OTSE POSTIMEHEST ⟩ Väino Koorberg: kui tahate teada, milline on elu vaba ajakirjanduseta, vaadake Venemaad

Valitsus otsustas tõsta ka ajakirjanduse maksumäära. Mida see tähendab väljaannetele ja kas ajakirjandus on vaid äri või on sel laiem ühiskondlik tähendus, räägime Maalehe peatoimetaja Hindrek Riikoja ja ajakirjandusekspert Väino Koorbergiga.

Mida tähendab käibemaksu tõus ajakirjandusväljaannetele?

Hindrek Riikoja: Kui vaadata kogu sektorit kokku, siis tähendab see suurusjärgus ligi 4 miljonit eurot täiendavaid kulusid ja see tähendab ilmselgelt vähem tellijaid, aga seeläbi ka vähem lugejaid. Kui laias plaanis vaadata, siis vähem adekvaatset infot omavaid inimesi Eestis.

Valitsus on väitnud, et ajakirjandussektor on ju kasumlik, kas see on õige?

Väino Koorberg: Sõltub, kuidas vaadata. Minu meelest väitis rahandusminister, et kui ta vaatas möödunud aasta kirjastamise käibearve, oli kasv 7 protsenti. Kas see tuli ainult ajakirjanduse arvelt, seda ma päris ei usu. Käibe kasv on üks ja kasumi kasv on teine. Rahandusminister nentis ka, et kasumi kohta tal andmeid pole.

Meedialiit ütleb, et kogu sektor on tegelikult umbes poole miljoniga kahjumis. See tähendab aga, et meil on päris mitu meediamaja, kellel ei ole kasumit ja kelle põhitegevus ei olegi enam üksnes ajakirjandus. Kui vaatame Delfi Meediat, siis tegelevad nemadki väga paljude asjadega, kontserdipiletite müügist ürituste korraldamiseni. Äripäeva kirjastus tegeleb konverentside, teabe müügi, andmebaasidega – kõige sellisega. Meediamajad teevad seda selleks, et katta kahjumlikku tegevust. Arvan, et Eesti ajakirjandusel on väga napilt nina vee peal ja kui talle veel mõni raskus kaela peale panna, siis võib see nina väga kergesti vee alla ka minna.

Suurte tegijate kõrval on ajakirjandusturul ju ka üsna väikesed väljaanded, mida tehaksegi õhinapõhiselt, aga milline tervikpilt paistab? 

Hindrek Riikoja: Õhinapõhine tegemine ongi õhinapõhine tegemine, seal ei saa rääkida, millised on kulud ja millised on tulud ning et need võiksid omavahel tasakaalus olla. Seda on väga selgelt näidanud asjaolu, et maakonnalehtedest on paljud koondunud näiteks Postimehe alla, osa teeb koostööd mõne teise meediaettevõttega, nii et päris üksi olijaid on väga napilt.

Mis meediaettevõtteid, peatoimetajaid ja kõiki teisi rohkem häirib, on see, et räägitakse küll seitsmeprotsendilisest käibekasvust, aga ei pöörata tähelepanu, kuidas jaotuvad selle sees kulud ja tulud. Oleme üle elanud ülisuure paberihinna tõusu, väga kiire trükikulude kasvu ja seesama riik on ise aastaid torpedeerinud Express Posti ja Omniva ühinemist, nii et meil on väga hüppeline kojukandekulude kasv. Esmaspäevastest lehtedest on juba loobutud, maakonnalehed lähevad hõredamale ilmumisgraafikule. Nii et kulusid on juurde tulnud, aga me ei ole riigi otsa eriti palju vaadanud, riigilt ei ole liiga palju nõutud, kuigi seda võinuks teha, sest Omniva on ju riigiettevõte.

Samas läheb valitsus sellisel ajal käibemaksu kallale, ilma et tal oleks ühtegi analüüsi. Meediaettevõtete liidul on olemas kogu andmestik, kuidas tellijate hulgad muutuvad, millised on muutused trükiväljaannete puhul, millised on muutused digiväljaannete puhul. Kogu info on olemas, nii et tulevikku on võimalik suhteliselt hästi mudeldada, aga riik ei soovinud seda mingil põhjusel teha. Siin ei saa rääkida, et riik on kuidagi ajahädas, sest me räägime käibemaksu tõusust 2025. aastal. Valitsusel oleks olnud aega, pidada nõu, rääkida ja leida võimalikult hea kesktee.

Väino Koorberg: Kui vaadata, mis juhtub ajakirjandusega, kui käibemaks tõuseb, võime saada vähem ajakirjandust ja saame odavamat ning ühekülgsemat ajakirjandust. Võib-olla see ongi see kõige suurem tulemus. Maakonnalehtede hõredam ilmumine on alles asja algus.

Ameerikas räägitakse uudistekõrbest kohaliku ajakirjanduse mõttes ja selle all peetakse silmas olukorda, kus mingis piirkonnas ei ole kahte konkureerivat ajalehte. Räägitakse, et sellisel juhul ei ole inimestel arvamuste väljendamiseks piisavalt vabadust. Meil oli viimane konkurentsikoht tegelikult Saaremaal, seal ilmus tõesti kaks kohalikku ajalehte. Paraku lõppes see olukord nendelsamadel majanduslikel põhjustel üle aasta tagasi ära.

Miks peab riigis olema sõltumatu ajakirjandus, kas sellest ei piisa, et meil on ERR?

Väino Koorberg: See on nelja miljoni euro suurune küsimus. Päris selgelt ei piisa, ajakirjandus peab olema mitmekesine. Inimesed on väga mitmekesised, ERR ei suuda üksi nii mitmekesist sisu toota. Me oleme muutunud üha individualistlikumaks, meie huvid on hästi laialdased, see, mis huvitab saatejuhti, ei pruugi huvitada saatekülalisi, mis tähendab, et ajakirjandus peab võimalikult laialt asju vaatama. Kõige olulisem on hoida inimesi kvaliteetses ühtses inforuumis.

Mind ongi kogu käibemaksuvaidluse juures kõige rohkem häirinud argumendid, mis valitsus on esile toonud. Räägitakse, et eelarve on väga pingeline. Me kõik saame aru, et kaitsekulutusi tuleb märkimisväärselt suurendada ja kõik peavad võrdselt sellesse panustama, aga mina arvan, et ajakirjandus on sellesse tegelikult juba panustanud ja panustab endiselt väga tugevalt. Panustabki sellega, et meie inimesed on mõistlikud. Meie inimesed suudavad üksteisega vaielda, suudavad olla eri arvamustel ja üksteist taluda ning meie inimesed usaldavad avalikke institutsioone. See ei ole miski, mida saad raha eest osta.

Soovitan mõelda, milline oleks elu ilma vaba ajakirjanduseta, kas see elu oleks kuidagi parem, kui meil ei oleks neid tüütuid ajakirjanikke. Kui tahate teada, kuidas selline elu välja näeb, vaadake Venemaad. Vaba ajakirjandus on Venemaalt kadunud või põranda alla surutud ja ajakirjanduse asemel on tekkinud ajakirjanduselaadne toode.

Hindrek Riikoja: Poliitikud püüavad viimastel päevadel naeruvääristada trükimeediat, et see on nagunii väljasurev nähtus ja inimesed kolivad veebi. See on kindlasti tõsi, aga tõsi on see kümne või kahekümne aasta pärast, praegu see nii ei ole. Meil on just väljaspool suuremaid linnu arvestatav hulk inimesi, kes tarbivadki televisiooni meelelahutuse kontekstis, samuti raadiot, aga kellele uudis tuleb ikkagi kätte trükimeediast. Nad ei hakka mitte kunagi soetama endale Delfi või Postimehe digipaketti ja just sellistelt inimestelt võetakse info ära. Kõlab võib-olla liiga aateliselt, et ajakirjandus on julgeoleku ja demokraatia osa, aga praktikas see nii ikkagi on.