SÕJASTUUDIO ⟩ Peeter Tali: Prigožin võib küll plärtsuda ja õiendada, aga ilma Kremli loata ei lähe ta Bahmutist kuhugi

Teadaolevalt on Wagneri palgasõdurid jätkuvalt Bahmuti linnas ning nende lahkumisest pole mingeid märke. Kas nad võiksid sealt lahkuda ning mida see muudab ja mis toimub mujal rindel, sellest räägime Postimehe «Sõjastuudios» strateegilise kommunikatsiooni eksperdi ja riigikogu liikme Peeter Taliga.

Kui palju on venelased andnud ära positsioone Bahmutis ja kas Prigožini Wagneri grupp võib sealt tõepoolest lahkuda?

Kogu maailm elab ju Ukraina suurpealetungi ootuses ja Vene pool elab pinge all, et mitte öelda hirmus, et kuidas ukrainlased löövad, kust nad löövad ja kui kõvasti nad löövad. Kuigi sõjalise väljaõppe üks lahutamatu osa on määramatuse talumine, siis, kui see on kestnud ikkagi kuid, lõhub taoline olukord Vene vägede moraali ja juhtimist.

Bahmutis edenevad venelased väga aeglaselt, ukrainlaste käes on 10–15 protsenti linnast. Ukrainlased on tajunud venelaste väsimist ja nad on mõned ruutkilomeetrid maad tagasi võtnud.

Kui Ukraina väejuhatus räägib oma edust, siis paratamatult tekitab see võbelust Vene vägedes, mis on ka eesmärk. Kui sa murrad moraali, siis on lihtsam vastast hävitada ja panna ta põgenema, nagu ka Bahmuti all juhtus, kus venelaste 72. brigaad lahkus positsioonidelt, hoolimata sellest, et käsk oli seda mitte teha. Aga isegi venelane tahab elada.

Mis Prigožinit puudutab, siis ilma kõrgema juhtkonna loata ei lähe ta mitte kuskile. Seda sõda juhib ikkagi Kreml. Ta võis seal plärtsuda ja õiendada, aga ta ei lähe mitte kuskile. Võimuvõitlus käib, üksteist sõimatakse, aga kui Prigožin üsna ropult sõimas Venemaa kõrgemat juhtkonda, siis päris normaaalne ei ole see isegi Venemaa jaoks. Samas ta ikkagi laskemoona ja varusid sai ning vange tassib samuti uuesti peale.

Ega Prigožin päris rumal ka ole, ta saab aru, et rindelähedases metsas võib ka temaga juhtuda õnnetus või jumal teab, millise lisandiga ta teed joob.

Kas kõigele vaatamata võib Prigožin tunda end hetkel siiski tugevalt, teades, et kui ta Bahmutist ära läheb, siis venelastel ei ole sinna kedagi panna?

Sõjapidamises ei ole mitte kunagi nii, et lahendusi ei ole. Alati on mingi lahendus ja mitte keegi ei sõdi mitte kunagi ilma reservideta. Mingid reservid on, aga kui sa kasutad neid reserve ühes kohas, siis kusagil teises kohas sa neid enam kasutada ei saa. Ilma Kremli heakskiiduta ei vii Prigožin sealt mitte midagi mitte kuskile ära, sest Venemaal on kaotada liiga palju.

Miks ta nii räägib – eks see on ka Vene eripära. Inimesed hakkavad uskuma, et neil on üleloomulikud võimed ja kui kohe korrale ei kutsuta, siis enesekindlus järjest kasvab. See viimane väljaütlemine oli ikka ropp ja rõve, eelkõige on see ikkagi märk võimuvõitlusest.

Tundub, et praegu külvavad Ukraina suure pealetungi ootuses paanikat eelkõige Venemaa enda sõjablogijad.

Ukrainlastele sobib see väga hästi, sest mida Ukraina on ikkagi meisterlikult teinud, on psühholoogiline surve. Kui me räägime sõjapidamisest maal, merel, õhus ja ka tunnetuslikus ruumis, siis just tunnetuslikus ruumis see surve kogu aeg kasvab.

Kui ukrainlased ükskord ründavad, siis nad teevad seda teistmoodi ja nad kindlasti üllatavad. Tegelikult ukrainlased modelleerivad seda lahingutegevust läbi. See on sõjamäng, mis on lääneliku staabiprotseduuri osa, kus mängitakse läbi, kuidas üks või teine asi juhtub. Arvestatakse vägesid, moraali, ilma, maastikku – kõiki asju.

Ukraina kasutab USA päritolu tehisintellekti abi, et need võimalikud stsenaariumid läbi mängida ja muidugi tuleb seda teha lähtuvalt olukorra muutusest.

Nii et seda ohtu, et venelased võiksid Bahmutis ukrainlased ümber piirata, enam ei ole?

Sõjas on kõik võimalik, aga pigem on küll vastupidi, pigem ähvardab täna ümberpiiramine venelasi, seda on näha.

Mis toimub mujal rindel?

Lõhutakse Venemaa õhutõrjet, koondumisalasid ja staape, on hävitatud suurtükiväesüsteeme, mis on näide sellest, et valmistatakse ette ja kohandatakse lahingumaastikku. Mida Venemaa on teinud, nad on liigutanud oma logistikakeskused ja kõrgemad staabid HIMARSi löögiulatusest välja.

Nüüd tuli nende jaoks ka üks halb uudis, nimelt teatas Ühendkuningriik, et on tarninud Ukrainale arvestatavas koguses tiibrakette Storm Shadow, mille tabamispiirkond on 200–250 kilomeetrit. Seega ei ole Krimmis enam ka ülemäära rahulik ja kindel olla.

Kas me võiksime seetõttu näha, kuidas venelased hakkavad nihutama oma tagalat rindest kaugemale?

Nad ei saa seda teha, sest siis kukub rinne kokku. Venemaa logistika toimib 150 kilomeetrit raudteest. Kui sul ikkagi millegagi lasta ei ole ja ei ole ka kütust, kuidas sa siis sõdid. Just seetõttu on Venemaale ülioluline, et oleks maismaaühendus Krimmiga ja just seetõttu käisid Mariupoli pärast sellised verised lahingud, kuna sealt läheb läbi raudtee Krimmi.