MINISTRI NÄRVIPROOV ⟩ Kristen Michal: kõik, mis on tossavam, saastavam – nende äride aken hakkab sulguma

Uus kliimaminister Kristen Michal (RE) on saanud enda õlule Eesti riigi jaoks kõige olulisemad tulevikuprobleemid, millele tuleb leida lahendus just praegu. Minister lubab, et kohe ta «paugutama» ei hakka, kuid hoiatab, et ettevõtjad peavad hakkama arvestama, et tulevik on neil, kes oskavad rohkem säästa ja väärindada.

Ütlesite Aktuaalsele Kaamerale antud intervjuus (17.04.), et majanduskasv peaks mahtuma looduse raamidesse. Mõtestage seda veidi.

See kirjeldabki seda, millega me peame tulevikus arvestama. Rohereformi mõte on parem elujärg, aga see tähendab ka seda, et valikud, resursside väärindamine – kõik sellised asjad peavad olema paremini tehtud.

Mis saab teie nägemuse kontekstis Tallinna külje all Harkus, kus asub pealinna ümbritsev viimane suurem mets? Valitsus peab lähimal ajal otsustama, kas see üle saja ohustatud taime- ja loomaliigi elupaik ning väärtuslik koht lastele loodushariduse andmiseks, saab looduskaitsealaks või siis jääb sellest järele üks suur auk ehk siis lubjakivikaevandus.

Ma ikkagi vestlen enne kolleegidega. Üldiselt on aga minu taju, et kui meil on võimalik saada maavara teedeehituseks ja kõigeks muuks kuskilt mujalt – muuseas tekib uusi mõtteid energiasalve ehitamisel jne – siis pigem tuleks eelistada, et seda hangitaks kuskilt mujalt, mitte sealt.

Selline on positsioon olnud ja sellisel viisil ilmselt see ka läheb. Aga ma ei rutta sündmustest ette – küll me sellise positsiooni ka valitsuses võtame. Teedeehituses ma ennustan, et see pigem jaheneb. Ennekõike seetõttu, et riigil on suured kaitsekulutused kanda.

Maavarade hankimine, eriti sellistes punktides, mis puudutavad inimeste elukeskkonda lähemalt, seal tuleks ikkagi põhjalikumalt mõelda. Ma julgeks küll öelda, et vähemalt Reformierakonna sees on ka varem suhteliselt suur survegrupp olnud, kes tegelikult eelistaks selle ala ikkagi kaitse all hoida, mitte sealt kaevandada.

Koalitsioonilepingus on kirjas siht, et majandusmetsade tagavara ei tohi väheneda. Vaatame graafikut – metsatagavara on nelja aastaga vähenenud kahe aasta raiemahu jagu. Kuna tagavara andmed tulevad viieaastase viivitusega, läheb see tabel teie valitsemisaja jooksul ainult hullemaks. Kuidas metsatagavara vähenemise kavatsete peatada?

Saan aru, et Eestis käib suurem vaidlus erinevate statistiliste metsatagavara hindamise koolkondade või statistiliste meetodite vahel. Oleme koalitsioonis seadnud eesmärgiks ja arvan, et see tähendab ka rahalist panustamist – tõenäoliselt mõnisada tuhat eurot aastas – et ikkagi jõuda selleni, et Eestis oleks ühtlane arusaamine, mis seisus on meie metsad.

Riigikontroll on sellele tegelikult oma raportis tähelepanu juhtinud, et meil peaks olema sellistest asjadest parem ülevaade.

Metsastatistika ja kogu metsandusega peaks jõudma sinnani, et meil on adekvaatne, tõel ja teadmistel põhinev arusaamine. Mitte nii, et see on subjektiivne kummaltki poolt. Üks lähtub sellest metsastatistikast, mis on laenatud Rootsist, teine on teinud seda pigem visuaalse metsa hindamise põhiselt. Eesmärk on kasutades kaugseiret ja muid andmeid, jõuda selleni, et meil on usaldusväärne statistika. Siis saame öelda, mis seisus meil metsad on. Kuidas liigume edasi nendega.

Metsatagavara on nelja aastaga vähenenud 22 miljonit tihumeetrit. Foto: Statistikaamet

Kuhu me metsandusega tervikuna peaksime jõudma – iga raiutud ühik väärindatakse rohkem. See peaks olema kõikide maavarade ja teiste ressursside puhul. See on sama printsiip, et majandus peab looduse piiridesse mahtuma.

Kui rääkida väärindamisest, siis tähendab see ennekõike uue tselluloositehase rajamist, mida plaanib Viru Keemia Grupp (VKG). Üks puidu väärindaja meil juba on, haavapuitmassi tootev Estonian Cell, mis teatas esmaspäeval, et seiskab taaskord kaheks nädalaks tehase töö, sest ei suuda enam välisturul konkureerida. Estonian Celli ehituseks ja toetusteks on riik maksnud miljoneid eurosid, lisaks on tehas saanud üle 17 aasta RMK käest soodushinnaga puitu.

Estonian Cell on maksnud Eesti riigile aastas 1,6 miljonit eurot tööjõumakse, kuid arvestades Eesti karjuvat tööjõupuudust oleks keegi niikuinii nende inimeste eest need maksud maksnud. Tulu riigile on tulnud põhiliselt energiamüügist, Mullu maksis Estonian Cell energia eest kokku üle 44 miljoni euro, varem 17 miljonit eurot.

Kui mõelda selle peale, milline keeruline seis on meil praegu põlevkivi kaevandamisega, millest põhiliselt elektrit tehakse, kuivõrd kasu oleks Eestile kokkuvõttes uue energiamahuka ja väga suure puidutarbega tehase rajamine?

Hmm, see on jälle see hetk – hästi keeruline küsimus lihtsa vastusega. Estonian Cellil on muidugi sisendhindadega probleeme, üks neist on energeetika. Venemaa algatatud sõda on energiavallas mõjunud kõigile. Loodus- ja ressursisäästlikkuse mõttes on sellel positiivne sekundaarne tagajärg.

Tehas seisab ja elektrit ei tarbi?

See mõjutab kõiki mõistlikumalt tarbima, oma tarbimist üle vaatama. Kui majandusministeeriumis töötasin, tegin energiaauditid ja kõik muud, ettevõtjad leidsid, et saavad sest kasu ja hakkasid energiat säästlikumalt kasutama.

Eesmärk peab olema soodsam ja puhas energia, kaasa arvatud tööstustele. Kui on võimalus puhta energia baasilt toota, on võimalik neil seda kasutada ka sisendina ja erinevaid tegevusi rohkem väärindada.

Eesmärk ei pea olema suurem maht raiuda, vaid kallima, suurem lisandväärtusega produkt müüa. Majanduskomisjoni esimehena käisin vaatamas puidukeemiatehast Imaveres, see on ikkagi palju kõrgema väärindamisastmega, kui mistahes energeetilise puidu kasutamine, mis pole ressursi mõttes kuigi arukas. VKG tehas oleks kuskil nende kahe taseme vahel, kuskil tase allpool. Tehased, mis rohkem väärindavad, peaks olema kogu selle kliimavaldkonna eesmärk.

Kas uuele tehasele tuleks ka soodushinnaga puitu müüa, nagu Estonian Cellile?

Mina eelistaks liberaalina, et kõik asjad on turuhinnaga. See annab ressursile õige väärtuse.

Aga ärge arvake, et minister saabub valgusena majja ja lahendab esimese nädalaga kõik seni lahendamata probleemid.

Põlevkivist rääkides. Ütlesite Aktuaalses Kaameras, et «vanu lube me ära ei võta, seda on öelnud peaminister ja endine keskkonnaminister.» See tähendab, et VKG saab oma Uus-Kiviõli kaevanduse tühjaks kaevata ja põlevkivi õli kujul välismaale müüa?

Jah, jääb üle seda korrata. [Õiguskantsler] Ülle Madise ütles väga aruka mõtte: «Kui me mistahes valdkonna tahame sulgeda, siis sellele peab eelnema sisuline ja otsustav debatt parlamendis. See ei pea tulema koalitsioonileppest, ministri emotsionaalsemast või isiklikumast otsusest.

Selleni, mis puudutab nii metsandust kui põlevkivi, peaksime jõudma laiemas kliimaseaduse debatis. See debatt peaks olema eesmärgiga, et me kõik saame aru, kuhu rohereform viib, kust sünnib uus majanduskasv, mis see meile annab.

Eesti Energia uus juht Andres Durejko ütles Postimehele, et «tervikpildis vähendame keskkonnajalajälge, lisades uue õlitehase.» Kas õlitehas ja põlevkivikaevandamine tõesti vähendavad keskkonnajalajälge?

Arvan, et ta üritas kirjeldada seda vahet, mis vahe on seda [põlevkivi] energeetikas kasutades ja rohkem väärindades. Ettevõtjad mõtlevad juba väga palju nii Ida-Virumaal kui mujal, et kõik, mis on tossavam, saastavam – nende äride aken hakkab sulguma. Täitsa sõbralikult öeldes.

Nüüd on see koht, kus Eesti riigi, kaasa arvatud minu ülesanne kliimaministrina seista selle eest, et saame rohereformiga seda kasu, et meil tekivad uued ettevõtmised, uued tööstused, teenused, mis toovad seda jõukust siis siia.

Kõik, mis on uus, puhas, rohelisem – see on kõik see, kuhu tahetakse investeerida.

Eesti Energia ja suured energeetikaettevõtted teavad väga hästi, et finantsturgudel antakse juba väga ammu seda signaali, et sellised «pruunid» valdkonnad on väga kriitilised. Kui nad lähevad ringmajandusse või hakkavad täiendavalt väärindama, selle on šanssi.

Meie ülesanne on hoolitseda valitsuse poole pealt, et nendes regioonides, kus tööstus on põhinenud suhteliselt spetsiifilisel valdkonnal, tekiks uut tööstust.

Ainult valitsuse eriesindajast seal Ida-Virumaal ei piisa. Seal peab olema ka töö ja korralikud palgad.

Koalitsioonilepingus on ambitsioonikas plaan, et Eesti peab saama energiat eksportivaks riigiks, Kui palju selleks on plaanis maksumaksja raha kulutada ja milline on ajaperspektiiv?

Energeetika eksport hakkab eeskätt baseeruma sellel, et selle aasta jooksul teeme päris hulga olulisi otsuseid. Otsused meretuuleparkide kohta, millised võiksid sündida. Riik seal investeerima ei hakka. Võrkude rajamine peab siis sündima nende parkidega koos. Kas siis mahub see energia Eesti Energia võrku või tuleb neid ühendusi ka väljapoole seada.

Eestis peaks olema ka vastus küsimusele, et kui kasutame näiteks oma merealasid, et saada Eestisse taastuvat ja puhast energiat, et kui hakkame seda ka ekspordiks tootma, mida Eesti maksumaksja sellest vastu saab? Me ju kasutame oma ressurssi. See on küsimus, millele me ilmselt kliimaministeeriumis hakkame vastust otsima. Sest kui keegi mingit ressurssi siin kasutab, siis tegelikult tuleks tal panustada.

Energeetikas juba lõime riigikogus sellise instrumendi, mis ütleb, et kui maismaal tuleb tuulikuid taluda, võib inimene selle eest saada aastas 4000+ eurot. Kui ta väga lähedal on. Ja omavalitsus saab raha. Mereparkide eest saab omavalitsus raha. Kuuldavasti on see juba suurendanud soovi tehisobjektide vastu. Inimene leiab alati armsama oleva sellise tehisobjekti, mis talle raha toodab, kui selle, mis ei tooda.

Intervjuud saab edasi vaadata videost.