OTSE POSTIMEHEST ⟩ Erik Moora: opositsioon ei ole algusest peale kokkulepet soovinud

Võimuliit üritab küll tagada jõuga riigikogu töö, kuid opositsioonil on juba uued plaanid, kuidas seda takistada. Kas parlamendi töö võiks kunagi ka normaliseeruda, sellest räägime Postimehe otsesaates Poliitikaguru toimetaja Erik Mooraga. 

Opositsioonierakonnad on pöördunud riigikogus toimuva pärast kohtusse ja soovivad ka esmast õiguskaitset, ilmselt ei tähenda see, et riigikohus võiks riigikogu töö peatada?

Ei usu, riigikogu on väga sõltumatu põhiseaduslik institutsioon ja seda on küll raske ette kujutada, et kohus peataks riigikogu töö.

Mis võiks kohtus selgemaks saada, kas kodu- ja töökorra seadus?

See ongi üks autoriteetseid võimalusi, kus riigikohus hindab kodu- ja töökorra seaduse võimalusi ja tõlgendusi. Arvan, et see, et seadusandlik võim peaks saama totaalselt, pikka aega ja läbivalt blokeerida, nii nagu opositsioon seda teha on otsustanud, ei saa olla põhiseadusega kooskõlas.

Tõenäoliselt ei ole ka nippe, kuidas valitseda riiki opositsioonis olles?

See loogika peab jääma ja jääb, et seadusi saavad algatada kõik riigikogu fraktsioonid ja valitsus, aga valitsuskoalitsioon peab saama oma poliitikat ka riigikogusse viia ja riigikogu peab seda menetlema. Retoorikal, kus opositsioon justkui dikteerib, milliseid seaduseelnõusid valitsus tohib riigikogusse tuua ja milliseid ei tohi, ei saa olla põhiseaduslikku loogikat. See on kindlasti demokraatlikus protsessis mõeldamatu.

Praegu on küsimus selles, kas istungi juhatajal oli õigus lõpetada arupärimiste, eelnõude ja protseduuriliste küsimuste esitamine.

Eraldi küsimus on, mida teha nende obstruktsiooni käigus kuhjunud ilmselgelt mitte tõsiselt tehtud ettepanekutega. Sellest tekib veel omakorda suurem küsimus, kas neid saab ka kuidagi kollektiivselt ja grupina menetleda, nagu neid kollektiivselt ja grupina on esitatud. Kuigi opositsioon väidab nii, ei ole protseduuriliste küsimuste äralõpetamises koosoleku juhataja poolt tegelikult midagi uut. Riigikogu juhatajad, sealhulgas ka Helir-Valdor Seeder ja Henn Põlluaas, on teinud sama. Lihtsalt lõpetanud protseduurilised küsimused ja siirdunud muu päevakorra menetluse juurde. See on üks eelmise riigikogu ajal tekkinud poliitilise mängu instrument, et küsitakse lõputult protseduurilisi küsimusi. Kalle Grünthali nägu poliitiline tööriist või mäng, aga kahtlemata ei ole sellel poliitilise debati seisukohalt mingisugust sisulist väärtust.

Opositsioon on süüdistanud koalitsiooni soovis vältida eelnõude arutamist parlamendis ja siduda kõik usaldushääletusega.

Üks asi on kindel: mingit parlamendiarutelu ei tule, kui parlament on kinni ja ükski teema ei liigu edasi. Kas neid eelnõusid hakatakse riigikogu saalis päriselt arutama või mitte, sõltub mingil määral ka sellest, kuidas arutelu kulgeb ja millised on ettepanekud. Kui ettepanekuid tehakse 10 000, siis on selge, et neid ei ole võimalik läbi menetleda ja sellisel juhul tuleb paratamatult valitsuse usaldusküsimusega sidumine, aga kui keskenduda sellele, et tahaks päriselt debatti pidada, siis ma arvan, et see on võimalik.

Kas sa näed võimalust, et võiks mingi kokkulepe sündida, või ootame nüüd ainult riigikohtu otsust ja siis vaatame, mis edasi saab?

Kokkuleppe jaoks on vaja, et osalised seda tahavad või vähemalt natukenegi tahavad. Arvan, et praegusel juhul ei ole opositsioonil algusest peale olnud soovi kokku leppida. Pigem on nende eesmärk olnud seda takistada ja võimalikult palju tähelepanu saada ja valitsuskoalitsiooni seadusandliku töö käivitumist häirida. Nii kaua, kui see on peamine eesmärk, on kokkulepet raske saavutada. Ebaloogiline oleks, kui see kokkulepe seisneks selles, et opositsioon hakkab esitama tingimusi, milliseid eelnõusid keegi esitab. Pikemaajaline kokkulepe on siin suurem murekoht, kas ja mida siis kodukorra seaduses teha olukorras, kus väga väike hulk inimesi saab blokeerida riigikogu töö.

Reformierakonna toetus küll väheneb, aga praegu pole valimisi tulemas.

Valitsuskoalitsiooni leppe järgses avalikus kommunikatsioonis on valitsus alustanud väga kohmakalt, samas on opositsioonil õnnestunud peale suruda oma mõnes mõttes absurdsed narratiivid. Näiteks see, et valitsusel pole nende asjade tegemiseks, mida nad teevad, mandaati. See on igas mõttes absurdne ja kindlasti ei vasta tõele, et nendest teemadest valimiste eel ei räägitud. Kui vaadata, millised erakonnad rääkisid, et riigi rahandus on halvas seisus, et see tuleb korda teha ja seda, et kaitsekulusid tuleb suurendada, siis poleks koalitsioonilepe nii suure üllatusena pidanud tulema. Paraku ei suutnud koalitsioon oma nägemust nädalate kaupa selgitada ja sellest tulenevalt on ka reitingud kõikunud, sest osa inimesi on segaduses.

Mis lähinädalatel saada võiks?

Keeruline ennustada, eks see sõltubki poliitilistest kokkulepetest, ennekõike sellest, kas Keskerakond ja Isamaa tahavad sellisel moel jätkata või mitte. Kas nad hakkavad ühisrindena koos EKREga inimesi tänavatele tooma ja takistama riigikogu tööd mingil teisel viisil.

Praegu on juba esitatud tohutu hulk seaduseelnõusid ja arupärimisi. Kui opositsioon neid tagasi ei võta ja tõenäoliselt ei võta, sest lahkheli on suur, siis kuidas on võimalik neid menetleda? Kas ongi nii, et töötatakse terve suve?

Kui nad nii jätkavad, siis kuhjuvad eelnõud edasi ja siis ei ole teist teed, kui riigil tuleb võtta väga suur hunnik uusi ametnikke tööle, kes hakkaksid neid asju menetlema, kuigi kõik teavad, et see töö on täiesti sisutu.