OTSE POSTIMEHEST Hanso: hiinlased siiski pelgavad Ukraina võitu, sest see võrdub nende jaoks USA võiduga

Ulla Länts
, ajakirjanik
Copy

Lääneriigid jälgivad Ukraina sõja taustal teravalt Hiina tegutsemist, kuidas paistab Hiina seestpoolt ja mida saavad seal teha lääneriikide diplomaadid, sellest räägime Eesti suursaadikuga Hiinas Hannes Hansoga.

Kuidas sisselamine suursaadikutöösse Hiinas läinud on?

Esimesed seal viibitud 8 kuud võib jagada kahte ossa. Esimene oli selline covidi Hiina, mis lõppes detsembris ja siis covidi järgne Hiina, kus piirangud on järk järgult kadunud ja tänaseks täielikult lõppenud. Esimestel päevadel nii lennukis kui kohale jõudes nägidki lapsed ainult valgetes skafandrites Hiinalasi, nii et oli huvitav kogemus. Hiinas tuli lastel ka kooli minna, aga kõik on hästi toime tulnud ja tänaseks oleme eluga Hiinas mitte ainult harjunud, vaid meile ka meeldib seal. Sellele vaatamata loevad lapsed päevi, mil nad saavad taas Saaremaale minna. Aga muidu on meil Hiinas normaalne elu, saame mööda riiki ringi sõita ja käia erinevates kohtades. Peking on väga tore linn, paljude parkide, jõgede ja kõikvõimalike selliste toredate nurgatagustega. Nii et kui sul on avastamise himu ja soovi, siis on see tore koht elada ja ringi vaadata.

Kuuldavasti ei ole Hiina välisministeerium teid veel päriselt jutule võtnud?

Meie diplomaatiline kahepoolne suhtlus on jah võrdlemisi tagasihoidlik. Tavaliselt koosneb see erinevate kirjade kirjutamisest, millele tuleb vastuseid oodata. Euroopa suurte riikide riigipeade tasemel on suhtlus Hiina ja Euroopa vahel väga intensiivne. Meie puhul ja ka mõne teise Euroopa Liidu riigi puhul sellist suhtlemist ei ole, aga selliseid perioode on ennegi olnud. Need on järgnenud mingisugustele poliitilistele sündmustele või kohtumistele, kus Hiina väljendab oma seisukohti selliselt, et on otsustanud suhtlemiseks lihtsalt kalendris mingisuguse perioodi ära blokeerida. Kui pikk see on, ei oska öelda.

Millega see seotud võib olla?

Ega keegi meile seda öelnud ei ole, võimalik, et see on seotud sellega, et lahkusime Hiinlaste 16+1 formaadist, kuhu kuulumine on küll rangelt vabatahtlik, nii et ausalt öeldes on sellest isegi raske lahkuda, sest see ei ole organisatsioon, kuhu saab siseneda ja lahkuda. Põhjuseks võib olla ka siiditee projekt ja meie memorandum, mis oli sõlmitud mingiks tähtajaks ning rauges möödunud aastal. Võimalik, et hiinlased on ka sellest välja lugenud midagi, mida meie küll ei mõelnud, aga olukorda võib käsitleda erinevalt. Nii et ma arvan, et sellised asjaolud võivad siin taga olla, aga mingil hetkel kindlasti toimub avanemine ja suhtlus taastub. Meil on ikkagi aasta teises pooles kokku lepitud poliitilised konsultatsioonid ja ma väga loodan, et saame suhtluse kännu tagant lahti. Samas Eesti kaubavahetus Hiinaga kasvab jõudsalt, eelmisel aastal oli taas rekord ning tänavuseks näitavad prognoosid, et meie ettevõtete ja Hiina vaheline suhtlus tiheneb veelgi.

Lääneriikide jaoks on oluline saada aru, kelle poolele on Hiina Ukraina sõjas?

Kindlasti ei ole Hiina teinud kõiki neid samme, mida Venemaa oleks Hiinalt oodanud, Hiina ei ole kunagi tunnustanud Krimmi ja Ida-Ukraina alade võtmist ega Gruusia küljest ära rebitud Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat. Kindlasti tahaks Venemaa osta või saada Hiinalt relvi ja laskemoona. Ma arvan, et Hiina on Hiina poolel, Hiina kalkulatsioon ei ole kui mitusada kilomeetrit on Venemaa Ukrainas ühes või teises kohas, Hiina kalkulatsioon on ikkagi see, et kuidas see kõik suhestub USA-ga. Hiina globaalse tasandi revaliteet on selgelt liikunud üle Vaikse-ookeani Hiina ja Ameerika Ühendriikide vahele ning Hiina pigem mõõdab kõike, mida ta maailmas näeb, ilmselt ka suhet meisse, sellega, kuidas meie suhestume Ameerika Ühendriikidega. Kõik mille eest seisavad Ameerika Ühendriigid, on Hiina jaoks hiinavastasus, kaasa arvatud NATO. Seda kõike nähakse Ameerika Ühendriikide juhitud Hiina vastase tegevusena. Aga et Venemaa ja Hiina suhe tagasihoidlik oleks, seda ma küll öelda ei saa. Esimese sõja-aasta jooksul oli Hiina ja Venemaa vahel kõrgetasemelisi kontakte nelja ja viiekümne vahel, Ukrainaga oli neid kaks. Hiina mängib siin väga selgelt oma mängu. Samas on Hiina jaoks olukord väga keeruline ja häid valikuid ei ole, aga ma arvan, et hiinlased ikkagi Ukraina võitu selles sõjas pelgavad, sest see võrdub nende jaoks Ameerika Ühendriikide võiduga ja seda nad ei taha. Kindlasti ei taha nad Venemaa lagunemist, aga ma arvan, et selle pärast on paljud mures, et mis juhtub siis, kui Putini režiim laguneb ja Venemaa kaotab sõja.

Kui palju Ukraina sõda Hiina meedias on kajastatud?

Ikka on, aga see kajastus on Vene narratiivi põhine. Artiklites küll kirjutatakse, kui Venemaal midagi põleb või plahvatab, aga pealkirjad oleks nagu Vene meediamajade pandud. Ma arvan, et hiinlane kes tahab lugeda ja oskab lugeda, loeb välja, mis seal toimub, aga väga paljud inimesed selle pärast liigselt oma pead ei vaeva, nad pigem usuvad NATO agressiivset laienemist ja USA agressiivsust. Artiklites toonitatakse ka Hiina positiivset rolli selles konfliktis ja ootust, et Hiina suudab olukorra kuidagi ära lahendada.

Kui suure ehmatus oli, kui Hiina suursaadik Prantsusmaal teatas ühtäkki, et endised liiduvabariigid, kes on iseseisvunud, ei olegi päris õiged riigid?

See turbulents tekitas väga kiire lainetuse siin ja paljudes muudes kohtades. Kahtlemata tekkis palju küsimusi, et kuidas see sai nüüd juhtuda. Selline avaldus sai olla taotluslik või apsakas. Paraku Hiina süsteemis apsakaid väga tihti ei juhtu, samas ei saa ka öelda, et neid kunagi ei juhtu. Igatahes peeti sel korral Hiina välisministeeriumis vajalikuks otse ühendust võtta, et selgitada telefonitsi seisukohti, mis väidetavalt ei ole muutunud. Paradoksaalselt oli see sama päev, kui ma läksin presidendi juurde üle andma volikirju. Hiina president igal juhul tunnistas meid rahvusvahelise subjektina, võttes minu volikirjad vastu.

Tagasi üles