Otse Postimehest ⟩ Urmas Reinsalu: Vilniuses tehtud otsused on lati alt läbijooksmine

NATO riikide liidrid kinnitasid teisipäeval Vilniuses alanud tippkohtumisel regionaalsed kaitseplaanid, milles pannakse täpsemalt paika, kuidas alliansi liikmesriike kriisi puhkemisel kaitsma hakatakse. Samuti otsustasid liidrid tõsta kaitsekulusid. Riigikogu väliskomisjoni liige ja endine välisminister Urmas Reinsalu (Isamaa) ütles Postimehe otsestuudios, et Vilniuse otsus oli lati alt läbijooksmine. «Ma arvan, liialdamata võib öelda, et Euroopa partnerite ambitsioon peaks olema oma võimekus kahekordistada,» kritiseeris Reinsalu.

Tippkohtumisel kinnitatu kohaselt hakkab allianss kaitsma esimesest hetkest igat sentimeetrit oma territooriumist – see on ilmselt peamine eesmärk ja kõige olulisem sõnum, mis Vilniusest hetkel tuli. Räägime selle lahti.

Kui see praktiliselt ei ole sisustatud, on see lihtsalt retoorika. Milline on ambitsioon? Ambitsioon on see, et piisavalt oleks konkreetsed üksused olemas, kelle puhul on teadmine, et otsekohe kriisi olukorras selle 300 000 sõjaväelase hulga juures, millised suunatakse sõjaliseks vastutegevuseks. Kui me vaatame  praktilisi tegevusi, siis NATO idatiival valitseb väga suur õhutõrje ja õhukaitse defitsiit. Madridis oli konkreetne suund sellele, mida tegelikult ei sisustatud, et ikkagi roteeruv õhutõrje kehtestada. Nüüd meil on riikide vahel kokkulepe saavutatud roteeruva õhutõrje osas, mida see täpselt tähendab Eesti jaoks, ma tegelikult ei tea. Meil praegu on siin Hispaania õhutõrjesüsteemid, mis sisuliselt katavad ära Ämari kaitse, mis ilmselgelt on ebapiisav. Me vajame ka raketikaitset, sest meie enda soetatavad varud hakkavad realiseeruma alles 2025. aastal. Ühtegi otsust ka n-ö ballistilise kaitse kohta Eesti langetanud ei ole. Meie teine huvi on eelpaigutatud üksused ning sealhulgas ka eelpaigutatud varustus ja moon. Kui räägime sellest, et meil hakkab olema siin Briti 12. brigaad, mis 2025. aastal tuleb siia esimest korda ka õppustele, siis kindlasti on oluline, et siin oleks ka täielik NATO n-ö päevanõuetele vastav moon sellel üksusel.

Praegu alalisi liitlaste brigaade Eestisse ei tule – erinevalt Lätist ja Leedust. Kas teie hinnangul on see vale otsus, mis vajaks ümber vaatamist?

Meil on vaja kindlasti praeguses olukorras liitlaste ulatuslikku kohalolekut. Leedu osas kõneleb tegelikult see poliitiline kokkulepe püsivast kohalolust, mis on sõlmitud, aastast 2030. Läti puhul väljendas Kanada peaminister Justin Trudeau oma viimasel visiidil valmisolekut püsiva brigaadi osas. Me oleme valinud selle mudeli, et meil on brigaad teada, kes tuleb ja ta peaks siin pidevalt n-ö roteeruma. Meil endal kerkib peagi üles küsimus enda kaitseks või enda üksustele piisavalt NATO nõuetele päevanormi mõttes vajalikku moona tagada. See tuleb meil soetada. Praeguseks ei ole Eesti riik isegu seda otsust veel langetanud, et nimetatud moona soetada.

Kui hästi need kõnelused Eesti jaoks praegu kulgenud on – kas oleme saanud sealt seda, mida vajame. Või on midagi, mida oleme soovinud, kuid milles pole meile vastu tuldud?

Kui me kõneleme praegu meie regiooni kaitsest, siis küsimus on selles, et me vajame oma regiooni kaitsesse pidevat roteeruvat täielikku õhukaitsevalmidust. Väide selle kohta, et see on olemas… ma ei tea, millised need võimed on olemas. Tänased võimed ei ole õhukaitse tagamiseks piisavad. See on esimene samm. Kindlasti selles suunas tuleb töötada. Ma loodan, et see on paika pandud, aga mul selle koha pealt informatsiooni pole. Teine otsus puudutab nüüd kahtlemata ka kogu NATO alliansi valmidust oma panustamist kaitsesse tõsta. Kui vaatame praegu poliitilist kokkulepet, mille sõlmisid Türgi ja Rootsi, siis Rootsi panustab praegu alla pooleteise protsendi oma SKT-st riigikaitsesse, mis on ebapiisav. Kogu alliansi puhul ma arvan, et Vilniuse otsus oli lati alt läbi jooksmine. Seal korrati üle, et jah, me panustame 2 protsenti. See ei ole mingisugune uudis. Seda räägiti juba Walesi tippkohtumisel.

Milline peaks see protsent sealt SKP-st olema, et võiks rahule jääda?

Ma arvan, et liialdamata võib öelda, et Euroopa partnerite ambitsioon peaks olema oma võimekus kahekordistada. Siin ei ole mingisugust küsimust selles. Kui räägime sellest, milline see number on, siis iga number, mis on suurem kahest protsendist, on parem. Ka mina, välisministrina, seadsin selle. Oma retoorikas kõnelesin kahest poolest. See on ka Eesti jutupunktides sees, et kaks ja pool protsenti võiks olla see uus lävend, millest omakorda kindlaksmääratud osast üks viiendik peaks minema moonale ja üks viiendik peaks minema puhtalt uute võimete soetamiseks. Vilniuse tippkohtumisel seda kõrgemat numbrit ei olnud, me jäime kahe protsendi juurde. Ma arvan, et mis puudutab Eestit, siis me ei peaks lähtuma praegu enda rahvusliku julgeoleku küsimuses lähtuma uute võimete soetamisel piirist, mis on ette pandud n-ö rahanduspoliitiliselt, vaid peaksime lähtuma võimevajadusest. See on minu põhimõtteline vaade. Loomulikult tuleb poliitilises retoorikas osundada naabrite ja partnerite tegematajätmistele. Siin ei ole midagi häbeneda. See on sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus.