OTSE POSTIMEHEST ⟩ Arto Aas: oleme väga häiritud, et valitsus tahab alampalga kokkuleppesse sekkuda

Kas alampalga tõstmine koalitsioonilepingus pakutud tempos on reaalne ja mis ettevõtteid veel murelikuks teeb, sellest räägime Postimehe otsesaates tööandjate keskliidu juhi Arto Aasaga. 

Kui täpselt alampalga tõstmine 60 protsendini mediaanist tööandjatega kokku on lepitud?

Oleme plaanidega kursis ja oleme ka lubanud maikuu jooksul ametiühingute ja riigiga kokku leppida, kuidas alamapalga tõus järgmise nelja aasta jooksul peaks välja nägema. See on ajalooliselt olnud tööandjate ja ametiühingute omavaheline kokkulepe ehk siis tööturu osapooled lepivad kokku, milline on mõistlik ja saavutatav palgatõus. Siiani on seda Eestis sellisel viisil tehtud ja see on euroopalik tava. Oleme tegelikult väga häiritud sellest, et valitsus tahab siia sekkuda. Paraku on see sotsiaaldemokraatide peamine lubadus. Me saame aru, et see on poliitiline, aga proovime siiski hoida selle kokkuleppe sõlmimise enda kätes, et ta ei liiguks kusagile valitsusse või parlamenti. Oleme ka varasematel aastatel pingutanud selle nimel, et alampalk kasvaks kiiremini kui keskmine palk, aga kui me pingutame üle ja alampalga tõus tuleb liiga kiire, siis tegelikult töökohad kaovad ja alampalga saaja võib hoopis töötuks jääda või siis hakatakse maksudega susserdama. Inimesed küll käivad tööl, aga mingi osa palgast saavad ümbrikus või töötavad üldse mustalt. Keda siis ei rõõmustaks palgatõus, aga kui see ei ole tööandjale reaalselt saavutatav, siis me teeme Eesti tööturule ja inimestele hoopis kahju.

Kui palju mõjutab alampalga tõstmine üldist palgataset?

Otseselt saab alampalka kusagil paarkümmend tuhat inimest, aga ta mõjutab alumisi palgaastmeid päris oluliselt. On palju sektoreid, kus tõstetakse palka sama palju, kui tõuseb alampalk, nii et alampalga mõju tööturule on laiem ja just seetõttu tuleb neid kokkuleppeid ratsionaalselt ja terve mõistusega sõlmida. Palgatõus tuleb ju ettevõttel kuidagi tagasi teenida ning esimene ja peamine variant on see, et tuleb tõsta hindu. Inimesed peavad aru saama, et kui me tahame kiiret palgatõusu, siis kasvavad ka hinnad, aga meil on inflatsioon praegu juba niigi väga kõrge. Kui me veel regulatiivselt nõuame kõrgemaid alampalga numbreid, siis kandub see edasi hindadesse ja kõrged hinnad löövad just madalapalgalisi. Kui populistlikult ja loosunglikult edasi minna, siis võime avastada, et mõne aasta pärast on Ida-Virumaal, Lõuna-Eestis, Kesk-Eesti ja saartel tööpuudus kasvanud, inimestel on palju vähem legaalseid sissetulekuallikaid ning ettevõtted lahkuvad sealt – nende riskidega tuleb arvestada.

Valitsusel on ju võimalik alampalk ka kehtestada, aga see ei oleks euroopalik tava.

See oleks üsna pretsedenditu tagasiminek kuskile sovjetiaegadesse ja ei häiriks ainult tööandjaid. Ametiühingud on sellisest poliitilisest survest veel rohkem häiritud, ka nemad peavad oluliseks, et me lepiksime alampalgas omavahel kokku. Tuleb arvestada tööturu ja reaalse majandusolukorraga, me ei tea, mis juhtub majanduses lähikuudel, rääkimata sellest, mis hakkab juhtuma nelja aasta pärast. Palgakokkuleppes peab olema sees  paindlikkus, kui me tõepoolest näeme, et tööpuudus hakkab kasvama või ettevõtted lähevad pankrotti, siis tõmbame natuke pidurit ja jätame ettevõtted ikkagi ellu.

Kas valitsusega on võimalik kokku leppida, et alampalk tõuseb soovitud määral siis, kui majandusel läheb hästi ja kui hästi ei lähe, siis tuleb seda otsust korrigeerida?

Me tahaks, et sinna jääksid need riskimaanduse kohad sisse. Tavaliselt oleme pidanud ametiühingutega läbirääkimisi alampalga üle sügiseti, lähtudes nii Eesti Panga kui rahandusministeeriumi prognoosidest. Vaatame milline on SKP prognoositav kasv, milline on inflatsioon, milline on tööturu seis ja kui kiirelt kasvab keskmine palk. Üldjuhul oleme üritanud, et alamapalk kasvaks mõne protsendipunkti võrra kiiremini kui keskmine palk, et palgataseme alumist otsa järgi aidata, aga need käärid ei saa minna väga suureks. Viimases kvartalis oli Eesti majandus languses ja selles olukorras oleks ebaadekvaatne nõuda, et alampalk kasvab 20 või 30 protsenti.

Kui ärevaks teeb ettevõtteid võimalik maamaksu tõus, ettevõtetele pole ju erinevalt koduomanikest maa kunagi tasuta olnud, aga nüüd saavad omavalitsused loa tõsta maamaksu kavandatust kiiremini?

Ettevõtete jaoks on vaja stabiilset ja ette prognoositavat maksukeskkonda, eriti, kui me räägime suurtest investeeringutest. Ettevõtja tahab näha, milline on majanduskeskkond, viie või kümne aasta perspektiivis. Siis saab ta otsustada, kas äri tasub ennast ära ja kas Eestisse tasub töökohti luua ning investeeringuid teha. Määramatus on isegi veel hullem kui kõrged maksumäärad. Loodetavasti loksuvad maksumuudatused mõne aja jooksul paika, antakse piisav kohanemisaeg ja ka omavalitsused ei hakka siis, kui neile antakse maamaksuga toimetamises suurem vabadus, tõmblema ja ega esimese hooga mingeid rumalusi tegema.

Turismisektoris on ilmselt kõige hullem olukord väikestel turismitaludel, nemad saavad kaela tohutu käibemaksutõusu, aga ilmselt ka kohuse maksta töötajatele suuremat palka, lisaks ohustab neid maamaks ja võib-olla ka turismimaks.

See on tõsi, et uuest valitsusleppest tulevad kõige mustemad toonid just hotelli- ja turismisektori jaoks, kes ise lootis, et teatud maksumäärad alanevad. Nüüd kipub reaalsus olema hoopis midagi muud. Vastab tõele, et maaturism saab kõige suurema löögi. See on sektor, kus ei ole suuri kasumeid, keegi ei teeni seal miljoneid ja miljardeid ning kui me paneme siia potti nii käibemaksu tõusu, palgatõusud, võimalikud kohaliku maksu tõusud, siis see pilt näeb ikka pärsi kole välja. Käibemaksu määra tõstmine üheksa protsendi pealt kahekümne kahe protsendi peale, no see on kõige karmim maksutõus, mis ühe sektori jaoks olla võib.