SÕJASTUUDIO Peeter Tali: droonirünnaku Moskvale võisid korraldada ka venelased ise (6)

Ulla Länts
, ajakirjanik
Copy

Ukraina väed on saavutanud juunis alanud vastupealetungis järkjärgulist edu, kuid ei ole suutnud seni teha otsustavat läbimurret. Milline on olukord rindel ja kus oleks ukrainlastel võimalik lähinädalatel läbi murda, sellest räägime Postimehe «Sõjastuudios» strateegilise kommunikatsiooni eksperdi ja riigikogu liikme Peeter Taliga. 

Kui rääkida nendest rindelõikudest, kus olukord on pinev, siis ilmselt tuleks alustada Bahmutist?

Bahmuti-Kreminna joonel üritavad venelased vastupealetungi. Ukrainlased on teada andnud, et venelased on toonud piirkonda lisavägesid suurusjärgus 160 000 kuni 170 000 võitlejat. Kogu venelaste kontingent selles piirkonnas ja piirnevatel aladel on umbes 600 000.

Bahmut on küll venelaste käes, aga ukrainlased kontrollivad piirkonda kõrgendikel ümber linna ja üritavad hävitada venelaste võitlusvõimelisi vägesid. Ukrainlased hindavad, et venelastel on 15 000 võitlusvõimelist üksust, kes sõdivad üksusepõhiselt hästi ja suudavad koos töötada. Need on õhudessant, spetsnaz, merejalavägi ja järele jäänud Wagneri üksused.

Võib küll tunduda, et idarinne seisab, aga ukrainlased on seal siiski aeglaselt edenenud. Ukrainlaste suurimaks mureks on kindlustused ja miiniväljad, kust on väga raske läbi saada. Muidugi on demineerimisvahendid, aga isegi kui sa ka teed miiniväljast läbipääsu, on seda läbipääsu suurtükitulega lihtne kontrollida. Ukrainlased on küll siin ja seal jõudnud teise kaitseliinini ja üritavad edasi minna, aga see võtab väga palju aega.

Kuigi venelased pommitavad pidevalt põhjaosa piiriäärseid külasid, siis ilmselt pealetungi nad sealt ei kavanda.

Tõenäoliselt mitte, aga ukrainlased peavad seal siiski silma peal hoidma. Samas hoiavad Vene vabatahtlike ja muud diversioonigrupid omakorda pinge all venelasi Belgorodi oblastis. Mida ukrainlased teevad? Nad ikkagi hävitavad järjekindlalt Vene logistikat, ühendusteid, juhtimiskeskusi. Suurtükiduellides on näha, et ukrainlased jäävad kõvasti peale, Ukraina suutükivägi lööb kaugemale ja täpsemalt.

Millised on arengud lõunarindel?

Venelased küll räägivad, et nad lõikasid Antonovi sillapea ära, aga Ukraina eriüksuslased seal ikkagi sõdivad. Nad veavad paatidega lisa, varustavad omi ja seovad venelaste jõudusid. Ukrainlaste siht on Melitopol, Mariupol ja Berdjansk ning muidugi raudteeühendus, mis seob Venemaad Krimmiga. See on see asi, mida ukrainlased kindlasti tahavad läbi lõigata.

Tegelikult ei olegi tähtis, kas võtta ära Mariupol, Melitopol või Berdjansk, peaasi on jõuda Aasovi mereni ja katkestada maismaaühendus Krimmi. Siiani ei ole lääne tehnikaga varustatud Ukraina rasked soomusüksused veel tegevusse asunud. Ukrainlased on küll kaotanud nii Leopardi tanke kui ka Bradley soomukeid, aga need veetakse ära ja remonditakse.

Ukrainlaste moraali tõstab seegi, et selline tehnika võib küll pihta saada, aga reeglina jäävad inimesed ellu. Kui kasutada Vene tehnikat, Vene tanki, siis saavad reeglina kõik surma.

Moskva linnapea teatas täna droonirünnakust Moskvale, korraks suleti isegi Vnukovo lennuväli. Kes selle taga võiks olla?

Sõda jõuabki otsapidi ka venelaste koju. Paraku selle juhtumi puhul jääb üle vaid mõistatada, kes selle korda saatis. Oli see hulkuv wagnerlane, Ukraina päritolu diversant, mingi eraarmee või tegid seda venelased ise, sest eks neil on ju vaja ka oma rahvast mobiliseerida.

Kui täpselt me teame, kus asub enamus Wagneri armeest, palju neid on Valgevenes ja palju Ukraina rindel?

Mis Prigožini isikut puudutab, siis talle on antud küll lubadusi, aga ma ei saa aru, miks ta Putini lubadusi usub. Mingi osa Wagneri armeest sõdib veel Bahmuti all. Mingid territooriumid on neile eraldatud ka Valgevenes, aga väga paljud neist sinna jõudnud ei ole. Prigožin on seal korra käinud.

Iga päeva toob uudise, kuidas mingi tükike Prigožini impeeriumist võetakse ära, aga palgasõduritel on ju ükskõik, kelle all sõdida, peaasi et makstakse. Lähevad oma väikese üksusega üle ja teevad oma kuritegusid edasi.

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles