:format(webp)/nginx/o/2023/04/14/15255854t1h223b.jpg)
Tartu Ülikool on rahvusülikool ja Eesti juhtiv teaduskeskus, mis valib 20. aprillil uue rektori. Milline on Tartu Ülikooli roll Eesti ühiskonnas? Kuidas tagada teadlaste järelkasv? Kas ja mis kujul tuleb tagasi tasuline kõrgharidus? Millised on eestikeelse kõrghariduse väljavaated? Ülikooli arenguvisioonide üle arutlevad rektorikandidaadid: praegune rektor professor Toomas Asser, makroökonoomika professor Raul Eamets ja bioinformaatika professor Jaak Vilo.
Saatejuht on Martin Ehala.
Rektori valimiskampaania on jõudnud lõpusirgele ja te olete juba palju väidelnud. Seepärast ma küsin otse igaühe käest, et mis on just teie kõige suurem eelis ja eripära teistega võrreldes, miks just teist peaks saama rahvusülikoooli järgmine rektor?
Toomas Asser: Tartu ülikooli arengukavas on eesmärk jõuda Põhjamaade tippülikoolide hulka. Koos rektoraadiga oleme täitnud oma ambitsioonikad eesmärgid: doktorantide rahastuse tõstmine ja kõrghariduse rahastuse küsimuse viimine ühiskonna teadvusse. Minu ambitsioon on jõuda lähematel aastatel Põhjamaade tippülikoolide tasemele.
Raul Eamets: Võrreldes konkurentidega on minu programm kõige konkreetsem. Ja ma pakun välja ka lahendusi. Fookuses on viis asja: nähtavuse tõus, palgakasv, paindlik õpe, ülikooli juhtimise muudatused.
Jaak Vilo: Mind eristab teistest kandidaatidest see, et ma olen reaalselt käivitanud ühe eriala tühjalt kohalt, mul on pikaajaline juhtimiskogemus. Ja ma näen, et ülikooli juhtimises on oluline inspireerimisvajadus. Oluline on saada tööle head inimesed, luua head töötingimused, ja ühiskonnas peab olema arusaadavam, mida me teeme ja miks me teeme.
Professor Asser, ütlesite, et eesmärk on viia Tartu ülikool Põhjamaade tippülikoolide tasemele. Mille poolest pole Tartu Ülikool veel sellel tasemel?
Asser: Mõõdikuks pole vaid edetabeli tase. Ülikool on viie aastaga mõõdikutes tõusnud järjepidevalt, kuid edasise tõusu eeltingimuseks on rahastuse kasv. Selle nimel oleme rektorite nõukoguga kaks aastat tööd teinud. Teine asi on üliõpilaste soov õppima tulla. Rektori ülesanne on luua hea õhustik õppimiseks. Ja loomulikult tuua ka väliskompetentsi – välistöötajaid ja -üliõpilasi. Selle eelduseks on hea teaduslik ja õppimiskeskkond.
Taseme tõstmiseks on niisiis vaja välismaalt talente, nii õppejõudusid kui ka üliõpilasi. Meil on ka ettekujutus, palju Tartu ülikoolis neid praegu on: viiendik töötajatest, kolmkümmend protsenti üliõpilastest ja nelikümmend protsenti doktorantidest. Mis oleks optimaalne rahvusvahelistumise tasakaal?
Asser: Ma korrigeerin siiski, välisüliõpilaste proportsioon ei ole nii suur, see on 11-12 protsenti. Aga ma arvan, et ei peaks mingit piirarvu võtma, et see on siis rahvusvahelistumise määr. Kindlasti mitte. Vajadusel ja võimalusel, kui on tingimused ja tahe siia tulla, siis võib see osakaal olla ka suurem.
Eamets: Ma olen ka nõus, et me kindlasti ei peaks piirmäärasid seadma. Aga minu jaoks rahvusvahelistumise kontekstis on tegelikult võtmeküsimus see, et me saaksime eesti keeles kõnelevad ja eesti keeles õpetada oskavaid noori meie doktorantuuri. Kui me seda ei suuda, siis pikas perspektiivis läheb eestikeelse ülikooli jätkusuutlikkus selgelt löögi alla. Ma ei näe selles probleemi, et meil on välisteadlasi ja välistudengeid, aga ma näen probleemi selles, et meil varsti ei ole enam õppejõude, kes eesti keeles õpetaksid. See on valukoht. Mitte rahvusvahelistumine, vaid see teine pool on mõne eriala puhul löögi all.
Asser: Remargi korras – rahvusvahelistumisest hakkab sõltuma ka meie enda tudengite soov Tartusse õppima tulla. Ja ülikooli kvaliteet hakkab ka sellest sõltuma.
Vilo: Erialati on rahvusvahelistumise põhjused olnud erinevad, ja erinevad on olnud ka erialade arengud. Kui käivitada eriala nullist, siis ei ole koha peal inimesi ja neid tuleb tuua sisse. On erialasid mis on sada protsenti välisturule suunatud, kas või inglisekeelne arstiõpe näiteks. Aga mõnel erialal on välistudengite toomine ka kvaliteedi mõõdik. Et üliõpilased õpiksid koos rahvusvahelises keskkonnas ja see aitaks tõsta ka meie üliõpilaste taset, tõmmata neid käima. Ja me oleme selles olnud edukad.
Ma näen kahte suunda. Rahvusvahelistumine ja teisalt siis Raul Eamets toob esile ka eestikeelse järelkasvu kasvatamise vajaduse. Kas on ka mingisugune pinge nende kahe eesmärgi vahel?
Vilo: Minu arvates suurt pinget ei ole. Kui seame eesmärgiks eriala headuse ja lõpetajate taseme, ja sobival määral rikastame seda välisõppejõudude ja -tudengitega, siis on see väga normaalne arengusuund. Doktorantuuris on näha, et kui välisdoktorandid on toonud ambitsiooni, siis on see tõstnud ka meie tudengite ambitsiooni. Ja me oleme seetõttu isegi saanud rohkem eesti tudengeid doktorantuuri tulema.
Eamets: Ma jään selles mõttes natukene eriarvamusele, et kui võtame arvutiteaduse (Vilo eriala – Toim.), kas me suudame täismahus eesti keeles bakalaureusetasemel õpet pakkuda. Ja mõnel teisel erialal, ka minu valdkonnas, et peale tulev doktorite põlvkond on ingliskeelne ja meil kipub ära kaduma eesti keeles bakalaureusetudengite õpetamine.
Ma arvan, et niikaua, kui me oleme maksumaksjate poolt finantseeritav ülikool, me ei saa lubada seda endale, et me eesti keeles bakalaureusetasemel ei õpeta.
Vilo: See ongi põhjus, miks meil on eestikeelseid õppejõude doktorantuuri vaja! Majanduses muuseas on kaks korda rohkem välismaalasi magistrantuuris. Ja poliitikauuringutes samuti palju rohkem. See on arenguetapist sõltuv. Meie eesmärk on, et Eestis oleks teadmus, doktorantuuri kaudu on see võimalik.
Oleme ise «tootnud» alla poole sellest, mis on meie enda vajadus.
Asser: Rahvusvahelisust ja rahvuslikkust ei tohi vastandada. Tartu Ülikool on rahvusülikool, meie kohus on keelt ja kultuuri hoida, kõike mis meil on seni kogutud. Ja rahvusvaheline selles kontekstis tähendab väliskompetentsi, teadmiste toomist enda ülikooli, selle kasutamist. Teiselt poolt tähendab rahvusvaheline, et me peame pakkuma kvaliteetset teadmist kõikides eluvaldkondades. Rahvusvaheline pole võimalik ilma selleta, mida me siin sisemaiselt oma keele ja kultuuri jaoks arendame.
Enne te kõik ütlesite, et ei hakka mingeid rahvusvahelistumise piirmäärasid seadma, ja siis hiljem siiski, et seda tuleks teha piisaval määral. Siis ikkagi kuskil on piir, kus rahvusvahelistumine hakkab muutuma ohuks eestikeelsele ülikoolile?
Eamets: Me räägime siin kahest asjast korraga: ingliskeelsetest bakalaureusekavadest ja me räägime doktorantuurist. Ja see pole päris üks-ühele seotud, et kui meil on põhimõtteliselt ainult ingliskeelne bakalaureus, et me siis ei saa võtta eestikeelseid inimesi doktorantuuri. Seal on seos, et me kasvatame inimesi bakalaureuse tasemelt doktorantuurini välja ja see on minu jaoks ohukoht. Loomulikult meil on välistudengeid vaja kvaliteedi tõstmiseks, aga peame vaatama, kas meil on viie aasta pärast inimesi, kes eesti keeles õpetaksid.
Asser: Tartu ülikooli ja kõikide ülikoolide kohus on ju hoida eestikeelsed õppekavad kõigis valdkondades üleval ja seda me suudame täita. Ja ma ei näe, et eestikeelsus kõrghariduses on nii oluliselt ohustatud, et see tulevikus satuks ohtu. Ma arvan, et see ei ole nii.
Vilo: Ingliskeelseid bakalareusekavasid meil ju peaaegu ei ole. Ja on ka väga raske valida bakatasemele välistudengeid, sest raske on hinnata nende üldhariduse taset. Isegi magistrantuuri on piisavalt keerukas tudengeid valida. TÜs on vaid kaks ingliskeelset bakalaurekava. Magistritasemel on professionaalne tase rohkem mängus ja seal on see aspekt et välismaalased tulevad siia õpihimuga ja aitavad kvaliteeti kasvatada.
Asser: Tõde on see, et meie kõige olulisem probleem on akadeemilise järelkasvu tagemine, ehk siis doktorantuur. Eestikeelne doktorantuur on strateegiline eesmärk nagu Raul (Eamets) mainis. Ja mitte ainult Tartu ülikoolile, vaid see peaks riigile olema eesmärk.
Seega, kui meil ei ole noori (või üldse) õppejõude, kes suudaks eesti keeles loenguid anda ja bakalaureuse ja magistritöid juhendada, siis ei ole võimalik eestikeelset kõrgharidust anda, ja kui doktorantuuri tuleb järjest välismaalt noori teadlasi, aga Eestist ei taha tulla, siis mis on see põhjus, ja mida te kavatsete ette võtta et see asi muutuks? Kuidas eesti teadlaste järelkasv tagada?
/nginx/o/2023/08/23/15542391t1hc7b9.jpg)