OTSE POSTIMEHEST ⟩ Lastekaitse liidu juht: lapsed peavad samuti arvestama sellega, et õiguste kõrval on ka kohustused

Kas viimase aja vägivallajuhtumid laste hulgas on näitavad, et meil on laste kaitsmisega midagi lahti ning kelle või mille eest neid õigupoolest kaitsma peaksime, sellest räägime Lastekaitse liidu juhi Varje Ojalaga.

Lastekaitse päeval küll juhitakse tähelepanu paljudele laste eluga seotud asjadele, miks võiksid paremini olla, samas ei ole Eesti ühiskond kunagi varem olnud nii lapsekeskne kui praegu?

Olen sellega nõus, täna me tõesti räägime lastekaitsepäevast, aga oleme ka arutanud mitmete organisatsioonidega, et seda päeva võiks pigem nimetada laste päevaks. Et see oleks laste jaoks selline eriline päev, mil vanemad neile aega pühendavad, midagi koos teevad ja teevad koos just neid asju, mida lapsed ise valivad, et nad tahaks oma vanematega teha.

Lastekaitse liit on ise juhtinud tähelepanu, et lapsega tuleks rohkem aega veeta, aga vanemad ju pühendavad lastele palju aega, kirutakse küll seda nutisõltuvust, et kõik on kogu aeg telefonis, samas võimaldab telefon igal hetkel lapsega ühendust saada, alati see nii ei ole olnud.

Igas asjas on head ja on halba, kindlasti on telefoni puhul positiivne, et lapsega saab olla pidevalt kontaktis ja ka laps saab vanemaga olla pidevalt kontaktis, küsida vajadusel nõu ja abi. Lastekaitse liit on oma üleskutses juhib pigem tähelepanu sellele, et võta lapse jaoks aega, et päriselt koos olla. Kui nutiseadmeid veel ei olnud ja laps oli naabrite juures õues mängimas, siis reeglina vanemad teadsid, kus laps on. Tänapäeval on küll kahjuks nii, et kui laps on ka füüsiliselt kõrvaltoas, siis tihtipeale vanemad ei tea, kellega ta suhtleb. Nii et meie oma üleskutsega küll mõtlesime seda, et oleme päriselt koos ja teeme neid tegevusi, mida lapse koos vanemaga teha soovib.

Kas vanemal on õigus teada, mida laps seal telefonis teeb?

Nuhkida lapse järel kindlasti ei ole õigust, see ei ole ka eetiline, aga loomulikult peab lapsevanem olema kursis lapse tegevustega, sest lapse heaolu eest vastutab esimeses järjekorras ju lapsevanem. Kui me räägime sellest, mille eest lapsi on vaja kõige enam kaitsta, siis ma arvan, et lapsi on vaja kaitsta üksinduse ja üksi olemise eest. Uuringud näitavad, et 12 protsendil lastest ei ole sellist täiskasvanut, kelle poole oma murega pöörduda.

Kuhu laps saab pöörduda, kui ta oma pere liikmeid ei usalda ja ei saa nendega rääkida?

Neid kohti meil on, nii et Eestis on sellega hästi. Laste jaoks on loodud võimalused, kuhu ta saab pöörduda abi palumiseks, oma probleemist rääkimiseks. Ideaalne oleks muidugi, kui kõigepealt pöördutaks oma vanemate, vanavanemate, sugulaste või ka õpetajate poole, aga kui ei saa või kui ei julge, siis võib helistada lasteabi telefonile 116111. See number vastab ööpäevaringselt, helistamiste arv sellele numbrile on iga aastaga suurenenud. Ma tõesti julgustan seda tegema lapsi, aga ka täiskasvanuid, kes näevad kõrvalt mõnda olukorda, mis ei peaks olema laste suhtes selline, nagu ta on. Lapsed saavad pöörduda ka kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialisti poole.

Mida lasteabi telefon näitab, kas pigem tahetakse rääkida või on konkreetsed probleemid, mille puhul tuleks midagi ette võrra?

Kindlasti on see võimalus rääkida, kindlasti antakse nõu, kuidas edasi toimetada. Ärakuulamine on hästi oluline. Kui on aga juhtumid, kus on vaja sekkuda, siis kindlasti selle looga tegeletakse edasi. Abita ei tohiks küll mitte keegi jääda. Seadusest tuleneb meile kõigile kohustus, anda abi vajavast lapsest teada. Ei tohi olla ükskõikne, ei tohi mööda minna, ei tohi jätta teatamata jätta, kui on ka kahtlus, et lapsega on midagi pahasti.

Paljud inimesed ilmselt siiski ei lähe vallamajja kaebama, et naaber kohtleb last halvasti, kas nemad võivad siis anda oma kahtlusest teada hoopis lasteabitelefonile?

Kindlasti, kui on kriitiline situatsioon või on juba tegemist hädaohus oleva lapsega, võib ka 112 helistada. Kunagi näidati ühes telesaates, kuidas lapsed kiusasid oma kaaslast, viskasid tema telefoni prügikasti, aga ükski täiskasvanu ei sekkunud sellesse.

Siin võib asi olla ka selles, et täiskasvanud ei julge tänapäeval enam võõrale lapsele öelda, et ta ei tohi nii teha, see võib endale pahanduse kaela tuua. Kas võõrale pahandus teinud lapsele võib märkuse teha?

Kindlasti võib ja peabki. Kui laps käitub oma kaaslastega ebasobival moel, siis tegelikult tuleb sekkuda ja märkus teha. Märkust saab alati teha ka viisakalt ja sõbralikult. Lapse õigustega koos käivad ka kohustused, samuti kohustus käituda nii, et ei riiva teise lapse õigusi või teise täiskasvanu õigusi. See pool on ka alati olemas.