske kui peaks.

Peapõhjus, kui üldistada, on siiski selles, et ilmselt kõik lääneriigid pole aru saanud, miks üldse Ukrainas sõditakse – ei sõdita mitte Ukraina eest ja Ukraina nimel, vaid sõditakse uue maailmakorra vastu, mida rahvusvahelisele õigusele tuginevat vana maailmakorda lõhkudes üritab sisse viia Venemaa koos oma liitlastega. Püütakse üle minna multipolaarsele mudelile, kus Venemaa näeb ennast ühe tõmbekeskusena. Ja see arusaam ei ole läänes veel kohale jõudnud. Sest kui lääs saaks aru, et sõda käib maailmakorra nimel, siis ei käiks jutt ka enam mitte sajast, vaid tuhandest tankist. Aga see arusaam paljudele lääne liidritele veel kohale jõudnud ei ole.

Lisaks toimub sel nädalal Peterburis Venemaa tippkohtumine Aafrika riikide liidritega, kus arutatakse ilmselt ka seda, kuidas Venemaa saaks asendada Ukraina viljavoore Aafrikasse. Kas tõesti Venemaa viljast jätkuks kõikidele hädas olijatele?

Ma ei julge Vene vilja koondnumbrit peast küll öelda, aga selge on see, et Venemaale tekib sel moel võit igal juhul, isegi kui nad täiesti teadlikult müüvad õhku. Kui nad suudavad takistada viljavedu Ukrainast, jääb viimane ilma tohutust hulgast sissetulekust, mida on vaja selleks, et ühiskonda üleval hoida ja sõda jätkata. Teiseks saab Venemaa need turud endale sel määral, kui ta jõuab neid turgusid rahuldada, ja see, mis jääb nö tühjaks, vaadates nende varasemat tegutsemist, sellest on neil täiesti ükskõik.

Kas Ukrainal võiks viljaveos olla edu jõesadamate kaudu või kasutades selleks Balti riikide sadamaid – mööda maismaad vedamine kipub liiga kallis olema?

Ja minu arvates ka täiesti mõttetu, sest need viljakogused on liiga suured. Selge, et Ukraina koos partneritega otsib alternatiivseid lahendusi. Aga ainuüksi ühe laeva asendamiseks läheks vaja sadu veoautosid, mil pole majanduslikku mõtet.

Doonau kaudu viljavedu oli võib-olla midagi sellist, millel oleks perspektiivi. Ent jõesadama, mis on nii-nii lähedal Rumeenia piirile, pommitamine näitas, kui meeleheitel Venemaa on ja milliseid riske ollakse valmis võtma.

Mis saab siis, kui mõni droon eksibki Rumeenia poolele?

No see oleks ikka väga tõsine intsident. Kuid see poleks ka esimene kord. Kui ma õigesti mäletan, siis mõni aeg tagasi sai Poolas Venemaa rünnaku tõttu isegi kaks inimest surma. Aga kui nii läheks, siis sõltub, kuidas see liikmesriik reageerib ja selle küsimuse NATOs ülesse tõstab. Aga kindlasti järgneb sellele vastuseks tõsine reaktsioon.

Sõjakas idanaaber on pannud ka meid oma kaitsekulutusi tõstma kolme protsendini SKPst. Kuidas tagada, et kogu see raha läheb asja ette?

Riigi otsus tähendab miljardit eurot aastas ja eeldab, et kaitsevägi teeks tõsise arenguhüppe. Selle rahaga tuleb osta õigeid asju ja õige hinna eest. Kuna raha eraldatakse tõesti palju, siis tuleb selle kasutamisel olla äärmiselt hoolikas.

Siin aitab koostöö. Reeglina on nii, et mida suurem on kauba kogus, seda väiksem on ühiku hind, sest kaitsetööstus on ka äri. Mulle meenub sellega seoses üks radari hange, kus ühe teise riigiga koopereerudes saime lõpuks sama hinna eest ühe radari rohkem.

Kui palju neid radareid siis kokku tuli?

Ma ei ütle seda arvu. Aga nii see oli.

Teine asi on see, kas me soetame õigeid asju õiges järjekorras. Sest see eeldab, et inimestel, kes hindavad neid oste, oleksid vastavad teadmised. Siinkohal meenub mõne aja tagune vaidlus, kui prioriteetne on õhukaitse. Kui poliitiline pool poleks toona jõuliselt sekkunud, võib-olla oleks tulem olnud täna teistsugune. See tähendab, et ka poliitilise poole peal peavad olema inimesed, kes suudavad kaitse poole poolt tulevaid sisendeid sisuliselt hinnata.

Uued võimekused nõuavad rohkem kogemustega inimesi. Kas kogemustega ohvitsere selleks jätkub?

Tõsi, raha enam nii suur probleem ei ole, puudu on inimesi. Tähtis oleks tagasi minna selle süsteemi peale, mis visati prügikasti. Et arvestataks, et kaitseväes on tegu elukestva teenistusega, mida alustatakse kadetina sõjakoolis ja kust väljutakse pensionieas. Kaitseväe puhul inimeste jooksutamine süsteemis sisse-välja ei toimi. Selleks, et leitnandist kasvaks major, on vaja kümme aastat teenida.

Ohvitseride puudus on läinud niikaugele, et hiljuti taheti osade ajateenijate teenistusaega pikendada, et nad jõuaksid keerukad relvasüsteemid selgeks õppida. Ent see on hädavariant, kuna meil allohvitsere ei jätku.

Inimesi on kaitseväkke rohkem vaja ka selle tõttu, et relvasüsteemid lähevad keerukamaks. Näiteks õppusel Kevadtorm osales Eesti poole pealt vaid 70 protsenti vajalikest vanemohvitseridest, sest rohkem neid välja panna polnud. Isegi, kui leitnante oleks olnud, siis nendega vanemleitnante ja majoreid asendada ei saa – noorem kaitseväelane pole teatud tegevuste harjutamiseks küps.

Kui me ohvitseride puuduse probleemi ei lahenda, kasvab see edasi nagu lumepall.

Pikemaks teenistusse jäämiseks on vaja, et kui inimene siseneb süsteemi, saab ta aru, kuhu ta tuleb. Mitte et tulen sõjakooli, kuna koht on äge, tasuta riietus on ka ja makstakse isegi raha. Ja teenima minnes märkan, et see koht mulle siiski ei sobi ja hakkan otsima teid, kuidas kaitseväest lahkuda. Teine pool on see, et kuidas inimestega süsteemis käitutakse ja neid hoitakse.