Taseme tõstmiseks on niisiis vaja välismaalt talente, nii õppejõudusid kui ka üliõpilasi. Meil on ka ettekujutus, palju Tartu ülikoolis neid praegu on: viiendik töötajatest, kolmkümmend protsenti üliõpilastest ja nelikümmend protsenti doktorantidest. Mis oleks optimaalne rahvusvahelistumise tasakaal?
Asser: Ma korrigeerin siiski, välisüliõpilaste proportsioon ei ole nii suur, see on 11-12 protsenti. Aga ma arvan, et ei peaks mingit piirarvu võtma, et see on siis rahvusvahelistumise määr. Kindlasti mitte. Vajadusel ja võimalusel, kui on tingimused ja tahe siia tulla, siis võib see osakaal olla ka suurem.
Eamets: Ma olen ka nõus, et me kindlasti ei peaks piirmäärasid seadma. Aga minu jaoks rahvusvahelistumise kontekstis on tegelikult võtmeküsimus see, et me saaksime eesti keeles kõnelevad ja eesti keeles õpetada oskavaid noori meie doktorantuuri. Kui me seda ei suuda, siis pikas perspektiivis läheb eestikeelse ülikooli jätkusuutlikkus selgelt löögi alla. Ma ei näe selles probleemi, et meil on välisteadlasi ja välistudengeid, aga ma näen probleemi selles, et meil varsti ei ole enam õppejõude, kes eesti keeles õpetaksid. See on valukoht. Mitte rahvusvahelistumine, vaid see teine pool on mõne eriala puhul löögi all.
Asser: Remargi korras – rahvusvahelistumisest hakkab sõltuma ka meie enda tudengite soov Tartusse õppima tulla. Ja ülikooli kvaliteet hakkab ka sellest sõltuma.
Vilo: Erialati on rahvusvahelistumise põhjused olnud erinevad, ja erinevad on olnud ka erialade arengud. Kui käivitada eriala nullist, siis ei ole koha peal inimesi ja neid tuleb tuua sisse. On erialasid mis on sada protsenti välisturule suunatud, kas või inglisekeelne arstiõpe näiteks. Aga mõnel erialal on välistudengite toomine ka kvaliteedi mõõdik. Et üliõpilased õpiksid koos rahvusvahelises keskkonnas ja see aitaks tõsta ka meie üliõpilaste taset, tõmmata neid käima. Ja me oleme selles olnud edukad.