Seega, kui sul on isiklik vajadus, isiklik kirg, isiklik huvi või sa oled lihtsalt väga rumal ja sõidad januse autoga, siis tegelikult sa panustad ju ka riigikassasse selle võrra rohkem, ja mingi hetk saab rahakott tühjaks ja sa lähed ostad endale väikese auto. Teine variant on see, et oled kurb, aga sõidad ikka sama autoga edasi, sest sulle meeldib just selle autoga sõita.
Mitme auto omanikku lõikab see maks eriti valusalt, sest tema on valiku ees, mida oma sõidukitega teha. Autoomanik on panustanud oma aega, oma vara, ta on oma sõiduki(d) hankinud mis iganes põhjusel.
Omaenda näitel saan ma öelda, et mul on nii säästlik auto, millega käin maalt linna, aga ka neliveoline. See auto on selleks, et pääseda talvel linna, ja selleks, et vedada rasket haagist.
Maksustada ei soovita vaid neid autosid, mis liiguvad, vaid ka neid, mis aianurgas seisavad. Seega sisuliselt on tegemist varamaksuga.
Sisuliselt ongi tegemist varamaksuga. Lugesin rahandusministri artiklit, kus ta ütleb, et maa- ja linnainimestele luuakse erisused. Samas osalesime rahandusministeeriumi kokku kutsutud ümarlaual, kus planeeriti seda maksu.
Seal oli kaks versiooni sellest maksust, ja mõlema versiooni puhul oli rahandusministeeriumi selge seisukoht see, et see maks tuleb kehtestada ilma eranditeta. Kui me ütlesime, et riik kogub täna kütuseaktsiisiga üle viiesaja miljoni euro, ning kui te reaalselt tahaksite vähendada sõitvate sõidukite arvu, siis tegelikult see maks ju ei kompenseeri seda, siis vastati, et eesmärk on saada riigikassasse raha. Ehk see kõik, mis sinna juurde praegu räägitakse, on kõigest small talk (loba – inglise keeles).