OTSE POSTIMEHEST ⟩ Tiit Pruuli: Marju Lauristin oli ikka väga pettunud selles, kuidas noored Rahvarindesse suhtusid

1988. aasta 4. juunil toimunud I Sõltumatu Noortefoorum tõi poliitikasse uue põlvkonna. Miks nooretele ei sobinud Rahvarinne ja kui palju julgemalt nägid Eesti tulevikku noortefoorumi tegelased, sellest räägime Postimehe otsesaates ettevõtja Tiit Pruuliga.

Miks noortele Rahvarinne ei sobinud ja nad tulid välja oma Sõltumatu Noortefoorumiga?

Kui vaadata ajaloolist konteksti, siis taasiseseisvumiseni jäi noortefoorumi toimumise ajal veel mitu aastat minna, samas nii massiliselt toodi sinimustvalged lipud esimest korda välja samal kevadel Tartu muinsuskaitsepäevadel ja siis kohe Tartu levimuusikapäevadel. Oli olnud mitu olulist tõuget, miks noored pidasid vajalikuks kokku tulla, sellise natuke pretensioonika pealkirja Sõltumatu Noortefoorum nime all. Aprilli algul toimunud loomeliitude pleenum, oli üks oluline tõukejõud ka noortele. Ühiskond ju kihas, moodustatud oli terve hulk rohkem ja vähem aktiivseid organisatsioone. Rahvarinde kõrval peab kindlasti nimetama Muinsuskaitse Seltsi, kus noored osalesid rohkem kui Rahvarindes. Noortefoorumi sünni üks põhjus oli kindlasti see, et noored ei olnud rahul selle tempoga, kuidas vanem põlvkond silmnähtavalt käeulatuses oleva iseseisvuse poole liigub. Tekkis teatav põlvkondade konflikt. Marju Lauristin oli minu õppejõud ja ta oli ikka väga pettunud selles, kuidas meie kirjeldasime oma suhtumist rahvarindesse. Nii et tempo polnud noortele meelepärane ja mitmed nõudmised tundusid liiga lahjad.

Lõpuks kogunes Kosmose kinno foorumile tuhat noort, aga kuidas seda kõike organiseeriti?

Ega kõike ju ka ei mäleta. Eerik-Niiles Kross näiteks on ajalooarhiivist üles korjanud dokumente selle kohta, kuidas komsomoli keskkomitee, nähes, et noored tahavad midagi teha, püüdis luua mingit noorterinnet, et kaaperdada seda initsiatiivi. Aga kelle oma on algidee, kas on see Harry Liivrand või Ants Juske, seda ma täpselt ei mäleta. Igatahes tuli see idee kusagilt loomingulisest sektorist, eelkõige kunstiinimeste poole pealt. Tallinnas moodustati üks töörühm ja mind Tartu tudengina haarati sellesse, kuna ka tartlasi taheti kaasa tõmmata. Seda, et üritus läks lõpuks tohutu mastaapseks, nii osalejate arvu kui vastukajade mõttes, ei osanud algatajad ilmselt arvata. Korraldustoimkond suutis viia selle kitsast kunstiinimeste ringist väga laiali. Praegu on avalikustatud osalejate nimekirjad ja sealt on nähe, et vanuseliselt algab see kooliõpilastega, kellest täna on saanud tuntud ühiskonnategelased, nagu Toomas Mattson, Indrek Elling, Erik Salumäe, Peeter Värnik, Eiki Berg ja teises otsas on vanuseliselt näiteks Lennart Meri, Paul-Eerik Rummo, Jaak Allik.

Noortefoorum suutis tülli minna Edgar Savisaarega, kes lahkus sealt ust paugutades, mis juhtus?

Mitte foorumi seltskond ei läinud tülli Savisaarega, Savisaar läks tülli foorumiga. Seda võib küll nüüd päris tõsiselt öelda, et mingit tüli temaga seal keegi ei provotseerinud, kõik said sõna, aga paika oli pandud, et üks sõnavõtt kestab 7 minutit. Kui siis üks inimene arvab, et ta võib rääkida 20 minutit, on see selgelt kodukorra rikkumine ja Eerik-Niiles Kross, kes seda paneeli juhatas, tegi Savisaarele märkuse, et aeg on läbi. Selle peale lahkus Savisaar mappi kinni lüües ja pabereid oma vihmavarjuhoidjale ulatades foorumilt.

Kuidas kajastas noortefoorumit toonane ajakirjandus?

Tallinna lehtedes ei õnnestunud esimese hooga noortefoorumist midagi avaldada, hiljem ilmus väga tsenseeritud lugusid. Tartu «Edasit», kus ka mina töötasin, peatoimetas siis Mart Kadastik ja «Edasi» oli tol korral oma aja kohta väga liberaalne ajaleht. Mart Kadastik andis meile seal terve lehekülje. Noortefoorumit kajastava loo autoriks oli keegi Andres Mets ja see oli Hannes Rummi, Peeter Tali ja minu ühine pseudonüüm. Seega tegime sellise leheküljelise ülevaate foorumist nädala aega hiljem. Kui vaadata, mida me lehte sisse saime, siis foorumi deklaratsioonist olid vaid mõned üksikud kohad, mida meil ei lastud kirja panna.