OTSE POSTIMEHEST ⟩ Ülle Madise: maksude üle otsustavad siiski riigikogu liikmed

Mida tuleks muuta e-hääletamisel ja kas koalitsioonilepingusse kirja pandu on lõplik tõde või saavad riigikogu liikmed ka midagi otsustada, sellest räägime Postimehe otsesaates õiguskantsler Ülle Madisega.

Elektrooniline hääletamine tõi palju kaebusi, kas see on seadustes kehvasti kirjas?

Alati saab paremini, aga kui meenutada elektroonilise hääletuse algust, siis käis selle kohta seaduses vaid üks paragrahv ja seda oli tõesti liiga vähe. Ka mõned selle paragrahvi nüansid käisid riigikohtust läbi, näiteks mis puudutas hääletamise salajasust, aga seaduse sätted jäid jõusse. Tulenevalt ekspertide soovitustest ja ka nendest kaebustest, mida kõikide valimiste puhul on elektroonilise hääletamise vastu esitatud, on seadust järjest täpsemaks tehtud. Praegu on elektroonilise hääletamise kohta terve eraldiseisev peatükk ja sellega asi veel ei piirdu, sest hääletamise aeg on kirjas teistes sätetes, vaatlemiskord on ka mujal ja väljaspool seda peatükki leiab veel eraldi pika ja põhjaliku normi sellest, kuidas elektroonilisi hääli kokku lugeda. 2019. aastal panid kohtunikud ühte valimiskaebust lahendades riigikohtus kirja, et sätted võiksid olla täpsemad ja nüüd tegi riigikohtu esimees ühe kaebuse juurde konkureeriva arvamuse, et seadus võiks inimestele rohkem selgust luua ja selle võiks paremini kirja panna. Nii et sellest tulenevalt tulebki vaadata, mida saaks teha täpsemaks. Samas on riigikohtu esimees Villu Kõve eraldi rõhutanud, et tal pole vähematki kahtlust, et midagi oleks valesti või et riigikogu ei oleks legitiimne. Aga seadust selgemaks teha saab alati.

Oodatakse e-valimiste jõudmist mobiiltelefonidesse, ka see tuleks seadustesse kirjutada.

Vabariigi valimiskomisjon on selle kohta väga õigesti öelnud, et see ei saa olla nende otsus, vaid see peab olema väga kaalutud riigikogu otsus. Loomulikult, kui leitakse, et riigieelarves on piisavalt raha, et senist süsteemi edasi arendada ja lisaks arendada veel välja ka uus mobiiltelefoniga hääletamise süsteem, siis küllap on võimalik seda teha, aga riskide hulk, millega tuleb hakkama saada, kasvab sel juhul hüppeliselt. Nii et ma väga loodan, et kui see soov on olemas, siis arutatakse riigikogus hoolega need küsimused läbi. Samas tuleb endale teadvustada, et ka praegune elektroonilise hääletamise süsteem nõuab pidevat arendust, nõuab inimesi ja nõuab raha. Täpselt sama moodi nõuab raha rahvastikuregister. Seega kõigepealt tuleks vaadata, et inimesed ja raha oleksid olemas ja olemasolevad süsteemid töötaksid ja kui siis leitakse veel inimesi ja veel raha, saab edasi liikuda ka mobiiltelefoni hääletuse juurde. See oleks minu soovitus, aga otsustab loomulikult riigikogu.

Olite eile riigikogu ees ja juhtisite rahvasaadikute tähelepanu asjaolule, et seonduvalt kliimateemaga on Eesti riik võtnud endale suure hulga kohustusi, aga ei ole kirjutanud neid seadustesse, kui hull see pilt on ja kui kiireks meil sellega läheb?

Ongi juba väga kiire ja just seepärast me sellise ettekande ka koos nõunikega tegime, et meie juurde tulid nii looduskaitsjad oma täiesti õigustatud muredega, kui ka ettevõtjad, täpselt sama õigustatud muredega. Eesti on ühinenud Pariisi kliimakokkuleppega, Euroopa Liidu kliimamäärus tähtajad on paika pandud ning Eesti on nendega nõustunud, mõni tähtaeg on juba 2030, 2035, 2050. Kui me räägime näiteks uue kaevanduse avamisest või sellest, et tuleb käima panna tööstus, leida töötajad, võib-olla kedagi ümber õpetada, siis see võtab aastaid. Põhiseaduse järgi ongi nii, et tuleb konkreetselt kirja panna, milline tegevus on lubatud, mis ajani on lubatud ja mismoodi on lubatud. Ettevõtja saab tegutseda ainult siis, kui tal on selleks tegevuseks luba ja loa andmisest ei tohi keelduda, kui seadus seda ei nõua. Väheoluline pole seegi, et inimesi ei tohi hirmutada. Praegu on inimestele jäetud mulje, et see, kuidas nad on elanud või elavad, ei kõlba kuskile, kõik tuleb teha teisiti. Et see auto, mis sul on, ei kõlba, sinu korter ei kõlba ja sinu maamaja ka ei kõlba. Tegelikult tuleb inimestele öelda, mis siis edasi saab. Need plaanid on osaliselt ka olemas, aga nende sisu peab olema selline, et meie inimesed ei satuks vaesusesse.

Koalitsioonilepingu avalikustamine on tekitanud kohutava segaduse ja arvestades, kui väike hulk inimesi selle tegemise juure oli, tekib küsimus, kuidas saab olla nii, et käputäis inimesi otsustab, kuidas me järgmised neli aastat elame.

Ma selgitasin eile ka riigikogule, et põhiseaduse mõte on see, et riiki juhib riigikogu, ainult riigikogu liikmetel on otsene rahva mandaat ja need muudatused, kaasa arvatud maksumuudatused, saab teha üksnes seadustega. Seaduseelnõusid tuleb aga hoolikalt lugeda ja see ei ole ainult opositsioonisaadikute ülesanne. Põhiseaduse raames ei ole võimalik võtta ära neilt, kes toetvad valitsuskoalitsiooni erakondi, õigust, esitada muudatusettepanekuid, esitada küsimusi ja uurida, milline on ühe või teise muudatuse mõju. Näiteks, milline on turismi täiendava maksustamise mõju või milline tuleb täiendav automaks. Kõik need 101 elukogemust, mis rahva häälte alusel seal riigikogus on, peaksidki seaduseelnõud läbi vaatama, leidma üles vead ja siis tuleks õiglus paika kaaluda. Nii et riigikogu roll on väga suur. Praegu pole põhjust kindlas kõneviisis rääkida, et tuleb see või tuleb teine maks, kui ei ole veel seaduseelnõusidki. Lisaks on nii, et kui mingil elualal pannakse inimestele uusi olulisi kohustusi või keelatakse midagi ära, siis peab jääma ka piisav kohanemisaeg. Nii et mina ütleks, et rahu, ainult rahu, tuleb need eelnõud ära oodata ja siis anda oma parim, et nad oleksid võimalikult õiglased, võimalikult elulised ja Eesti inimestele võimalikult kasulikud. See vastutus lasub riigikogu liikmetel, ükskõik kas nad toetavad praegust valitsust või ei toeta praegust valitsust.

Eriti narri olukorda satuvad need saadikud, kes eelmises riigikogus hääletasid partei käsul suurperede toetamise poolt ja nüüd hääletavad partei käsul selle toetuse kärpimise poolt, kas see on riigikogu liikmel peeglisse vaatamise koht?

On küll, fraktsiooni distsipliin ei ole, ega saa olla selline. Riigikogu liige võib öelda, et minu südame järgi ei ole otsus õige, see ei ole võib-olla kestlik. Kui sa vaatad kõiki neid valdkondi, kuhu raha on vaja ja siis arutad, et kas selline väga pikk lubadus sellisel viisil on vastutustundlik, siis tulebki teha otsus ja selle eest ka oma fraktsioonis seista. See on põhiseaduse mõte. Loomulikult tuleb teha koostööd, teisiti ei sünni midagi, aga asja mõte on ikka see, et nii fraktsioonides kui komisjonides räägitakse need küsimused läbi. Õigusfilosoofiliselt on nii, et kui sa annad pikaaegse lubaduse, olgu see siis pensioniks kogumise lubadus või peredele mõeldud toetus, siis tuleks see võimalikult laiapindselt kokku leppida ja hiljem tuleks sellele ka truuks jääda.