OTSE POSTIMEHEST ⟩ Tõnis Leht: ilmselt on koalitsioonikõnelustel laual ka uued maksud ja maksutõusud

Valitsusliidu läbirääkijad lubavad koalitsioonilepingut nädala lõpuks ja järgmisel esmaspäeval koguneb uus riigikogu. Milliste koalitsioonilepingu punktide üle võiksid käia viimased vaidlused ja kui palju variante on riigikogu juhatuse kohtade osas, sellest räägime Postimehe otsesaates politoloog Tõnis Lehega.

Koalitsiooniläbirääkimiste viimastel päevadel käib ilmselt jutt rahast ja kokkulepped on visad sündima?

Kindlasti, vaadatakse numbreid, mida rahandusministeerium on Exelisse pannud, kratsitakse kukalt ja ilmselt tõdetakse natuke kurbliku noodiga, et raha ei ole, aga soovid on suured. See on normaalne protsess, et koalitsioonikõneluste kõige keerulisemad ja enamasti just rahadega seotud teemad jäetakse lõppu, et püüda ehitada usaldust ja teha eelnevalt lihtsamaid kokkuleppeid. Kindlasti on viimased päevad on olnud keerulised ja järele jäänud päevad saavad veel eriti tihedad ja rasked olema. Kui tulevane koalitsioon soovib laenukoormust hoogsalt mitte kasvatada ja soovitakse liikuda EL eelarvereeglite piiridesse jõudmise suunas, siis on tarvis kulusid kärpida või leida uusi tulusid. Seda on tunnistanud ka kõik läbirääkijad, paraku on nägemused selle saavutamisest erinevad.

Reformierakond uusi makse kehtestada ei taha, küll aga räägitakse tulubaasi kasvatamisest ja sellest, et maksustada tuleks tarbimist ja saastamist.

Reformierakonna juhid on välja öelnud, et kogu rohepöörde temaatikat arvestades, on saastavad ja halva mõjuga tarbimistegevused need, mis vääriksid suuremat maksustamist. Paraku on küsimus selles, kui palju on sealt võimalik võtta, et riigieelarve suurt pilti paremaks muuta. Reformierakonna juhtimisel on raske ette kujutada alkoholiaktsiisi ja tubakaaktsiisi tõstmist või kütuseaktsiiside järsk tõstmist, arvestades, millisest hinnatõusurallist me just läbi oleme tulnud. Jäävad veel kõikvõimalikud kaevandustasud, pakenditelt on võimalik rohkem makse kokku korjata, aga paraku ei ole ainult selliste vahenditega võimalik väga suurt tükki eelarvemiinusest katta. See aga tähendab, nagu ütlevad ka Reformierakonna kõneluspartnerid Eesti 200 ja sotsid, et laual on ikkagi ka uued maksud ja maksude tõstmised.

Kaitsekulutuste tõstmine on ju kokku lepitud ja see nõuab väga palju raha.

Valikud on keerulised, kokkuleppeid saada ei ole kerge. Sotside kulutamissoovid on selgelt kõige suuremad, nemad on eriti rõhutanud palgavaesuse teemat ja alampalga kiire kasvu teemat, aga selles osas peavad nad ilmselt leppima mingite väga suurte kompromissidega. Maksuküüru kaotamine ja tulumaksusüsteemi lihtsustamine, mis on oluline Reformierakonna ja Eesti 200 jaoks, ka seda ei ole võimalik teha kiiresti ja ühe hoobiga, nii et kui seda üldse teha saab, siis sammhaaval ja pikema perioodi jooksul.

Ministrikohtadest pole veel avalikult räägitud, samuti ei tea, kui palju tuleb ministeeriume.

Koalitsioonipartnerid soovivad näha enda jaoks ühte väga olulist reformiministri positsiooni. Reformierakond on kõige enam rääkinud rohereformi ministri või kliimaministri positsioonist ja on selge, et seda toetavad ka teised partnerid. Portfelli sisuks oleks ilmselt põhiliselt kõik see, mis puudutab energeetikat ja taastuvenergiale üleminekut ja millega tegeldakse praegu majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis. See portfell saab tõenäoliselt ümber nimetatud ja täiendatud ning arvestades seda, millised väljakutsed meil eelolevate aastate jooksul rohereformi silmas pidades on, saab see olema väga mõjukas ministrikoht, suurte rahaliste ressurssidega positsioon. Sotsid on kõige rohkem rääkinud regionaalarengust ja selle tasakaalustamise vajadusest, nii et ilmselt on arutelu all regionaalministri positsiooni taastamine. Seda võidakse nimetada ka kuidagi teisiti, aga ilmselt ehitatakse see temaatika tänase maaeluministeeriumi ümber. Võib-olla lisatakse sinna ka muid kohalike omavalitsuse aspekte teistest ministeeriumidest. Ja siis jääb järele Eesti 200, kes on rõhunud palju riigireformi. Kuidas iganes riigireformi ministrit nimetama hakatakse, aga ka see portfell saab tõenäoliselt olema uus. Senine riigihaldusministri koht tõenäoliselt kaob ja riigireformi ministri juurde liidetakse ka digitaliseerimisteemad. Selle portfelli sisustamine on muidugi omaette väljakutse, et ta oleks ka päriselt oluline ja et tal oleks tugev mõju praktikas.

Kärpimise kohta on küll öeldud, et seda tegema ei minda, aga samas on ka kinnitatud, et iga minister peab oma haldushalas kärpima.

Sisuliselt on nendel viimastel päevadel vaja teha ka kokkuleppeid, mis suunas nende kärbetega liikuma hakata. Fakt on see, et igasugused kärped saavad olema ühiskonnas väga terava tähelepanu all. Meenutame siin näiteks Kaja Kallase ja Jüri Ratase valitsust, kui tehti ka väike kärpimisharjutus ja seda kära, mis tõusis, kui huvihariduse mõnda miljonit mindi vähemaks võtma või asuti kaitseväe orkestri kallale. Nii et on üsna selge, et need teemad vajaksid ikkagi koalitsiooni poolt mingisuguseidki suuniseid ja kokkuleppeid, mitte et see jääks ainult iga ministri voliks. See on ju ka välja öeldud, et ei soovita kärpida nii, et igaüks saab protsendi ja siis kõik lõikavad ühtlaselt, sellist krokodilli stiilis lauskärpimist ei ole ju keegi soovinud. Eesti 200 on kõige enam rääkinud sellest, et kulud tuleks läbi vaadata sisuliselt, et otsustada, mida riik peaks tegema ja mida ta ei peaks tegema. Samas nii põhjalikku auditit ei ole võimalik järgmise eelarve perspektiivis paari kuuga teha, nii et väljakutseid on.